Iga asi saab ükskord otsa

Kätte on jõudnud puhkuse viimane päev. Panime kõige soojemad riided selga ja sõitsime vana veinilaevaga mööda Douro jõge ning nautisime võrratuid vaateid. Seejärel jalutasime mööda vanalinna kitsaid ja mägiseid tänavaid ning tutvusime kauni arhitektuuriga.

Portveini sünnilinnas

Portugalis on prioriteediks taristu ehitamine ja arendamine. Uusi teid ja sildu tekib nagu seeni peale vihma. Sõitsime piki Douro jõe kallast Portugali suuruselt teise linna Portosse, mille vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Bussiaknast vaadates on tegemist tõeliselt kauni ja muinasjutulise kahel pool jõge seitsme sillaga ühendatud ning mööda mäge kulgeva linnaga. Tänavatel jalutades jätab linn pisut räämas ja räpase mulje.

Linna järgi on saanud nime Douro jõe orus valmistatav portvein. Portveini tootmine käib Douro jõe vasakul kaldal Vila Nova de Gaias, kus igal endast lugupidaval tootjal on oma veinikelder. Nii ka perekond Niepoort’il. Eile saime ülevaate portveini valmistamise protsessist üldiselt ja täna külastasime nende ajaloolist veinikeldrit, kus kõik tingimused on aegade algusest säilinud ning veel praegugi seisavad siin suured vaadid, kus sees ootab oma pudelisse panemise aega kvaliteetne portvein.

Mõned faktid portveini valmistamise põhitõdedest. Viinamarjapiirituse lisamine võimaldab tavalise veini muuta portveiniks. Ruby on punane portvein, mis on lühikest aega vaadis. Tawny on hele portvein, mis on oluliselt kauem vaadis, st saab rohkem hapnikku.

Hunt Kriimsilma 9 ametit

Täna tutvusime Hollandi juurtega perekond Niepoort’i veiniimpeeriumiga, mille eesotsas askeldab viienda põlvkonna esindaja Eduard Dirk Niepoort.

Nende toodangu degusteerimine toimus lõunalauas õlg õla kõrval pererahva, veini valmistamise meeskonna ja Suurbritanniast pärit filmitegijatega. Lisaks veinide maitsemisele sõime nende aiasaadusi ning täna varahommikul püütud sardiine. Juust magusa tomatimoosiga on tõeline maitseelamus. Õhkkond on mõnusalt kodune, ei mingit peenutsemist. Äärmiselt toredad inimesed.

Esialgu otsustasin, et rohkem ei söö, aga Dirkile pole lihtsalt võimalik ära öelda. Peale paaritunnist puhkepausi panime piduriided selga ja seisime peagi õhtusöögi ootuses Niepoorti veinimaja väliterrassil. Tõeliselt maitsva õhtusöögi valmistas meile Dirk isiklikult. See mees on nagu Hunt Kriimsilm, kellel on üheksa ametit ja ta teeb seda kõike suure entusiasmiga.

Korje perioodil tulevad üle maailma noored kokku taskuraha teenima. Siinsed töömesilased nautisid koos meiega õhtusööki ja veini ning pöördusid peagi tagasi viinamarju sorteerima, et oma 18-tunnine tööpäev õnnelikult lõpule viia.

Väga vanad viinapuud

Toro linna lähedal asub Teso La Monja veinimaja, mis kuulub samuti Egureni perekonnale. Nende viinapuuaedu mõjutavad kõige rohkem Duoro jõgi ja Atlandi kliima, kus suved on kuivad ja kuumad ning talved jäised ja külmad. Veiniaiad on peamiselt liivased, savise alamkihiga ja väga vaese pinnasega, kus on kivirahnud, mis päeval endasse soojust koguvad ja jahedatel öödel pinnast soojendavad. Ühelt hektarilt saab 600 pudelit veini.

Tegime läbi kõik veini valmistamise etapid. Alustasime 110-aastaste viinapuude aias viinamarjade korjamisega. Veini valmistamiseks olid need marjad küll välja praagitud, aga kõhtu sobisid suurepäraselt. Saime osa veinitootmise protsessist: viinamarjakobarate käsitsi sorteerimine, viinamarjade fermentatsiooniprotsess suurtes mahutites ja sinna juurde kuulub kummiülikonnas mees sõtkumas neli päeva tagasi korjatud viinamarju.

Seejärel maitsesime seda sama „veini“, mida oskuslikult sõtkuti. Veiniks on seda muidugi vara nimetada, pigem on tegemist väga hea viinamarjamahlaga, mis on just käärima hakanud. Sellest saab kindlasti kõrgelt hinnatud kvaliteetvein – Victorino 2011. Jään ootama. Eelmise aasta Victorino pole veel pudelitesse villitud ja seda saime maitsta otse vaadist. See oli juba veini moodi. Lõunasöögi kõrvale pakuti 2008. aasta Victorinot. Õigusega öeldakse, et mida vanem, seda parem.

Peale järjekordset fantastilist lõunasööki tegime jalutuskäigu Toro linnas ja asusime teele. Huvitav on jälgida, kuidas suhteliselt tasane sügishõnguline kuivanud maisi- ja päevalillepõldudega Hispaania muutus koos riigipiiri ületamisega mägiseks oliivipuude saludega roheliseks Portugaliks.

Ikka veinid

Pago de los Capellanes veinimaja asub lühikese autosõidu kaugusel Pedrosa de Duero külast, Ribera del Duero piirkonna südames. Eelmisel aastal lõplikult valminud veinimaja ja rohkem kui 70 hektarit piirkonna parimaid viinapuuaedu kuuluvad Rodero-Villa perekonnale. Veinimaja on stiilne ja suurepärane näide kaasaegsest arhitektuurist. Siin võiksin mõnda aega elada küll.

Enne tavapärast veinikeldrite külastamist ja veinide degusteerimist vaatasime südamlikku lühifilmi „aasta Pago de los Capellaneses“, mis andis suurepärase ülevaate kuude lõikes toimuvatest muutused looduses ja tegevustest veinimõisas, nt viinapuude lõikamine jaanuaris või viinamarjade korjamine septembris. Taustaks kõlas südamlik ja kaasahaarav teemaga sobiv muusika. Nii filmi kui ka muusika on teinud perepoeg ja igast pisemastki detailist on näha, et ta on hingega väga sügaval asja sees. Mul ei ole lihtsalt sõnu.

Peale veinimajaga ja tootmisprotsessiga tutvumist nautisime tõelist hispaaniapärast lõunasööki, mis läks sujuvalt üle õhtusöögiks. Siin riigis ikka osatakse hästi süüa teha ja oma kokakunsti nautida. Sõime traditsioonilisi ja maitsvaid toite: verivorsti, viinapuu sütel küpsetatud lambaribisid ja magustoiduks oli restorani omaniku vanaema retsepti järgi valmistatud Crema Catalana.

Enne veel kui saime oma ***** hotelli puhkama ja sealseid hüvesid nautima, külastasime Emilio Moro veinimaja, kus anti meile KIIRE ülevaate sealsetest tegemistest.

In Vino Veritas

Varahommikul jõudsime Rioja maakonna suurimasse linna Logroñosse, kus meie suureks üllatuseks ei valitsenudki öörahu, vaid inimesed jalutasid ülevas meeleolus tänavatel. Olime sattunud keset igaaastast nädal aega kestvat San Mateo festivali, mille käigus linnaelanikud naudivad oma puhkust ja meelelahutusprogrammi.

Peale mõnetunnist uinakut alustasime raske tööga. Rioja on kuulus veinitootmise piirkond ja see on tegelikult ka ainus põhjus, miks me siin oleme. Täna külastasime kolme Egureni perekonna valdustesse kuuluvat veinimaja: Viñedos de Páganos, kus asuvad vägevad maaalused veinikeldrid; Sierra Cantabria ja Señorío de San Vicente.Viimane on koht, kus 1870. aastal kõik alguse sai. Saime põhjaliku ülevaate nende veinitootmise protsessist ja veinide maitsest.

Peale ülimalt hõrku lõunasööki Señorío de San Vicente veinimajas jalutasime mööda romantilise San Vicente kitsaid tänavaid ning jõudsime mäe tipus asuva kiriku jalamile, kust avanes kaunis vaade.

Õhtul pöördusime tagasi Logroño linna, kus võtsime osa San Mateo festivalist. Külastasime linnavolikogu, astusime sisse kultuurikeskusesse, kus saime ülevaate rahvariietest, käisime kirikus ning jälgisime ronkkäiku. Hispaanlased oskavad pidutseda.

Linnast maale

Hommikuse linnaekskursiooni käigus tutvusime Madriidi arhitektuuriga, vaatasime üle hispaanlaste äärmiselt armastatud vaatemängu – härjavõitluse areeni. Tegime pilti nende rahvusspordi hälli – Real Madrid’i staadioni väravas. Külastasime Hispaania esimestele Bourbonidest kuningatele ehitatud hiiglaslikku ja luksuslikku paleed – Palacio Real’i, mida kasutati kuni 1931. aastani.

Kiire lõunasöögi võtsime ühes kõrvaltänava restoranis. Kuigi uksel särasid julgustavad Michelini soovitused, tundus, et tegemist on täieliku urkaga. Esmamulje oli petlik. Läbi köögi juhatati meid õdusasse valgete laudlinadega saali, kus kohalikud nautisid 2in1 sööki: esimene käik - nuudlid puljongiga, millele järgnes teine käik - selle sama puljongi põhi, so ubadest ja mingisuguse looma siseelunditest pajaroog. Mina nautisin hubast õhkkonda, sõbralikke inimesi ning väga maitsvat ja kodust toitu. Lihtsuses peitub võlu. Viis pluss kogemus.

Pärastlõuna veetsime Prado muuseumis, mis on väidetavalt üks maailma suurimaid kunstigaleriisid. Siin asub suurim hispaania maalikunstikogu. Lisaks palju teisi Euroopa maalikunsti tipptegijate teoseid.

Õhtul jäid suurlinna tuled selja taha ja algas sõit kirdesse Rioja maakonda saatjaks suur ümmargune kuu...

Põgenemine

Kuigi minu septembrikuu horoskoop ütleb, et olen oma elu seiklusfilmi staar ja stsenaarium ei ole mulle puhkust ette näinud, otsustasin põgeneda mõneks ajaks ootamatult saabunud sügise eest ning laadida patareisid 30-kraadises suvesoojuses.

Tänast lõunasööki nautisin 17. sajandist pärineval Plaza Mayor’i väljakul, kus toimusid härjavõitlused, inkvisitsioonikohtumõistmised ning hukkamised. Väljak on Hispaania pealinna Madriidi keskpunktiks olnud algusaegadest peale.

Madriid on ääretult puhas ja kaunis suurlinn, kus on palju parke ja väljakuid. Puerta del Sol’i väljak ja selle ümbrus on oma poodide ja kohvikutega üks vanalinna elavamaid osi. See on linna populaarseim kokkusaamispaik, mis kihab ööpäev läbi. Väljaku ääres asub Madriidi sümbol - pronksskulptuur Karu ja Maasikapuu.

Õhtul nautisime rütmikat flamenkot – muusikastiili, kus kitarrimäng ja laul koos temperamentsete käeliigutuste, plaksutuste ja jalalöökidega soolotantsuga moodustavad keeruka muusikalise ja kultuurilise etenduse. See eelkõige mustlasmõjutustega Andaluusia alamklassidest pärit jõuline muusika- ja tantsutraditsioon jättis kustumatu mulje.

Kuna õhtusöögi ajal olin mõjuvatel põhjustel viiekorruselises Desiguali maailmas, siis peale flamenkoetendust trügisin ülivägevale laupäevaõhtusele El Mercado de San Miguel’i turule, kus pakutakse kõike (nt sushi, juustud, veinid, paella, foie gras, kalamari, mereannid, küpsetised, puuviljad jm), mida hing ihata oskab ja mis peamine, et kõike on võimalik koha peal tarbida.

Olengi juba nakatunud Hispaania pisikuga. Mulle meeldib siin!

Como

Prantsuse - Itaalia ringreis lõppes Como järve ääres, kus on juba aastasadu käidud lõõgastumas ja inspiratsiooni ammutamas. Liustike poolt Y-kujuliseks lihvitud pikka ja kitsast järve ümbritsevad kaunid Alpi vaated.

Cinque Terre

Kuna päevitamine pole minu teema, siis otsustasin, et vaatan üle Cinque Terre - see on kaitsealune kaljune rannariba, mis ulatub Monterosso al Marest Riomaggioreni. Nimi „viis maad“ hõlmab viite kaljujärsaku serval paiknevat küla – Monterosso al Mare, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore. Vanasti pääses küladesse ainult merelt ning praegugi pole teed, mis neid kõiki ühendaks. Mööda kaldaäärt kulgeb jalgrada, kust avanevad haruldased vaated piirkonnale omastele terrassina laskuvatele viinapuu mägedele. Külad on järskude kaljudega muust maailmast eraldatud.

Sõitsime rongiga Monterosso al Marest Riomaggioresse, kus peale mõningast seiklust treppidel ja kitsastel tänavatel jõudsime mööda kaljuserva looklevale jalgrajale, mis viis Manarolasse. 

Selgus, et teise ja kolmanda küla vaheline otsetee on varingute tõttu suletud. Otsustasime võtta ette matka sisemaalt üle mägede. Täpselt sama teed kasutati keskajal külade vahel liikumiseks. Esimene eneseületus oli 400-meetrise kõrgustevahega mäkketõus mööda treppi, õhutemperatuur 35 kraadi. Nüüd tean, mis tunne on olla kõrbes ilma veeta. Õnneks asub mäetipus kauplus, kus küll šokolaadi ei müüda, kuna see sulaks seal lihtsalt ära. Sõin ära kaks banaani, mis andsid energiat edasi liikumiseks. Ootamatult muutusid kivitrepid kaljuserval viinamarjapõldude vahel looklevaks kitsaks rajaks. 

Kohati oli kuristiku serval "jalutamine" päris hirmutav, kuid kui julgesin pilgu varvastest kõrgemale tõsta, siis avanesid muinasjutulised vaated. Loogiline on, et kui mäest üles ronida, siis tuleb sealt varem või hiljem ka alla tulla. Kuna minu jalanõud polnud just parim valik matkamiseks, siis osutus mäest allatulek keeruliseks ülesandeks. Sain sellega lõpuks siiski hakkama. Ees ootas imeline Corniglia ja maitsev lõunasöök. Mäekuru ületamise käigus suutsin oma varba veriseks lüüa. Kes teeb, sellel juhtub. 

Peale sööki asusin Vernazza poole teele, aga esimesel kolmandikul tundsin, et jalad ei kuula enam sõna ning pöördusin tagasi Cornigliasse, kust sõitsin rongiga läbi Vernazza tagasi Monterosso al Maresse. Tänast päeva ei unusta ma kunagi. Üliäge kogemus keset imelist loodust.

Õhtuks olin nii väsinud, et isegi sööma ei jaksanud minna. Õnneks olen eelnevatel päevadel piisavalt kaloreid kogunud ja organism ei vajanudki toitu, vaid hoopis kosutavat puhkust.

Paradiis

Täna nägin oma silmaga maailma ühte kõige kuulsamat kunstiteost - Leonardo da Vinci „Püha õhtusöömaaega“, mis asub 15. sajandist pärit renessansskloostri Santa Maria delle Grazie söögisaali seinal. Leonardo da Vinci oli tõsiselt andekas mees, kõik detailid pildil on lõpuni läbi mõeldud. Peale hommikust õhtusöömaaega pakkisime ennast bussi ja hakkasime edasi liikuma, eemale suure linna tuledest ja kärast.

Minu jaoks on siiani harjumatu lõunamaadele omane siesta. Tuleb hullult planeerida söögiaegu ja paljud poeuksed jäävad teatud aegadel suletuks. Tänu sellele sattusime juhuslikult ühte väiksesse linna, kus saime võrreldes suurlinna hindadega praktiliselt tasuta süüa. Tuleb tõdeda, et Itaalias polegi võimalik halba toitu saada.

Kõht täis ja meel hea, jätkasime oma mägist teekonda mööda Vahemere kallast kuni jõudsime sihtkohta – CinqueTerresse.

Kõrgel mäekünkal oma B&B terrassil istudes konnade krooksumise ja merekohina saatel blogi kirjutada on super. Veel üks maapealne paradiis.

Milano

Tänase päeva suutsin õhtusse saata mööda Milano poode ringi kolades. See on ka ainus tegevus, mida kannatab üle 35-kraadises kuumuses teha.

Peale väsitavat poetiiru sain väga positiivse kultuurielamuse Ambrosiuse pinakoteegis, kus asuvad kardinal Federico Borromeo raamatukogu, 5. sajandist pärinev "Ilias", Dante "Jumaliku komöödia" (1353) ja Leonardo "Atlantise Koodeksi" (15. sajand) esimesed väljaanded. Eriti pühalikuks muutis sealse meeleolu vaikne ja rahulik taustamuusika. Veel asub siin märkimisväärne kunstigalerii.

Õhtul sai teoks selle reisi peamine eesmärk. „Let me entertain you“, Robbie Williams on heas mõttes „hull mees“, ta on tõeline staar. Take Thati Milano kontserdilt Progress Live 2011 sain tõeliselt võimsa elamuse. Soojendusesinejaks oli kunagine poistebänd Pet Shop Boys, kes esitas oma lugude paremiku. Seejärel astus lavale Take Thati neljaliikmeline kooseis. Hiljem liitus nendega Robbie Williams, kes esitas muuhulgas ka oma soolokarjääri parimad lood. Kontserdi viimases osas esitas Take Thati viiene koosseis nii oma uusi lugusid vägeva lavashow ja efektidega kui ka vanu häid hitte tolleaegse nn poistebändilikus liikumises ilma suurema kärtsu-mürtsu ja tulevärgita. Kontserdi käigus visati nalja nii enda kui teiste üle, lauldi Itaalia hümni ja sünnipäeva laulu. Soovitan kõigil Itaaliasse kontserdile minna, sest itaallased on uskumatult super publik.

Barbaresco

Täna hommikul sõitsime mööda viinamarjapõldude vahel looklevaid külateid Barbarescosse. Samanimeline Piemonte piirkonna hittvein valmib ainult Nebbiolo viinamarjasordist, mis on korjatud siitsamast Barbaresco küla ümbrusest. 

Barbarescos asub ka 150-aastaste traditsioonidega Gaja veinimaja. See on ühe perekonna ettevõtmine, kus teadmised ja saladused antakse edasi põlvest põlve. Maailmas väga hinnatud ja kõrge kvaliteediga Gaja veinide ajalugu sai alguse just siit. Esialgu valmistati veini ainult oma restorani külastajatele, kuid tihti tuldi suurte nõudega ainult veini ostmas ja perekond Gaja tegi otsuse – restoran sulgeda ning spetsialiseeruda veinile. Hetkel tegutseb siin neljas põlvkond, kellega koos õnnestus meil nende suurepärast toodangut degusteerida ja maailma asju arutada.

Järgmine peatus on Itaalia vahuveinide pealinn Canelli, kus asuvad Coppo veinikeldrid, mille lugu sai alguse aastal 1892. Saime lühiülevaate nende tegemistest ja veinide maitsest.

Räägitakse, et sügisel on Piemonte kõige rohkem iseenda nägu – siis, kui punaseks värvunud lehtedega veiniaiad udusse vajuvad. Udukaste annabki siinsetele marjadele viimase ja erilise maitsenüansi. Miski minus ütleb, et tulen siiakanti veel tagasi.

Peale teaduslikku ja väsitavat päeva veinide maailmas jõuame õhtuks maailma moepealinna Milanosse.

Üheotsapilet Nizzasse

Eilne otselend tõi Côte d’Azur’i ehk Taevasinise ranniku pealinna Nizzasse. Hiline hommikusöök vahemere kaldal kalasupi näol on parim algus kaua oodatud puhkusele. Prantsuse Riviera kaunid loodusvaated on läbi aegade inspireerinud paljusid tuntud ja vähem tuntud kunstnikke. Astusime sisse ühe impressionismi looja prantsuse maalikunstniku Pierre – Auguste Renoir majamuuseumisse, mis on täis kunsti ja ajalugu. See on koht, kus reumatoidartriiti põdev kunstnik kuni viimase päevani maalis. Lõpuks jalutasime muinasjutulise St.Paul de Vence’i kitsastel kunstikaupluste ja -galeriidega ääristatud tänavatel.

Hommikusöögiks värskelt pressitud apelsinimahl ja suus sulav šokolaadi-croissant hotelli terrassil vaatega maalilisele St.Paul de Vence’le. 

Paaritunnine lõõgastumine basseini ääres. Lõunasöögiks parim mozzarella tomatiga, mida olen kunagi saanud ja värske kala mereäärses Beaulieu sur Mer’s. 

Maitsev jäätisekokteil Monacos kohvikus Cafè de Paris taustaks luksusautode müra ja Monte Carlo kasiino. 

Õhtune jalutuskäik Itaalias Piemonte maakonnas keset viinamarjaistandusi ja päevalillepõlde paiknevas Alba linnas, mis on tuntud oma valgete trühvlite ja veinide poolest.

Tänane päev oli täis kontraste. Tõestatud, et ühe päevaga jõuab kiirustamata kolme riigi kokakunsti nautida.

Lapimaa

Kevad on ilmselgelt teelt eksinud, kalendri järgi peaks ta juba ammu meie juures olema. Meie üheksaliikmeline sõpruskond otsustas teda ise otsima minna ja põrutas sõna otseses mõttes PÕHJA. Helsingist 1000 kilomeetrit ja polaarjoonest 170 kilomeetrit põhjapool asub Põhja-Soome populaarseim talispordikeskus Levi.

Üle kahe aasta sain mäesuusad alla ja tunne on mõnus. Suusatamine on nagu jalgrattasõit, mis ei unune. Kõrgel mäe otsas seistes tabas mind nostalgiahetk, sest päikesepaistelise ilmaga on sealt hea vaade naaber suusakuurordile Ylläsele – see on koht, kus 1994. aastal sain esimest korda mäesuusad alla. Peale eilset mägede vallutamist asusin täna murdmaaradadele tuulist ilma ja pilvi nautima.

Vahelduseks Alpidele on tundra maastik hoopis midagi muud ja lausa eksootiline – üksikud kõrgemad künkad keset järvi ning lõputut metsa.

Pärastlõunal istusin kõrvulukustava koerte haukumise saatel põhjapõdranahaga vooderdatud Soome kelgule ja viie tubli kelgukoera* vedamisel algas võidusõit mööda Lapimaa võrratut maastikku. Peale 7 kilomeetri pikkust võidujooksu muutusid need samad metsikult haukuvad koerad sõbralikeks ja armsateks kutsudeks.

*Siberi huskyd ja Alaska huskyd

Alpides taastumas

... jõudsin koju ja hakkasin asju pakkima, siis neli tundi und ning seejärel sõit lennujaama. Minu tähelepanuvajadust arvestades pole ime, et osad reisikaaslased arvasid, et tegin spetsiaalselt reisile minekus lokid. Kahjuks pidin neile pettumuse valmistama ja tunnistama, et minu kauni soengu põhjuseks on eelmisel õhtul peetud pulmapidu.

