kolmapäev, 26. veebruar 2020

Hõissa meil on vastlad!

Öö otsa on sadanud ja sajab veel. Nii ilus on olla. Isegi tugev tuul ei heiduta seda rõõmu, et lõpuks ometi jõudsin tõelise talve ära oodata.

Minu kogemus ütleb, et sellise ilmaga ükski normaalne inimene suusatama ei lähe. Sellest hüpoteesist lähtuvalt olen ainult mina normaalne. Peale 1-2 laskumist tuli suurem osa seltskonnast koju tagasi tõdemusega, et mul oli õigus. Ei saa mainimata jätta, et mõned siiski ka naudivad seda hullumaja, mis täna mägedes valitseb.

Lumesadu ja tuult trotsides otsustasin siiski lõunale jalutada.

Kuigi ametlikult oli vastlapäev eile, siis meil on täna. On ju nii, et just täis kõhuga tuleb kelgutamine paremini välja. Loogiliselt võttes tulevad raskemana pikemad liud. Ei mäletagi, millal viimati kelgutamas käisin. Sellist spetsiaalset kelgurada mööda polegi varem kelgutanud. Serpentiini mööda alla, pidurid põhjas ja kannaga ka veel kaasa aidates kihutasime metsa vahel mäest alla. Iga korraga tuli vilumust juurde ning sõit muutus kiiremaks ja sujuvamaks. Mega kogemus.


Meil siin kõik natuke nihkes. Kui vastlapäevaga hilinesime ühe päeva, siis kiluvõileibadega läksime kaks päeva üle. Seda ainult sellepärast, et kokal on vaba päev ja oleme harjunud, et enne õhtusööki ootavad laual nn eelampsud. Sedakorda siis oma tehtud.

Täna õhtul tuli dressid kleidi vastu vahetada ja välja sööma minna. See ka põhjus, miks kogemata üle sõin. Tellisin kaks käiku, aga sain kaheksa. Vist. Lõpuks läks lugemine sassi. Neid eel-, järel- ja vahekäike oli natukene liiga palju. Midagi ei raatsinud järele ka jätta. Kõik oli maitsev. Samuti ei tahtnud kokka solvata. Teenindusest ei hakka rääkimagi. Restoran Chebuse on oma tärnid auga välja teeninud.


Põhjusega peetakse Prantsusmaad kokakunsti ja teeninduse lipulaevaks. Kas sina teadsid, et Prantsuse kokakunst kuulub alates 2010. aastast UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar