Kahe saju vahele jäi üks imeline päikesetõus.
Nüüd natuke päeva tähtsamast söögikorrast. Laud on lookas nagu juulikuus. Vaarikad, maasikad, mustikad, põldmarjad. Lisaks suus sulavad croissant’id, muna igas variandis ja maitsvad pannkoogid. Põhimõtteliselt saab kõike, mida keegi välja mõelda suudab ja nii iga päev. Nendest hommikusöökidest hakkan kindlasti puudust tundma.
Täna on kõige sajusem päev. Isegi tõstukeid ei tehtud õigel ajal lahti. Ülemised jäidki suletuks. Terve päeva jooksul on kuulda pauke, kui laviiniohu vältimiseks lasti lund ülevalt alla. Kui lõpuks tõstukid tööle pandi, siis sõitsin õhinaga üles. Juba poolel teel mõtisklesin, et ei tea, kas oli ikka hea mõte siia ronida. Lumi sadas, tuul puhus ja radadel oli paks lumi. Ütlen ausalt, et mingi valemiga saab ikka alla, aga see kombo siin ei kuulu minu lemmikute hulka.
Peale õhtusööki tulid külla ehtsad prantslased, keda nägin viimati seitse aastat tagasi. Ja juttu oleks jätkunud kauemakski, aga unemati sai minust võitu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar