Minu Aafrika

Esimese šoki sain kohe lennujaamast väljudes. Meie rendiauto on Mercedes Benz W123. Aasta siis oli vist 65, kui sellel autol hiilgeajad olid. Õhutemperatuur +30°C ja konditsioneeri pole, aga selle eest on väga pehmed nahkistmed. Võite ette kujutada missugune saun seal on. Mõtlesin salamisi, et nüüd hakkab alles nalja saama...

Esimesed kaks päeva tšillisime niisama ringi. Laupäeval külastasime kohalikku turgu ja kaardistasime kõik lähedal asuvad rannad. Pühapäeval suutsin ühes neist oma jalad punaseks päevitada. Ookeani vesi on hirmus külm, isegi haid ei taha seal elada.

Esmaspäeva hommikul vedasime ennast lõpuks infopunkti ja seejärel võtsime suuna AQUILA safaripargi poole. Et kahetunnine teekond väga üksluiseks ei muutuks, otsustas meie armas auto kaks meetrit peale 4 kilomeetri pikkust tunnelit keset silda vedru välja visata - hakkas sinist suitsu välja ajama ja enam käima ei läinud. Meie tarkurid tegid kindlaks, et mingisugune voolik on katki. Peale tunniajast ootamist lõõskava päikese käes, saabus kuldsete kätega tädi Susan, kes tegi paar kiiret liigutust mutrivõtmega ja vahetas ära katki läinud vooliku. Auto oli nagu uus ning sõit võis jätkuda.

Jõudsime sihtkohta 1,5-tunnise hilinemisega ning jäime lõunasöögist ilma, kuid see polnud oluline, kuna kõik järgnev ületas ootused mitmekordselt.

Olin sõna otseses mõttes jõudnud Aafrikasse. Just sellisena olen vaimusilmas ettekujutanud tõelist Aafrikat. Väikesed puitpõranda ja rookatusega maakivist majakesed, kus oja voolab mööda vannitoa seina alla. Akna taga ulub soe tuul. Dušši all saab käia õues lahtise taeva all. Akna taga jalutavad pühvlikarjad. Elu nagu filmis. Neid emotsioone pole võimalik sõnadesse panna, kõik on kirjeldamatu, seda peab ise nägema ja kogema.

Lisaks nägin täna oma silmaga looduses lõvi, sebrat, elevanti, kaelkirjakut, jõehobu, ninasarvikut, gaselli, jaanalindu, pühvlit, kitse, ahvi, krokodilli, leopardi.

Traditsiooniline vastlasõit jääb see aasta tegemata, kuid positiivseid emotsioone on sellegipoolest küllaga.