Tegelikult olin juba pikalt haigusega võidelnud ja lootsin, et kliima- ja keskkonnavahetus mõjuvad positiivselt. Seekord päris nii ei läinud ning suusapuhkusest sai hoopis nn tõeline puhkus – kevadised jalutuskäigud mööda Courchevell’i külatänavaid ning kohaliku köögikunsti nautimine ja nii kuus päeva järjest.

Üritasin korra seda puhkuse rutiini murda. Ühel hommikul oli enesetunne üle pika aja hea ja otsustasin suusatama minna, kuid tagant järgi tarkus on, et haigena ei tasu rapsima hakata ja üle pingutada. Tulemuseks järjekordne külmetus, palavik, kurguvalu, nohu jms. Ülejäänud päevadel võtsin rahulikult ja võib kindlalt väita, et see oli minu senise elu kõige rohkem puhkuse moodi puhkus.

Kurgjärve spordilaager

Kaks tegusat päeva vabas õhus on mõnus vaheldus tavapärasele linnakärale. Nagu oleksin kusagil teisel planeedil, eemal argipäeva toimetustest.

Koos meie kalastajatega sumpasin paksus lumes läbi metsa Kurgjärvele kalale. Saime jääaugust kätte kuus ahvenat, mis läksid kohaliku kiisu söögilauale. Siin asuvad koduvabariigi parimad suusarajad. Mul avanes suurepärane võimalus suusatada kolme andeka treeneri käe all. Teoorias olen juba päris tugev, kuid praktikas vajan veel järelaitamistunde. Kusjuures üks suusataja võttis mind sõna otseses mõttes rajalt maha ;). Toreda päeva lõpetasime järveäärses saunas, kus soovijatel avanes võimalus hüpata jääauku. Peale värskes õhus veedetud päeva ja sauna võttis mõnus väsimus võimust - uni oli tõeliselt magus.

Sealne natuke salapärane rahu ja vaikus haarasid mind taaskord oma lummusesse. See on koht, kuhu tahan alati tagasi minna. Patareid on taaskord energiat ja positiivsust täis laetud. Tuleb tõdeda, et selleks pole vaja ilmtingimata piiri taha puhkusele sõita.

Murdmaasuusatamise paradiis

„Kihutan“ mööda neid samu Davosi suusaradu, kus meie tublid sportlased on pidanud lahinguid teiste maailma tippsuusatajatega. Nendega võrreldes liigun ma teo kiirusel. Hoolimata sellest olen oma suuskadel veedetud kilomeetrite üle uhke. Kus siis veel suusatada, kui mitte siin?

Raske on kirjeldada seda ilu, rahu ja võlu. Kõrgete lumiste mägede vahel mööda orgu laiuvad maailma parimad suusarajad. Kõikjal on super vaated ning tohutu avarus. Oluline märksõna on sõbralikkus, isegi koerad naeratavad. Päike on uskumatult soe. Minu jaoks paneb i-le täpi see, et varbad ja sõrmed ei külmeta, saab rahulikult kõike nautida.

Kõik vana aasta toimetused tuleb vana aasta sees ära teha. Seda vanarahva tarkust teavad ka šveitslased, sest täna hommikuks jõudis kohale meie kaduma läinud pagas, sh minu vanad ja head suusad. Omad on ikka omad!

Nüüd kutsuvad kirikukellad kõiki selle aasta viimasele jumalateenistusele.

Davos anno 1981

Tundub, et Euroopa lennujaamad on suutnud taastada oma tavapärase töökorralduse ning suurem kaos on möödas. Meil õnnestus igal juhul lumisest ja tormisest Eestist õnnelikult sihtkohta jõuda, kuid mingil salapärasel põhjusel on osa pagasit endiselt kadunud. Oleme suusaparadiisis ilma suuskadeta.

Peale kahe aasta pikkust pausi hingan taaskord mägede õhku, seekord tuntud talispordikeskuses Davosis Lõuna-Šveitsis. Kodust kaasavõetud haigusepisiku tõttu tuleb mul esialgu muinasjutulisi vaateid nautida hotelli terrassil istudes ja Kristina Šmiguni raamatut lugedes.

PS. Esialgu oli Davos küla, kus raviti tuberkuloosi haigeid. Alles palju aastaid hiljem kasvas pisike küla linnaks ja muutus üheks maailma hinnatuimaks suusakeskuseks.

Kariibi mere kruiis

Esimene peatus: Labadee, Haiti. Labadee on saare põhjarannikul asuv Royal Carribeani poolt ostetud küla, kuhu kohalikud elanikud pääsevad ainult töölubade alusel. Esmalt sõitsime veetaksoga kõrvalkülasse Paradise Cove’i, kus tutvusime kohaliku külaeluga ja saime lühiülevaate Haiti ajaloost, kultuurist, tavadest ja kommetest. Seejärel pöördusime tagasi Labadeesse, kus nautisin võrkkiiges pikutades sumedat suveilma ja merekohinat. Labadee on kaunid vaated, liivarannad, läbipaistev merevesi ja suveniiriturg. Viimases on võimalik põgusalt kohtuda ka põliste haiitilastega. See osa saarest, mida mina nägin, on igal juhul paradiis. (14.11.2010)

Teine peatus: Cartagena, Kolumbia. Läbi ajaloo on Cartagena olnud hispaanlaste jaoks tähtsaim Kariibi mere sadam ning suurim põhjapoolne värav Lõuna-Ameerikasse. 1552. aasta suur tulekahju ajendas linnajuhte võtma vastu seadust, mis lubab ehitusmaterjalidena kasutada ainult kivi, tellist ja kiviplaate. Tänu sellele on unikaalne koloniaalajastu linnasüda tänaseni väga hästi säilinud ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Külastasime Las Bovedase käsitööpoode, jalutasime müüriga ümbritsetud vanalinnas, imetlesime maju ja rõdusid ning astusime sisse San Pedro Claveri kloostrisse. Troopilisest tormist ja vihmasajust hoolimata jättis Cartagena muinasjutulise mulje. Siia tahaks tagasi tulla, sest neli tundi on ilmselgelt liiga lühike aeg. (16.11.2010)

Kolmas peatus: Colon, Panama. Riigi tormiline areng sai hoo sisse 19. sajandi keskpaigas, kui inimesed liikusid massiliselt USA ida rannikult lääne rannikule läbi Panama. Kullapalaviku perioodil puudus USA-s transpordiühendus kahe ranniku vahel ning eelistati mugavamat meretransporti hobutranspordile. Teine tähtis sündmus Panama ajaloos on USA poolt ehitatud 82 km pikkuse Panama Kanali valmimine 1914. aastal. Panama on ainuke koht maailmas, kus jõuab ühe tunniga Atlandi ookeani äärest Vaikse ookeani äärde. Põhimõtteliselt on see võimalik, kuid meil võttis see pisut kauem aega, kuna liikluskultuuri olemasolu on siin küsitav. Lisaks maailmas unikaalse kanali imetlemisele, saime täna lühiülevaate ajaloolisest Panama City’st. Panama pealinn on segu modernsest ja prantsuse mõjutustega koloniaalsest arhitektuurist. (17.11.2010)

Neljas peatus: Puerto Limon, Costa Rica. Vahelduseks suurlinnadele oli tänane bioloogiatund põnev ja hariv kogemus. Meie naljahambast teejuhi sõnade kohaselt peavad kõik selle riigi giidid omama loodusteaduste alast kõrgharidust ja õigustatult, sest loodus on siin mitmekesine ja peamine „vaatamisväärsus“: ananassipõllud, palmisalud, veerohked jõed, vulkaanid, troopilised vihmametsad jpm. Panin botikud jalga, ületasin rippsillal kõlkudes kärestikulise jõe ning asusin vihmametsa võlusid nautima. Kas teadsite, et laiskloom magab 20 tundi ööpäevas ja osad palmid oskavad valguse suunas juurte abil edasi liikuda ning oma suure lemmiku – šokolaadi eest pean tänulik olema ahvidele, kes sõid kakaopuu vilju ja maiad arvasid, et järelikult peab see maitsev olema ning asusid asja uurima. Valmistasime iidse kombe kohaselt ise kakaopuu viljast šokolaadi, see maitses suurepäraselt. (18.11.2010)

Viies peatus: George Town, Grand Cayman. Kaimanisaared kuuluvad Briti impeeriumi kooseisu. Kuningas George III andis neile „eluaegse maksuvabaduse“ ning sellest ajast on see tõeline maksuvabaduse paradiis. Ma pole kunagi varem näinud nii palju juveeli- ja kellapoode. Võrreldes teiste Kesk-Ameerika riikidega domineerivad siin valged inimesed, puhtus ja kord. Nagu pisike tükk Euroopat keset Kariibi merd, nii see ju tegelikult ongi. Külastasime kilpkonnafarmi, nägime üheks maailma ilusamaks rannaks nimetatud seitsme miili randa, käisime Põrgus, kust saatsin Mannile tervitused. Uus ja omamoodi põnev kogemus oli ujumine keset kristallselget Kariibi merd koos rai kaladega. Esimese hooga ehmatasin päris korralikult ja hakkasin karjuma, kui viis suurt raid korraga minu suunas ujus. Pärast harjusin ära ja tegin neile isegi pai. (20.11.2010)

Kuues peatus: Fort Lauderdale, Florida. Iga laev jõuab viimaks tagasi kodusadamasse. Enne oma pikka koduteed külastasime Everglades’i rahvusparki, kus kihutasime sookopteriga vesikuppude vahel ringi ja otsisime alligaatoreid. Kes otsib, see leiab! (22.11.2010)

Lõpetuseks natukene meie laevast. Jewel of the Seas on 2006. aastal ehitatud kruiisilaev. Esimene ohvitser ehk viies mees laevas on igal juhul eestlane. Selgus, et enamus laeva väga rahvusvahelisest personalist on käinud vähemalt 75 korda Tallinnas. Meie reis on selle hooaja esimene, sest juunist novembrini möllavad Kariibi merel tormid, siis seilavad need laevad hoopis Euroopa vetes, sh Läänemerel.

Kennedy Space Center

Orlando lähedal asuv Kennedy Kosmosekeskus on NASA kõige olulisem kosmoserakettide stardikompleks ja kosmosesüstikute maandumiskoht. Täna õnnestus seal tutvuda kosmosekeskuse tööga.

Hea ülevaate valdkonna ajaloost andis 3D film, mis jutustas tõeliste astronautide silmade läbi elust avakosmoses ning kosmosejaamas, taustaks astronautide poolt jäädvustatud filmilõigud. Kaaluta olekus toimivad meie jaoks iseenesest mõistetavad asjad ja toimingud hoopis teistmoodi. Üks naisastronaut ütles tabavalt, et siin on kõik võimalik, isegi võimatuna tunduvad asjad on võimalikud. Samuti rõhutasid paljud, et meie koduplaneet on ülevalt vaadates hoopis teistsugune.

Veel näidati meile kosmosesüstikute tootmis- ja juhtimiskeskusi ning stardi- ja maandumisplatvorme.

Key West

Minul puudub suur Ameerika vaimustus, kuid täna võtsime suuna Key Westile, mille külastamisest olen alati unistanud.

Peale 200 km pikkust saarte ja neid ühendavate sildade jada jõudsime mandri USA kõige lõunapoolsemasse punkti, mis on võrreldav meie Narva-Jõesuuga ning erineb totaalselt teistest USA asulatest. Arhitektuuriliselt on siin suures enamuses madalad heledast puidust pitsiliste rõdudega majad, mis on ümbritsetud troopiliste taimedega.

Key Westile omase mõnusalt lärmaka melu tekitavad hotellidest ja restoranides kostuv muusika, mootorpaadid, lennukid ja helikopterid. Tundub, et selles armsas ning hubases suvituslinnas käib pidu ja möll 24/7. Tõeline puhkuseparadiis, kus inimesed võtavad vabalt.

Läbi ajaloo on Key West meeldinud ka paljudele tuntud kultuuri ja avaliku elu tegelastele. 1930ndatel elas siin Ernst Hemingway koos oma kuuevarbalise kassiga, kelle järeltulijad veel tänagi tema majamuuseumis ringi jalutavad. Väidetavalt armastas president Harry Truman siin kalastamas käia. Astusime sisse tema Little White House’i, kus selgus muu hulgas, et läbi aegade on Abraham Lincoln rahva poolt kõige armastatuim ja hinnatuim president.

Lõpetuseks tegime fotojäädvustused mandri USA kõige lõunapoolsemas punktis - kuulsa „Kuuba 90 miili“ tähistava poi juures.

 

Miami

lõõtsumas on taevatuuled sügisene maa

osa sulelisi lendab minema

kui vaid nende moodi minna teaks

siis minema peaks

Nagu laulusalmgi ütleb, siis on praegu õige aeg minema lennata. Peale 13-tunnist lennusõitu ja „hädamaandumist“ Bahama saartel jõudsime õnnelikult Miamisse.

USA vahemaad on ikka tohutud. Kodus googeldasin Fort Lauderdali ja tundus, et kõik minu jaoks olulised kohad asuvad jalutuskäigu kaugusel. Tegelikult selgus, et linna ühest otsast teise jõudmiseks mööda kiirteed kulub vähemalt tund ning kuna ameeriklased on suhteliselt mugavad ja sõidavad kõikjale autoga, siis kõnniteed praktiliselt puuduvad.

Esimesed kaks päeva on minu põhitegevuseks olnud poodides kolamine. Kuna seitsmetunnine ajavahe annab tunda ja venitab päeva pikemaks, siis õnnestus eile hommikul enne ostukeskuste avamist üle vaadata kuulus Palm Beach, kus asuvad fantastiliste ookeanivaadetega villad. Täna eemaldasime oma Ford Mustangi katuse ja kihutasime tuul kõrvus vihisedes ning Tõnis Mägi muusikat kuulates mööda Miami ja Miami Beachi tänavaid ringi. Elu nagu heas ameerika filmis.

Siiani arvasin, et Miami Beach on lihtsalt üks rand. Tegelikult on see eraldi linn, mis asub Miamist väinaga eraldatud kitsal poolsaarel.

Pühapäev

Nii reisi kui ka nädala viimast päeva alustasime vana Kartli Iberia kuningriigi keskuse – Mtskheta külastamisega. Vaatasime üle Javari Kloostri ja ristiusu hälli Svetitskhoveli Katedraali. Seejärel sõitsime tagasi pealinna ning saime ülevaate sealsetest pühakodadest ja väävlisaunadest.

Teist korda Tbilisis olles ei paistagi olukord enam nii nukker. Inimene harjub kõigega. Nüüd tundub, et kõik peabki täpselt nii olema nagu on.

Batumi

Esimesel päeval selgus tõsiasi, et ka kaugel Musta mere ääres sajab vihma, müristab ja lööb välku. Seetõttu külastasime rannapuhkuse asemel hoopis botaanikaaeda. Ületasime mõttes riigipiiri ning jäädvustasime mõned mälupildid Türgi loodusest.

Edasi oli meil suhteliselt vaba graafik, igaüks sisustas aega vastavalt oma soovidele. Jalutasime mööda rannapromenaadi, tutvusime kauni kesklinnaga. Järjekordse kultuurišoki sain kirbuturul. Päevitasime ja ujusime loomulikult ka.

Kuna tegemist on paljude jaoks nn „nostalgia reisiga“, siis oli meie kindel soov tagasi pealinna sõita öörongiga. See oli omamoodi põnev kogemus. Kaheksa tundi keset ühtlast müra ja raudteeliiprite kolinat. Kui magamine pole primaarne, siis soovitan sajaga.

Tunneli lõpus paistab alati lehm

Tänase päeva veetsime suuresti ratastel. Esimese peatuse tegime Gori linnas, kus nägime Stalini sünnikodu ja saime ülevaate tema elust ja tegevusest. Seejärel külastasime Uplistsikhe kivikompleksi, kus asuvad kivisse raiutud elamud, templid, käigud jms. Õhtuks jõudsime Musta mere äärde Batumisse.

Meie roadtrip’i jooksul meenusid mälupildid Indiast. Pidevalt tuututavad autod, mis sõidavad keset teed ja igas võimalikus suunas. Lehmad ja kanad jalutavad rahulikult keset nn kiirteed. Eeslid, kes töötavad palehigis kõrvuti traktoritega. Tänavatel asfalt kas puudub täielikult või on auk augu kõrval. Ühesõnaga Gruusia on kohati täiesti võrreldav Indiaga.

Kolme ööpäeva jooksul on selgunud, et õhtuhämaruses ja ööpimeduses jätab Gruusia mitu korda parema mulje kui päevavalguses. Paljud hooned ja infrastruktuur on räämas või lõpuni ehitamata. Positiivne on see, et praegu käib vilgas tegevus, et kõik taastada ning üles ehitada. Samas on veel kõvasti arenguruumi. 

Gruusia

Eile peale mõnetunnist sügavat und tutvusime pealinna Tbilisiga. Jalutasime mööda poeedist rahvuskangelase Rustaveli järgi nime saanud tänavat. Seejärel nautisime Gruusia kokakunsti võlusid ja mõnusalt sumedat suveilma. Õhtul oli soovijatel võimalus lõõgastuda kuulsates väävlisaunades.

Täna suundusime Ida-Gruusiasse. Ehedat külaelu kogesime Telavi asulas, kus külastasime kohalikku turgu. Selgus, et grusiinid on suhteliselt laisad kauplejad, kes ei üritagi sulle igal võimalikul viisil oma kaupa „pähe määrida“.

Mitmete legendide järgi peab Gruusia end veini sünnimaaks. Külastasime Gruusia esimest veinimõisa – Tsinandali mõisa, mis on rajatud 19. sajandil tuntud poeedi ja avaliku elu tegelase Alexander Chavchavadze poolt.

Peale maitsvat gruusiapärast lõunasööki jätkasime oma teekonda ja jõudsime kõrgel mäekünkal asuvasse kuningas Erekle II poolt 18. sajandil rajatud Sighnaghi linna, kust said alguse kaubateed Euroopasse ja Aasiasse. See on tõeliselt armas linnake, mis taastati grusiinide ühiste jõupingutustega kõigest 11 kuuga.

Õhtul külastasime rahvusteatrit, kus professionaalsed tantsijad pakkusid meile fantastilise elamuse. Suurepärase terviku moodustasid ajaloost, tavadest ja kommetest jutustav tantsuetendus koos võrratute kostüümide ja muusikaliste vahepaladega. See oli tõeliselt meeleolukas punkt päevale.

Teine katse

Gruusia? Hmm... vein, arbuus, Borjomi mineraalvesi, šašlõkk ja Mart Laar. Kui aus olla, siis puuduvad mul igasugused ootused, on vaid ärevus ning uudishimu. Minu jaoks on see reis tundmatusse.

Grusiinidele omase temperamendiga puutusin kokku lennukist väljumata. Kui keegi istub kogemata sinu kohale, tuleb ilmtingimata käed käiku lasta, teisiti pole see lihtsalt võimalik. Nende elavat loomust demonstreerisid ka „kohvripoisid“, kes saabusid 4.30 keset kõige magusamat uneaega pagasit laadima suure lärmi, tralli ja vilekooriga.

Tundub, et kindad võib rahulikult nädalaks kohvri nurka puhkama saata, sest öine õhutemperatuur on 25°C. Lõpuks ometi on kätte jõudnud suvepuhkus. Parem hilja kui mitte kunagi.

Milano

Seljataha on jäänud 2,5-tunnine rongisõit marsruudil Veneetsia-Milano. Istun Milano jazzifestivali ühe peaesineja Mark Knopfleri kontserti ootuses ja jälgin inimesi. Itaallased on ikka tüüpilised itaallased, kõva häälega ja väga emotsionaalselt diskuteerivad pidevalt. Kui keskmine eestlane hakkab kontserdil kaasa elama esimese lisaloo ajal, siis temperamentsed itaallased alustavad enne esineja lavalaudadele astumist. Emotsioonid on võimsad, muuhulgas avastasin ühe uue mehe, kes oskab suurepäraselt laulda ja pilli mängida.

Milano põhilised vaatamisväärsused on poole päevaga üle vaadatud. UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Santa Maria delle Grazie klooster, kus põhimõtteliselt peaks asuma ka Leonardo da Vinci maali „Püha õhtusöömaaeg“. Jalutasin Galleria de Vittorino Emmanuele II passaažides ning Piazza delle Duomol, mille ääres asub võimas Milano katedraal ehk Duomo. Sinna ümbrusesse jäävad ka parimad šoppamispaigad. Õigusega on Milano maailmamainega moe- ja šopingulinn.

Positiivsete emotsioonide pagasit suurendatud ja pangakonto jääki vähendatud. Aeg koju tagasi pöörduda.

PS: Õhutemperatuur on siin oluliselt kõrgem kui meil. Tundub, et inimesed harjuvad kõigega. Aega on neil siin ka kuidagi rohkem, kiiret pole...

Siesta

Eestimaa on vallutanud troopiline kliima, mis pärsib põhjamaa inimese mõtlemisvõimet. Töö tegemine ei õnnestu ka hästi. It’s siesta time! Võtsin kolm päeva puhkust ja sõitsin Lõuna-Euroopasse leevendust otsima. Mõista, mõista, mis koht see on? 400 silda, kanalid, gondlid, tuvid, keskaegne arhitektuur ning Püha Markuse väljak. Veneto maakonna pealinn Veneetsia on nagu suur labürint oma kitsaste tänavate ja kõrgete majadega. Eksimine on siin üsna tavaline ja inimlik, samas põnev ning natukene spooky, sest igal majal ja nurgatagusel on oma lugu jutustada.

Restoranides pakutakse värsket kala ja mereande. Tiramisu on päris õige maitsega. Proovitud!

Veneetsial on kaks nägu. Enne kella kümmet hommikul on ta muinasjutuline ja rahulik, kohalikud jalutavad koertega ja käivad turul sisseoste tegemas. Avatud on mõni üksik pagariäri, kust saab värskelt küpsetatud saia. Kui Püha Markuse väljaku kellatorni kell lööb 10 korda, siis hakkab nagu võluväel igast nurgast inimesi keskväljakule kokku tulema. Peagi on kogu väljak ja selle ümbrus turistigruppe täis, kes kõik pildistavad igat hoonet. Samal ajal avatakse restoranid ja poed, kust on võimalik kaasa osta veneetsia klaasikunsti ja kuulsaid maske. Kõikjal on siginat ja saginat. Hoopis teine elu, kui tund aega varem.

Budapest

Õhutemperatuur +38°C. Õnneks on tuul ja õhk liigub. Isegi minul on palav. Soovitatakse vett juua ja tänaval müüakse päikesepiste vältimiseks selliseid mütse:

Alustasime päeva kolmetunnise ekskursiooniga, mille käigus sain muuhulgas teada, et Budapest tekkis 1873. aastal kolme linna (Buda, Pest ja Obuda) liitumise tulemusel.

Arhitektuuri poolest on tegemist kuningliku, samas natuke boheemliku linnaga, kus leidub ohtralt hilisgootika, baroki- ja juugendstiilis ehitisi. Üldmulje: natuke kõike ja segamini. Hoolimata asjaolust, et tegemist on suurlinnaga, tekitab hubase ja koduse tunde.

Budapestis on elu ilus ja odav. Süüa ja juua saab oluliselt odavamalt kui Tallinnas. See linn rokib sajaga.

Kord maailm meelitab, siis kodutee... (A.Matiisen)

Kaks pealinna

Täna suundusime tagasi Ungarisse, et lõpetada reis Budapestis. Esialgne plaan, ühest pealinnast teise sõita mööda võrratut Doonau kallast, jäi tänu üleujutustele ära. Võtsime kasutusele plaani B - kiirtee.

Kiirem tee võimaldas külastada Pannonhalma mungakloostrit, mille juurde kuuluvad veel kirik, kool ja raamatukogu. Lisaks kuulub kompleksi ka viinamarjaistandus, kus taaskord avanes võimalus degusteerida Ungari veine.

Õhtul einestasime Budapestis 1904. aastal tegevust alustanud restoranis, kus taustaks mängisid pilli, tantsisid ja laulsid mustlased.

Ilusal sinisel Doonaul

Nelja pealinna läbiva Euroopa pikkuselt teise jõe ilus sinine värvus on küsitav. Pigem on tegemist pruuni, äärmisel juhul rohelise Doonauga.

Täna tutvusime Bratislavaga (Pressburg). Saime kiire ülevaate Slovakkia pealinnast ja riigi ajaloost tervikuna. Minu jaoks oli uudis, et Tšehhi ja Slovakkia ühinesid, kuna Tšehhis oli palju sakslasi ja selleks, et slaavlastel oleks rohkem mõjuvõimu toimus ühinemine.

Doonau jõe kaldal asuvas Bratislavas võiks rahulikult elada. See linn on võrreldav Nizzaga (soe kliima, ülipuhtad tänavad, korda tehtud hooned jne). Kesklinnas on iga maja omaette kunstiteos ja vaatamisväärsus. Nii nagu igal endast lugupidaval linnal on ka Bratislaval oma Lasnamägi, kuid see on õnneks kesklinnast kaugel ja ei sega vaadet.

Päeva teise poole veetsin ostukeskustes.

Kätte on jõudnud suvi

Ilmaga on vedanud. Koos meiega saabus suvi lõpuks ka Kesk-Euroopasse. Nädalaid kestnud paduvihmade tagajärgi kohtab siin igal sammul. Jõed ja ojad on kordades veerikkamad kui tavaliselt, millest annab aimdust keset vett kasvavad puud ja põõsad. Üle öö on tekkinud hulgaliselt uusi veekogusid, mis aasta vanal kaardil puuduvad. Madalamates orgudes asuvates külades on majade esimesed korrused vee all. Samuti eksisteeris suhteliselt suur võimalus, et me ei saagi maismaad mööda Ungarist Slovakkiasse, kuna kõik teed olid üleujutatud või vihmavee poolt minema pühitud.

Õnneks suudeti üks tee korda teha ja meil õnnestus teist päeva järjest nautida Slovakkia võrratuid loodusvaateid. Täna külastasime UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvat ainulaadse puitarhitektuuriga küla – Vlkolinec’it. Eriline on ta seetõttu, et enamus hooneid on suurepäraselt säilinud originaalehitised ning kus jätkuvalt elatakse tavapärast külaelu. Peamised tegevusalad on põllumajandus ja käsitöö. Tõeline folkloori pärl.

Seejärel võtsime suuna Bratislavale. Teel põikasime sisse Trenciansky kindlusesse, kust avanes taaskord suurepärane vaade.

25 aastat hiljem

Täna ületasime riigipiiri ja jõudsime Slovakkiasse. Meie ees avanes imeliste vaadetega hoopis teistsugune maailm. Tatrates tundsin end kui „paradiisi katusel”. Tegemist on tõelise loodusliku mitmekesisusega.

Kustumatu mulje jättis ülimalt hästi säilinud Levoca vanalinn, kuhu sattusime täiesti plaaniväliselt, kuna nälg hakkas silmanägemist võtma. Siiani kõige stiilsem ja armsam koht. Seejärel külastasime Levoca lähedal kõrgel mäekünkal asuvat Spiši kindlust, mis oli kunagi üks Kesk-Euroopa suuremaid. Kindlus oli võimas ja suursugune vastupidiselt mitmetele mustlaste asulatele, millest läbi sõitsime.

Õhtuks jõudsime tuntud suusakeskusesse Štrbske Plesosse, kus osad reisiseltskonnast meenutasid vanu aegu, kui siin samas malevas käidi. Tundub, et neil olid toredad ja lõbusad ajad. Esimene välisreis jääb ikka eredalt meelde, aasta siis oli 85.

Kõigile midagi

Alustasime oma päeva Egeri linnaekskursiooniga. Nautisime kesklinnas jalutades barokiajastu arhitektuuri. Tuntud tõde, et ehitistest peegeldub ajalugu, peab ka siin paika. Külastasime paksu kaitsemüüriga ümbritsetud Egeri kindlust, mida tuntakse ennekõike türklaste vastase vabadusvõitluse kantsina. Samuti nägime kõige põhjapoolsemat minaretti.

Seejärel degusteerisime Kaunite Naiste Orus kohalikke veine. Sealsed kalju sisse rajatud veinikeldrid on omaette vaatamisväärsused. 

Järgmisena viis meie tee läbi metsade ja üle mägede Miskolc’sse, kus nautisime loodusliku SPA mõnusid ja ujusime termaalveega koopabasseinides. Tõeline puhkus.

Egeri tähtede all

Lõpuks ometi on kätte jõudnud puhkus, millest esimese osa veedan Ungaris. Pikemalt mõtlemata seostuvad mul selle riigiga guljašš, pekk, ruubiku kuubik ja kettaheitjad. Kindlasti on siin palju muud toredat, mida asungi nüüd avastama.

Peale mõningast rändamist (Tallinn-Praha-Budapest-Eger) tutvusime öise Egeriga ja sõime õhtust tuntud veinipiirkonna keskuse peaväljaku ääres, kus taustaks kõlasid kohaliku rockbändi võimsad helid. Pole paha.

Route 62

On karistatav LAV-st lahkuda kohalikku veini maitsmata ja mõisaid külastamata. Otsustasime oma vea parandada ja võtsime suuna väidetavalt maailma kõige pikemale veini teele. Astusime sisse pisikesse High Constantia veinimõisa, kus üks hambutu ja rõõmsameelne onu tutvustas meile veini tegemise tagamaid ning seejärel asusime nende toodangut degusteerima. Päris hea oli, kuigi peale neljandat veini ma erinevatel maitsetel enam vahet teha ei osanud.

Õhtul valmistasime ja sõime vabariigi aastapäeva puhul tõelist Eesti toitu - kartuliputru hakklihakastmega. Meenutasime eestimaalisi lugusid kuulates öölaulupidu.

Tõeline puhkus

Viimastel päevadel oleme päris korralikult rannas peesitanud ja ookeaniäärsete restoranide menüüd pähe õppinud. Laupäeval toimus järjekordne turukülastus: värsked puuviljad ja austrid, pirukad otse ahjust, sadat sorti grillliha ja -kala. Nii need lisakilod tulevadki. Igal juhul on see tõeline puhkus.

Eile hommikul käisime kesklinnas shoppamas. Kui tiheda liiklusega peatänavalt natukene kõrvale astuda, muutuvad kohe ka õhk- ja keskkond. Paljude poodide uste ees asetsevad trellid, mis avatakse ainult valitutele. Meie osutusime igal juhul valituteks. Õhtul grillisime tuunikala, jaanalindu, notsuribisid ja loomaliha. Nii juhtub kui tühja kõhuga poodi minna. Isegi täna hommikul oli kõht veel päris täis.

Täna külastasime Kirstenbosch’i botaanikaaeda ning seejärel sattusime pooljuhuslikult hiiglaslikku ostukeskusesse (~9 Ülemiste keskust). Meie lemmikpood on Edgars, kus mõned suutsid ennast 500 krooni eest pealaest jalatallani uutesse ja moodsatesse rõivastesse riietada.


Vahepeal otsustas meie auto lõplikult vedru välja visata. Selle tulemusel vahetas 1983. aasta Mercedes Benz’i välja 1991. aasta Toyota Camry 200Si. Nüüd on meil konditsioneeriga ja kaasaegsema välimusega auto, kuid mäest ülessaamisega on endiselt suured probleemid.

Tutvumine Kaplinnaga

Alustasime oma päeva Signal Hill’i mäelt (350m), kust avaneb suurepärane vaade ookeanile, Kaplinnale ja Table Mountain’le (1073m). Seejärel jalutasime värviliste majadega Malai kvartalis ehk Bo-Kaap’s, mille elanikud on endiste orjade järeltulijad. Vaatasime üle parlamendihoone ning siirdusime turistide lemmikpaika rannapromenaadile (Waterfront), kus leidub tegevust kõigile.

Jätkus ka meie auto saaga. Keset kiirteed otsustas ta välja surra. Lükkasime auto tee keskel paiknevale eraldusribale. Õnneks saime seekord oma jõududega hakkama, kuid arvan, et kaks ilma kolmandata ei jää... 

Tänu käesoleva aasta suvel toimuvale jalgpalli MM-le käib siin tormiline tee-ehitus. Suure tõenäosusega on see peamine põhjus, miks tipptundidel on kõikidel linna suurematel teedel ummikud. Hommikul sõitsime kesklinna 30 minutit, õhtul võttis koju jõudmine kolm korda kauem aega.

Eestil on Lõuna-Aafrikalt palju õppida. Tööpuuduse leevendamiseks on siin loodud erinevaid sotsiaalseid töökohti. Müüjad, kelle ülesandeks on prügikottide, riidepuude jm eluks vajaliku müümine ummikutes või ristmikel valgusfoori taga rohelist tuld ootavatele kaasmaalastele. Samuti on väga populaarne kohanäitaja ametikoht, kelle ülesandeks on kõiksugustes (sh kaubanduskeskuste, randade) parklates koha näitamine. Veel üks huvitav ametikoht on parkimismajades parkimispileti nupu vajutaja.

Tänane tarkus seisneb selles, et kõikidelt ostudelt, mis ületavad 250 randi (~375 krooni), saab lennujaamas käibemaksu tagasi. Järelikult tasub siin shoppamisega tegeleda.

Pingviinide paraad

Täna otsustasime koolitundides õpitud Hea Lootuse neeme otsima minna. Sõitsime mööda ranniku kurvilisi ja kitsaid teid ning vaatasime tõtt baboonidega (ahvid). Peale kahetunnist autosõitu jõudsime kohta, kus Atlandi ookean kohtub India ookeaniga. Vaated olid kõikjal fantastilised. Tegime kohustuslikud fotojäädvustused Hea Lootuse neeme tipus.

Kuna reis võttis oodatust kauem aega, siis kihutasime edasi. Tänase päeva tipphetk minu jaoks oli kohtumine pingviinidega. Tähistasime Eesti riigi sünnipäeva nädal varem tõelise pingviinideparaadiga.

Seejärel sõitsime edasi Muizenbergi, kus plaanisime ujuma minna. Leidsime eest suure tuule ja 4-meetrised lained ning neid nautivad lainesurfarid. Klassikalisest rannailmast oli asi väga kaugel. Lisaks oli lipumasti tõmmatud süsimust lipp, mis tähendab, et vetteminek toimub omal vastutusel, kuna ilmaoludest tingituna pole võimalik öelda, kas haid on silmapiiril või mitte. Seega jäi ujumine järgmiseks korraks.

Minu Aafrika

Esimese šoki sain kohe lennujaamast väljudes. Meie rendiauto on Mercedes Benz W123. Aasta siis oli vist 65, kui sellel autol hiilgeajad olid. Õhutemperatuur +30°C ja konditsioneeri pole, aga selle eest on väga pehmed nahkistmed. Võite ette kujutada missugune saun seal on. Mõtlesin salamisi, et nüüd hakkab alles nalja saama...

Esimesed kaks päeva tšillisime niisama ringi. Laupäeval külastasime kohalikku turgu ja kaardistasime kõik lähedal asuvad rannad. Pühapäeval suutsin ühes neist oma jalad punaseks päevitada. Ookeani vesi on hirmus külm, isegi haid ei taha seal elada.

Esmaspäeva hommikul vedasime ennast lõpuks infopunkti ja seejärel võtsime suuna AQUILA safaripargi poole. Et kahetunnine teekond väga üksluiseks ei muutuks, otsustas meie armas auto kaks meetrit peale 4 kilomeetri pikkust tunnelit keset silda vedru välja visata - hakkas sinist suitsu välja ajama ja enam käima ei läinud. Meie tarkurid tegid kindlaks, et mingisugune voolik on katki. Peale tunniajast ootamist lõõskava päikese käes, saabus kuldsete kätega tädi Susan, kes tegi paar kiiret liigutust mutrivõtmega ja vahetas ära katki läinud vooliku. Auto oli nagu uus ning sõit võis jätkuda.

Jõudsime sihtkohta 1,5-tunnise hilinemisega ning jäime lõunasöögist ilma, kuid see polnud oluline, kuna kõik järgnev ületas ootused mitmekordselt.

Olin sõna otseses mõttes jõudnud Aafrikasse. Just sellisena olen vaimusilmas ettekujutanud tõelist Aafrikat. Väikesed puitpõranda ja rookatusega maakivist majakesed, kus oja voolab mööda vannitoa seina alla. Akna taga ulub soe tuul. Dušši all saab käia õues lahtise taeva all. Akna taga jalutavad pühvlikarjad. Elu nagu filmis. Neid emotsioone pole võimalik sõnadesse panna, kõik on kirjeldamatu, seda peab ise nägema ja kogema.

Lisaks nägin täna oma silmaga looduses lõvi, sebrat, elevanti, kaelkirjakut, jõehobu, ninasarvikut, gaselli, jaanalindu, pühvlit, kitse, ahvi, krokodilli, leopardi.

Traditsiooniline vastlasõit jääb see aasta tegemata, kuid positiivseid emotsioone on sellegipoolest küllaga.

Kaua võib?

Arsti külastamine lõppes sellega, et tegin otsuse - asjad kotti ja lennukisse. Bon voyage! Luumurru pärast kaks reisi ära jätta oleks eriti karm. Minu otsusele reisile minna, aitasid kaasa perearsti julgustavad sõnad. Soolane vesi, päike ja kuum liiv pidavat jalale ainult head tegema. Lisaks soovitati mul üks töökas kaamel rentida, et siis polegi vaja eriti käia. Natuke hirmutav tundub 24 tundi teel olla...

Kuna lennukis magamine pole minu tugevaim külg, siis lugesin pilvi, vaatasin lennuki laes olevaid tähti, kirjutasin blogi ning kuulasin head eesti muusikat. “Vana vaksal” ning “Eestlane olen ja eestlaseks jään” sobisid suurepäraselt minu meeleoluga. Tuleb tunnistada, et olen endiselt kodumaa patrioot. Seda tavaliselt just siis, kui olen kõrgel ja kaugel, maa ja taeva vahel, teel maailma teise otsa.

Suvised sõbrapäevatervitused kõigile!