Lapimaa

Kevad on ilmselgelt teelt eksinud, kalendri järgi peaks ta juba ammu meie juures olema. Meie üheksaliikmeline sõpruskond otsustas teda ise otsima minna ja põrutas sõna otseses mõttes PÕHJA. Helsingist 1000 kilomeetrit ja polaarjoonest 170 kilomeetrit põhjapool asub Põhja-Soome populaarseim talispordikeskus Levi.

Üle kahe aasta sain mäesuusad alla ja tunne on mõnus. Suusatamine on nagu jalgrattasõit, mis ei unune. Kõrgel mäe otsas seistes tabas mind nostalgiahetk, sest päikesepaistelise ilmaga on sealt hea vaade naaber suusakuurordile Ylläsele – see on koht, kus 1994. aastal sain esimest korda mäesuusad alla. Peale eilset mägede vallutamist asusin täna murdmaaradadele tuulist ilma ja pilvi nautima.

Vahelduseks Alpidele on tundra maastik hoopis midagi muud ja lausa eksootiline – üksikud kõrgemad künkad keset järvi ning lõputut metsa.

Pärastlõunal istusin kõrvulukustava koerte haukumise saatel põhjapõdranahaga vooderdatud Soome kelgule ja viie tubli kelgukoera* vedamisel algas võidusõit mööda Lapimaa võrratut maastikku. Peale 7 kilomeetri pikkust võidujooksu muutusid need samad metsikult haukuvad koerad sõbralikeks ja armsateks kutsudeks.

*Siberi huskyd ja Alaska huskyd