Cinque Terre

Kuna päevitamine pole minu teema, siis otsustasin, et vaatan üle Cinque Terre - see on kaitsealune kaljune rannariba, mis ulatub Monterosso al Marest Riomaggioreni. Nimi „viis maad“ hõlmab viite kaljujärsaku serval paiknevat küla – Monterosso al Mare, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore. Vanasti pääses küladesse ainult merelt ning praegugi pole teed, mis neid kõiki ühendaks. Mööda kaldaäärt kulgeb jalgrada, kust avanevad haruldased vaated piirkonnale omastele terrassina laskuvatele viinapuu mägedele. Külad on järskude kaljudega muust maailmast eraldatud.

Sõitsime rongiga Monterosso al Marest Riomaggioresse, kus peale mõningast seiklust treppidel ja kitsastel tänavatel jõudsime mööda kaljuserva looklevale jalgrajale, mis viis Manarolasse. 

Selgus, et teise ja kolmanda küla vaheline otsetee on varingute tõttu suletud. Otsustasime võtta ette matka sisemaalt üle mägede. Täpselt sama teed kasutati keskajal külade vahel liikumiseks. Esimene eneseületus oli 400-meetrise kõrgustevahega mäkketõus mööda treppi, õhutemperatuur 35 kraadi. Nüüd tean, mis tunne on olla kõrbes ilma veeta. Õnneks asub mäetipus kauplus, kus küll šokolaadi ei müüda, kuna see sulaks seal lihtsalt ära. Sõin ära kaks banaani, mis andsid energiat edasi liikumiseks. Ootamatult muutusid kivitrepid kaljuserval viinamarjapõldude vahel looklevaks kitsaks rajaks. 

Kohati oli kuristiku serval "jalutamine" päris hirmutav, kuid kui julgesin pilgu varvastest kõrgemale tõsta, siis avanesid muinasjutulised vaated. Loogiline on, et kui mäest üles ronida, siis tuleb sealt varem või hiljem ka alla tulla. Kuna minu jalanõud polnud just parim valik matkamiseks, siis osutus mäest allatulek keeruliseks ülesandeks. Sain sellega lõpuks siiski hakkama. Ees ootas imeline Corniglia ja maitsev lõunasöök. Mäekuru ületamise käigus suutsin oma varba veriseks lüüa. Kes teeb, sellel juhtub. 

Peale sööki asusin Vernazza poole teele, aga esimesel kolmandikul tundsin, et jalad ei kuula enam sõna ning pöördusin tagasi Cornigliasse, kust sõitsin rongiga läbi Vernazza tagasi Monterosso al Maresse. Tänast päeva ei unusta ma kunagi. Üliäge kogemus keset imelist loodust.

Õhtuks olin nii väsinud, et isegi sööma ei jaksanud minna. Õnneks olen eelnevatel päevadel piisavalt kaloreid kogunud ja organism ei vajanudki toitu, vaid hoopis kosutavat puhkust.