Imedemaa

Lõpuks õnnestus patsutada ka ühte ahhal-tekiini tõugu hobust. Sellele Türkmenistanist pärit kõrgelt hinnatud tõule on omane kuldset tooni karv, pikk kael ja pikad jalad. Nad on tuntud kiiruse ja vastupidavuse poolest. Türkmenistan on Kesk-Aasia riikidest ainus, kus hobuseliha söömine on keelatud. Hobune on püha loom, kes kaunistab ka riigi vappi.

Loomadega on nii, et metsikuid isendeid pole, kõik kuuluvad kellelegi. Nii hobused, kaamelid kui ka kõik teised. Kui omanik pole teada, siis on omanikuks president ise. 

Nii hull asi ei ole nagu kuulujutud räägivad, et üksinda ringi liikuda ei tohi. Hommikused jooksuringid on täitsa lubatud. Samas vastab tõele väide, et ilma kohaliku turismifirma ametliku kutseta viisat saada pole võimalik. Asjaajamine on paras peavalu, aga siiski tehtav. 

Olin valmis selleks, et Türkmenistanis internetti üldse pole. Mobiilse interneti kasutamise võimalus puudubki täielikult. Seda polegi olemas. Hotellides on valdavalt wifi, aga mis kasu sest on, kui Facebook, Instagram ja Google on blokeeritud. Kaheksa päeva põhimõtteliselt internetivaba elu on ääretult värskendab. Kõik meie netisõltlased tuleks siia saata. 

Igal reisil on kombeks lõppeda. Täna on see päev, kui tuleb jätta hüvasti selle omamoodi imedemaaga. Ütlen ausalt, et ootused olid pigem madalad või õigem oleks vist öelda, et neid polnudki. Nüüd üheksa päeva hiljem on emotsioonid laes. Türkmenistan hüppas kõrgelt üle lati. Tõsiselt.