Eilseks olin saavutanud taseme, kus jalad ei teinud minuga enam koostööd. Kahtlustan, et põhjuseks päev varem murdmaaradadel tehtu. Hoolimata sellest tuli ennast kokku võtta, sest lõunasöök oli pandud minu siinsete restoranide TOP3 kuuluvasse Bouitte’sse, mis asub nagu kiuste kodukülast vaadates kõige kaugemas nurgas, kuhu suuskadega on võimalik minna. Saint-Martin-de Belleville’s.
See on sama koht, kus kaks aastat tagasi oma esimese austri sõin. Endiselt on nad parimatest parimad.
Siia oleks hea meelega kauemaks jäänud, aga avastasime ootamatult, et kui kohe liikuma ei hakka, siis pannakse tõstukid kinni enne kui kodukülla tagasi jõuame. Väsinumate õnneks on võimalik nii mõnedki otsad tõstukiga teha. Päeva lõpuks jõudis kõik see mees ilusti Courcheveli tagasi.
Ilusast muinasjutulisest kohevast lumest polnud eilseks õhtuks palju järele jäänud. Alumistes külades sadas lausa vihma. Seevastu täna hommikul oli pilt taas muinasjutuline. Öösel on lund sadanud.
Kuna mäepilet täna enam ei kehti, siis viimane laskumine õnnestus teha mööda suusarada jalutades. Nii ongi rohkem aega ümbrust imetleda. Võrratult ilus on.
Lõpetame oma suusa- ja gurmeereisi lõunasöögiga Saulire restoranis. Maailma parimat fondanti pakutakse just siin. Lisaks Michelini soovitusele annan sellele kohale ka oma soovituse.
Nüüd tulebki reaalsusesse tagasi pöörduda. Minu suureks rõõmuks selgus, et aasta pärast tuleme taas. On mida oodata.
Aitäh, Courchevel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar