Dasogus asub Usbekistani piirist 30 kilomeetri kaugusel. Hommikul tegime kiire bussiakna ekskurssiooni ja vaatasime üle ühe ilusa siniste kuplitega mošee.
Peale lõunat maandusime Türkmenbashi lennuväljal. Käisime turul, kus kõige eredamalt jäi meelde kaameli küüru rasv. Tekkis ka kinnisidee, et enne ei lahku Türkmenistanist, kui pole saanud kaameliliha proovida. Kahjuks on turgudel pildistamine keelatud.
Awaza on Kaspia mere äärne kuurortlinn, mida kohalikud nimetavad väikeseks Dubaiks. Sellise faktiga läksin vastu järgmisele seiklusele. Kuna mul on õnnestunud Dubais paar korda käia, siis oli olemas kujutluspilt. Ütlen kohe, et see ei läinud mitte mingi nurga alt kokku reaalsusega. Sõna otseses mõttes “in the middle of nowhere” keset poolkõrbe on ehitatud suurem kogus ultramoodsaid hooneid ja viietärnihotelle. Kuuldavasti on tegemist maailma kõige kummalisema kuurortiga.
Ei tea, kas asi selles, et hooaeg on läbi, aga teisi inimesi siin ei ole. Mitte kedagi. Maailmas üksi olemise tundega hakkab juba vaikselt ära harjuma.
Jalutasin Kaspia äärde. Meri, mis tegelikult polegi meri, vaid hoopis järv. Põlised põhjamaalased käisid ujumas, aga minusugune külmavares seisis kaldal ja imetles päikeseloojangut.
Õhtusöögi taustaks mängis kohalik trio biitlite jt kuulsaid hitte. Korraks leidsin end mõttelt nagu istuksin kuskil Vahemere kaldal ja naudin imeliste ballaadide saatel oma lasanjet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar