Esmaspäev, 24. veebruar 2020

EV102

Kui hommikul rõdule astusin, siis tungis ninna tuttav lõhn, mis äratas kõik meeled ja pani oluliselt kiiremini liigutama. Üle küla hõljuv värskete croissant’ide lõhn on märk sellest, et olen Prantsusmaal ning käes on hommikusöögi aeg.

Meil on lisaks kodumaale veel üks sünnipäevalaps. Seega alustasime eriti pidulikult. Õhupallide, koogi ja lauluga.

Kuna täna on väidetavalt nädala parim ilm, siis tuleb sellest võtta viimast. Otsustasin, et mul on vaja ilmtingimata minna Meribeli radadele, et oma lemmikkoht maailma katusel üle vaadata. Võrkkiik on täitsa olemas.



Taas tõestatud, et esimesel päeval pole vaja üle pingutada, aga just seda ma tegin. Kui väikese hilinemisega oma lemmikrestorani Cap Horn’i lõunalauas istet võtsin, olid jalad väsinumast väsinumad. See väike asi ununes sekundiga, kui kelnerid laua peal tantsima hakkasid. Selline Prantsuse moodi vabaõhu after-ski mulle täitsa meeldib.

Kui koju jõudsin, siis kõlas üle maja tuttav lauluviis ...see oli ennemuistsel a’al, kui heeringas elas kuival maal… Selle eest teenindavale personalile maksimum punktid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar