Imelised paigad

Ikka kõrbes. Siin polegi väga mujal olla, sest 80% riigist asub Karakumi kõrbes. Istusime džiipidesse ja kihutasime kaamelite vahelt läbi Gözli Ata’sse, kõige pühamasse kohta riigis. Pühapäeval on Türkmenistani tähtsaim püha ja selleks sõidetakse just siia üle riigi kokku. Juba praegu on väidetavalt tavalisest rohkem rahvast. Seisan keset saginat täis platsi ja vaatan, kuidas kohalikud väliköögis süüa teevad. Magatakse ja süüakse vaipadel ühe hiiglasliku katuse all. 

Tõime nende pühade ettevalmistamise rutiini natuke vürtsi. Kui muidu eriti ei taheta pildistamiseks poseerida, siis siin lausa võeti varrukast kinni ja paluti koos fotojäädvustust. Väike pettumus saabus siis, kui selgus, et nad ei saagi pilti kohe paberil endale. Näod läksid naerule siis, kui Eestist kaasa toodu maiustused kotist välja kaevasime.

Ka meie lõunatasime siin. Küll eraldi ruumis, aga vaipadel istudes ja kõige tähtsama mehe valvsa pilgu all. Türkmenistan elab täielikus isikukultuses. Presidendi pilte on kõik kohad täis. 

Samal ajal kui söök valmis, jalutasime triibulise mäe jalamile. Olen sõnatu. 

Kõrberalli jätkus. Kõik eelnev oli pelgalt sissejuhatus. Alles nüüd saime kogeda tõelist looduseime. Maalilised punavalgetriibulised Yangikala kanjonid võtavad sõnatuks. See on võimas, mida vesi on meisterdanud. Pildid räägivad enda eest.