Milano

Seljataha on jäänud 2,5-tunnine rongisõit marsruudil Veneetsia-Milano. Istun Milano jazzifestivali ühe peaesineja Mark Knopfleri kontserti ootuses ja jälgin inimesi. Itaallased on ikka tüüpilised itaallased, kõva häälega ja väga emotsionaalselt diskuteerivad pidevalt. Kui keskmine eestlane hakkab kontserdil kaasa elama esimese lisaloo ajal, siis temperamentsed itaallased alustavad enne esineja lavalaudadele astumist. Emotsioonid on võimsad, muuhulgas avastasin ühe uue mehe, kes oskab suurepäraselt laulda ja pilli mängida.

Milano põhilised vaatamisväärsused on poole päevaga üle vaadatud. UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Santa Maria delle Grazie klooster, kus põhimõtteliselt peaks asuma ka Leonardo da Vinci maali „Püha õhtusöömaaeg“. Jalutasin Galleria de Vittorino Emmanuele II passaažides ning Piazza delle Duomol, mille ääres asub võimas Milano katedraal ehk Duomo. Sinna ümbrusesse jäävad ka parimad šoppamispaigad. Õigusega on Milano maailmamainega moe- ja šopingulinn.

Positiivsete emotsioonide pagasit suurendatud ja pangakonto jääki vähendatud. Aeg koju tagasi pöörduda.

PS: Õhutemperatuur on siin oluliselt kõrgem kui meil. Tundub, et inimesed harjuvad kõigega. Aega on neil siin ka kuidagi rohkem, kiiret pole...