Türkmenistan suutis minu pea ikka korralikult segamini ajada. Üsna kiiresti mõistsin, et kõiki fakte ei tasu puhta kullana võtta. Tihti juhtus nii, et ühele ja samale küsimusele anti totaalselt erinevaid vastuseid. Selge on see, et midagi pole selge.
Ei tea sedagi, kas see nii on, aga keegi kuskil väitis, et Türkmenistanil on viisavabadus ühe väikese saarega, mille nime keegi ei mäleta, Malaisia ja Türgiga.
Viimane ka põhjus, miks Ašgabatist väljus eile Istanbuli lausa kaks lennukit. Meie lend ja siis kuus tundi hiljem üks veel. Oluline on märkida, et vahepeal ei väljunud ühtegi lendu.
Korraks tõusid emotsioonid lakke, sest check-in’i onu teatas, et lennuk on välja müüdud. Meile öeldi tõsimeeli, et me vist ikka ei taha teid veel ära lasta. Peale mõningast segadust ja kohalike passikontrollist tagasi saatmist, vähemalt nii meile tundus, istusime õnnelikult lennukis ja lehvitasime presidendi valvsa pilgu all marmorlinnale.
Kuigi nägin seda oma silmaga, siis ikka veel ei mahu pähe, mida kõike maagaasi raha ja suurushullustuse käes vaevlevate riigijuhtide sümbioos teha võib. Mõistlikkus ei ole Türkmenistanis märksõna. See on igal juhul kindel.
Kuna meie koduvabariigis on ka lendudega nagu ta on, siis õnnestus eilne õhtu ja tänane hommikupoolik Istanbulis veeta. On juba traditsiooniks saanud, et kui juba Istanbuli, siis ikka kaks korda aastas.
Kiiresti harjusin maailmas üksi olemisega. Päris keeruline on totaalselt teises äärmuses omadega hakkama saada. Mina veel, aga minu ego ei taha kuidagi mahtuda siia sagivasse suurlinna.
Tegelikult on Istanbuli kohta päris rahulik. On ju pühapäev ja siis nad päriselt ka puhkavad. Isegi üks põhiline turismimagnet Suur turg on täna suletud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar