Peale hommikusööki tuli asjad kaheks pakkida. Väiksemasse kotti mahutasin kõik selle, mis minuga safarile kaasa tuleb ja suured kohvrid saatsime maismaad mööda ookeani äärde. Põhjus lihtne, väikelennukil, millega siselende teeme, on kaalupiirang ning see ei mahuta ka suuremõõdulist pagasit.
Lennukiaknast nägime lisaks ilusale loodusele ka Nairobi kurikuulsat slummi, kus elab miljon töötut noort, kelle põhitegevus on varastamine. See on nüüd see koht, millest on soovitatav suure kaarega mööda minna. Üle lendamine on äärmiselt turvaline, omal nahal katsetatud.
Suundusime põhja poole ning kolmveerand tundi hiljem maandusime kruusasel rajal keset loomade karjamaad, mida Borana lennurajaks nimetatakse. Nüüd mõistan, miks sõna „lennujaam“ on siinkohal vale kasutada. Siin lihtsalt pole kedagi ega midagi peale õlgkatusega hüti ja tuulekoonuse, mis lenduritele tuulesuunda näitab.
Tundub, et oleme õiges kohas, sest meid on ootamas kolm safaridžiipi. Üks võtab pagasi ja teised kaks inimesed.
Safari tähendab suahiili keeles „reis“. Juba teel Sirai House’i, millest saab järgmisteks päevadeks meie kodu, saime esimese safarimaitse suhu. Kaelkirjak, elevandid, vesipühvel ja kilpkonn nähtud.
Elame Borana looduskaitsealal Kenya mäe jalamil Laikipia platool ekvaatorist veidi põhja pool. Kaitseala paikneb põhjast kuiva maastiku ja lõunast iidsete põlismetsade vahel ning on muuhulgas koduks sellistele haruldustele nagu valge ja must ninasarvik. Tegelikult on siin väidetavalt esindatud kõik Suurde Viisikusse kuuluvad loomad - lõvi, leopard, elevant, pühvel ja ninasarvik. Safaril ei ole kunagi midagi garanteeritud. Eks ole näha, kas meil õnnestub neid kõiki näha.
Peale kosutavat lõunasööki ja hingetõmbepausi istusime õhtul uuesti autosse. Juba aastatetagusest Tansaania safarist mäletan, et loomad on kõige aktiivsemad päikesetõusu ja -loojangu ajal ning siis on alati külm. Kuna oleme 2100 meetri kõrgusel, siis on üsna kohe selge, et soojaveekotid ja pleedid pole meile asjata kaasa pandud. Lisaks sulejopele soovitatakse ka müts ja kindad kaasa haarata.
Külmatunne ununes sekundiga, kui mõni eksootiline metsloom nähtavale ilmus. Nägime lõvisid, ninasarvikuid, kalekirjakuid, gepardit ning sebrade ja impalate karjasid.
Lõvile viieteistkümne meetri kauguselt lahtisest autost silma vaadata oli närvekõditav kogemus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar