Bangkok vol2

Ainult natukene vastu enda tahtmist tegin silmad lahti äratuskella peale, et jõuda Bangkoki äärelinna Nothaburi hommikusele turule. Väidetavalt igas mõttes otstarbekam viis sinna jõudmiseks on kasutada jõetransporti. Chao Phraya ekspresspraam suundub põhja ning möödub nii mõnestki Bangkoki vaatamisväärsusest, lisaks kaunid vaated ümbrusele kuni jõuab lõpuks Nonthaburisse. 

Loenly Planet väidab, et kohalikud armastavad siin ostlemas käia. Nii ongi, siinsete seapeade ja kanavarsvaste vahel ei näinud ma ühtegi teist fotoaparaadiga tuiavat turisti. Ehe Tai turg ja kohalik kogukond üle vaadatud sõitsime praamiga tagasi linna. 

Kas teadsite, et 19. sajandil oli Bangkok täis kanaleid ja teda kutsuti Idamaade Veneetsiaks. Tänaseks on enamus kanaleid kinni ehitatud või tänavate all peidus, kuid mõningast aimu kaugest kanalite aegsest ajast on siiski võimalik saada. 

Arvasime, et oleme jube targad ja ei võta turistidele mõeldud paadikruiisi, vaid lähme ise kohale. Sõitsime Chao Phraya jõe teisele kaldale endisesse pealinna Thonburisse, kus elatakse rahulikku turistivaba elu. Kõik sildid on ainult kohalikus keeles ning ühtegi tuk-tuki pole silmapiiril. 

Mõnda kanalit õnnestus näha, aga mitte neid, kuhu turiste paatidega viiakse. Minu isiklik arvamus on, et Veneetsiast on asi kaugel. Pole isegi mõtet võrdlema hakata. 

Ehedast Tai elust hakkab vaikselt üledoos tekkima. Oma vaba aja veetsin hoopis mööda hiiglaslikke kaubanduskeskusi ekseldes. Aru ei saa, millal üks lõppeb ja teine algab. Kõige sügavama mulje jättis Siam Paragoni toidukorrusel asuv food market, kus muuhulgas õnnestus kõht kuivatatud mangosid täis maitsta. 

Õigust räägivad need, kes ütlesid, et esmaspäeviti on Hiinalinnas rahulik. Täna on kõik teistmoodi. Bangkoki Hiinalinn kujutab endast kitsaste tänavate, tiheda liiklusega teede ja tänavaturgude labürinti, kus kohalikud ja turistid naudivad külgkülje kõrval tänavatoitu. Riisinuudlid munaga ja küüslaugus praetud hiidkrevetid on minu lemmikud. 

Üldisemalt võib öelda, et vahet pole, mis kell Bangkokis ringi liigud, alati leidub kuskil mõni lauake või ratastel käru, kus valmistatakse süüa. Pimeduse saabudes tekib tänavatele lugematu hulk improviseeritud restorane, kus pakutakse maitsvat ja odavat toitu. 

Hiinalinna segasumm on peamine põhjus, miks turistid siia tulevad. Räägitakse, et linnavõimud tahavad hakata improviseeritud restoranide tegevust ohjama. Eesmärgiks on Bangkok puhtamaks saada. Selle vastu pole mul midagi. Samas väidan, et kui kaob tänavatoit sellisel kujul, siis kaob Bangkoki üks oluline omapära.

Homme on plaanis basseini ääres peesitada ja jalgu puhata. Ja siis ongi aeg Bangkoki peatükile punkt panna, sest ees on ootamas uued tuuled.

Bangkok

Elame jalutuskäigu kaugusel Bangkoki sünnikohast. Suundusimegi alustuseks Ko Ratankosinisse, kunstlikule saarele, kus asuvad Wat Phra Kaew tempel ja suure palee kompleks. Viimane on olnud läbi aegade Tai kuningate residents. Tõeline arhitektuuri meistriteos. 

Siin kultuuris viiakse iga päev templitesse sületäite kaupa lilli, mida ostetakse lilleturult. Ma pole kunagi varem näinud korraga nii palju lilli ja nii hästi lõhnavat turgu. 

Ikka veel lillede lummuses jalutasin jõeäärsel promenaadil ja astusin sisse Wat Pho templisse. Seda korda otsustasin jalanõudest loobuda ning kuldlehtedega kaetud lamavat buda isiklikult tervitada. 

Koju jalutades leidsin ennast Khao San tänavalt. Nüüd tean, miks Bangkoki seljakotireisijate pealinnaks peetakse. Tundub, et kõik turistid on siia kogunenud, et nautida massaaži, tänavatoitu, muusikat ja sooja ilma. 

Samasugune, kuid veidi vähem kärarikas puhkuse meeleolu valitseb Soi Rambuttri tänaval. Üllatus, üllatus! See on minu kodutänav. Nüüd on selge, miks eile uinusin muusikahelide saatel. 

Kui elaksin Tai Kuningriigis, siis toituksin oluliselt tervislikumalt. Kõik koogid ja moosid jääksid söömata, sest siinsed mangod, arbuusid ning ananassid on üle kõige. Ja täiesti normaalne on neid tänavalt osta ning kilekotist süüa.

Võõra linna tuled

Õnneks pakutakse turistidele hommikusöögiks riisi kõrvale ka mune Benedicti moodi ja pannkooke maasikamoosiga.

Lõpetuseks üks tore fakt. Traditsioonilised kambodža naised riietuvad päevade järgi erinevatesse värvidesse. Näiteks punane on pühapäeva värv ja lillat kannavad nad teisipäeviti. Ma olen küll veits kade, sest neil pole igipõlist probleemi, et mis siis täna selga panna.

On aeg Kambodžale lehvitada.

Chao Phraya jõe kallastel Tai lahe ääres asuv Tai pealinn Bangkok võtab vastu hoopis teise tempoga. Sekundiga on selge, et liiklejaid on rohkem kui tänavatele mahub. Tagantjärele tarkus on, et aega tuleb siin varuda. Kuigi omast arust hakkame kõikjale minema pigem liiga vara, siis kohale jõuame reeglina mõningase hilinemisega.

Hiinlased jõudsid Bangkoki minust 200 aastat varem. Just siit Hiinalinnast sai alguse kõigile tuntud Tai tänavatoidu kultuur. Jalutasime vihmasajus mööda Hiinalinna Yaowarati tänavaid ja maitsesime giidi juhendamisele parimaid palu. Just siis kui mõtisklesin, et mis siin nii erilist on, selgus, et esmaspäeviti on siin ebatavaliselt rahulik. Hoolimata sellest sai kõht liiga täis ning kohalik muusikagi kuulatud.

Kuna Tai poksist ma huvitatud pole ja selleks, et mitte liiga vara magama minna, leian end teist õhtut järjest jalamassaažist. Mõnus.

Kambodža

Siem Reapi provintsis asuv muistne Angkori linn on Kagu-Aasia üks olulisemaid arheoloogilisi paiku. 400 ruutkilomeetrisel alal on enam kui 100 iidset monumenti ja kümmekond templikompleksi, mis on ehitatud khmeeride dünastia kõrgajal 9-13 sajandil. 

Templitest suursuguseim on Angkor Wat, mis on väidetavalt maailma suurim religioosne ehitis. Angkor Wat on Kambodža sümbol ja süda ning teda kujutatakse isegi riigilipul. 

Nüüd on õige aeg üles tunnistada, et just sellesama Angkor Wati pärast siin olengi. Kuuldavasti pole mina ainus. Igal aastal külastab piirkonda üha enam inimesi üle kogu maailma. Õnneks on praegu turismis madalhooaeg, mis võimaldab suuremate rahvamassidega maid jagamata iidset impeeriumi uudistada. 

Angkor Wat on täiega äge. Päriselt ka. 100% külastamist väärt koht. 

Sellega meie pühaüritus veel ei lõppe. Järgmisena külastasime Khmeeri impeeriumi viimast pealinna Angkor Thomi. Jalutasime läbi lõunavärava ning siirdusime unikaalsesse Bayon´i templisse, mille torne kaunistavad 200 naeratavat nägu. Naeratasin koos nendega. 

Arvatakse, et Angkor Wat ehitati nii suursugune just sellepärast, et ta pidi olema võimsam kui Angkor Thom. Naabrist parem mõtteviis levis juba iidsetel aegadel. 

Templituur sai punkti Tomb Raideri sõpradele tuttavas paigas. Lara Croft tegi tegusid templis Ta Prohm, mille on oma embusesse haaranud kuni 300 aastased viigipuud ja tohutud rohttaimed. Erinevalt paljudest teistest Kambodža templitest on Ta Prohm jäetud puutumatuna aastasadadeks. See siin on ainulaadne kooslus inimese ja looduse koostööst. 

Templitega saaks vabalt mitu päeva ära sisustada, aga nüüd aitab. Lähme hoopis ja vaatame, kuidas elatakse järvel. 

Sõidame traditsioonilise puupaadiga Tonle Sapi järvel, mille pindala varieerub olenevalt aastaajast 2700-16 000 ruutkilomeetri vahel. Tegemist on Kagu-Aasia suurima mageveekoguga, kus elab 170 ujuvkülas umbes 90 000 inimest. Lisaks elumajadele ujuvad mööda kool, kauplus ja politseijaoskond. Ainult mobiilimastide ja templite peale saab kindel olla, sest nad on vaiadel kinni. 

Kaarti vaadates selgub, et Tonle Sapi järv voolab edasi Tonle Sapi jõkke, mis omakorda ühineb Mekongi jõega. Siit ka põhjus, miks kõik nii tuttav tundub. Olen sellist elu näinud Vietnamis Mekongi deltas. Ning mõningane sarnasus on ka eluga Myanmaris Inle järvel. 

Prügimajandus on allapoole igasugust arvestust. Nägin oma silmaga, kuidas kõik ebavajalik üle parda lendas. Harjumuse jõud on nii suur. Levinud mõtteviis on, et kuna sajandeid on nii tehtud, siis teen mina ka. Mis sest, et kookospähklist jooginõu on asendunud plastpudeliga. Samas kõik ei ole veel kadunud. Paar kilomeetrit eemal korjas üks proua okstesse kinni jäänud plastpudeleid kokku. 

Vihmaperioodi tõttu on järv XXL suuruses ning järveäärsed riisipõllud vee all. Mis tähendab, et riisipõldudel saab kala püüda. Ilma naljata, just seda nad siin teevad. 

Riis on siinmail sama tähtis kui leib ja kartul eestlasele. Ega ilmaasjata ei tähenda khmeeri keeles sõna “söömine” (nam bai) otsetõlkes “riisi sööma”. Khmeeri köögi lahutamatu osa on aurutatud riis, mida serveeritakse nii hommikusöökide kui suppide kõrvale, karrist rääkimata. Oluline on märkida, et riisi kasvatamisega tegeleb 80% kambodžalastest.

Puhkus

Iidne linn ja tema templid, üks inimestes vastakaid tundeid tekitav suurlinn ning maailma parim saar. Tõotab tulla üks mitmekülgne puhkus. 

Maandusime peale 18 tundi teel olemist Siem Reapi. Lugesin raamatust “Minu Kambodža”, et tuk-tuk’i (khmeeri keeles remork) juhid üritavad turiste nöörida. Ei midagi uut siin päikese all. Selle teadmisega kaugele ei jõua, sest lennujaamas pole teist valikut. Tuleb maksta 9 dollarit ja tunnistada, et juba ongi nahk üle kõrvade tõmmatud. 

Neil tegelikult on oma raha ka, aga kogu arveldamine käib siiski dollarites. Seda nii poes, kui ka turul. Isegi pangaautomaadid annavad ainult dollareid. 

Turgutav ujumine õhtupimeduses andis energiasüsti, mis võimaldas minna Siem Reapi avastama. 

Road 60 on kohalike kogunemiskoht. Iga päev alates kella viiest tekib siia kilomeetripikkune toiduturg, kus muuhulgas pakutakse grillitud konna ja fritüüritud ämblikke. Kuigi siinsed aroomid ja eksootiliste puuviljade kuhjad kutsuvad sööma, siis kaine mõistus ütles, et tuleb minna turistipiirkonda õhtustama. 

Kõigis reisikirjades kiidetud Pub Street on võimas. Kui mujal linnas on suhteliselt pime, siis siin pole tulede ja vilede pealt kokku hoitud. Nagu üks suur vabaõhu ööklubi koos erinevat liiki muusika ja toidupakkujatega. Kui millegi üle nuriseda, siis on see lärm. 

Veel vaatasime üle Miss Wong’i kokteilibaari, mis hingab samas rütmis 1930. aastate Shanghaiga. Mulle isiklikult sümpatiseerib see koht palju rohkem kui Pub Street.

Teistmoodi suurlinn

Siin on viimaste aastaste jooksul ehitatud palju ja ehitatakse veel. Väidet, et Berliin on Euroopa suurim ehitusplats, ümber lükata pole võimalik. Ükskõik mis suunas vaatad, ikka näed mõnda kraanat.

Saksamaa pealinn on kultuuride paabel Euroopa südames. Lihtne näide teistest kultuuridest saksa oma kõrval on döneri kebab. See türklaste toit on kõikjal. Berliinis lõikab alati keegi kuskil pöörleva küpsetusvarda küljest liharibasid, keerab selle koos salatiga pita leiva vahele ja küsib mõned eurod. Ja mis peamine, see maitseb suurepäraselt.

Ka linnamaastikul on näha värvikat kultuuri ja mitmekesise mineviku jälgi.

Berliin on rahulik ja konservatiivne. Suurlinna kohta on siin uskumatult palju ruumi, õhku ja rohelust ning ootamatult vähe inimesi. Omast käest tean, et Berliinis tunnevad end hästi ka need, kellele suurlinnad reeglina mõjuvad väsitavalt.

Täna hommikuks olime võtnud omaks siinse elutempo ning kiirustasime aeglaselt kebabiputkadest mööda ning tegime lõpetuseks suvesoojuses ühe hilise hommikusöögi.

Kunst ja veel kord kunst

Hamburger Bahnhof. Endises vaksalihoones on koha leidnud kaasaegse kunsti muuseum. Ja siin me oleme. 

Ikka veel kunsti ja arhitektuuri kooslusest lummatuna liigume kireva ajalooga Tempelhofi lennuväljale, mille kaudu varustati Lääne-Berliini toidu jm eluks vajalikuga. Lennujaam avati 1923. aastal olles üks esimesi Saksamaal. Pärast sulgemist 2008. aastal on lennujaama ala kasutatud erinevatel eesmärkidel. Alates 2010. aastast on ala rahvale avatud Tempelhofi pargi nime all. Siin on ruumi kõigile. 

Hommikuse kunstitunni jätkuks viis Berliinis elav sõbranna Anselm Kieferi näituse “Life Time – World Time” avamisele. Tegemist on ühe tänapäeva kuulsaima ja rohkelt kõneainet pakkunud saksa kunstniku ja skulptoriga. Näitusel saab näha, kuidas muutuvad ajas ja erinevate protsesside tulemusena asjad. Teiste sõnadega, et mis juhtub erinevate materjalidega, kui panna nad põlema või vette või mulla alla. Soovitan! 

Berliin on täis Korea, Tai, Vene, Poola, Türgi, India, Itaalia ja kõikvõimalike muude maade toitu. Olen võõraste maitsete osas skeptiline, aga täna otsustasin proovida midagi uut. Ja seda ainult sellepärast, et minu kohalik lapsepõlvesõbranna soovitas. 

Korea restoran Kimchi Princess on nii populaarne, et pidevalt on järjekord ukse taga. Seda põhjusega, sest toit on ülimaitsev. Ja juttu jätkus meil kauemaks. 

Et peale 10 aastat mitte kohe jälle laiali minna, siis lasime endale tutvustada Kreuzbergi ööelu. Jalutuskäik oli meeleolukas. Kohalikud on tänavatel ja pidutsevad. Poolkogemata käisime ära ka peol, kus kõlasid Balkani rütmid. Huvitav kogemus.

Turism kuubis

Täna hommikul oli nii kiire, et isegi hommikusöök jäi söömata. Põhjuseks kuuldused, et kui enne kaheksat järjekorras ei seisa, siis võib Riigipäevahoone külastamisest ainult unistada. 

Saime nimed kirja ja nüüd võisime rahulikult tõeliste turistide kombel läbi Brandenburgi väravate jalutada ning Unter den Lindenil hommikusööki nautida. Jalutuskäik jätkus läbi holokausti memoriaali Potsdami platsi poole. 

Siin tuksub uue Berliini süda, mis on täis viimaste aastakümnete arhitektuuri. Üks põnevamaid hooneid on originaalse kupliga Sony Center. Tegelikult asus siin ka 1920. aastatel linnaelu keskpunkt, kuid peale II maailmasõda sai sellest paigast tühermaa ning alles peale Berliini müüri langemist hakkas plats taas muutuma linnaelu keskpunktiks. 

Berliini eristab teistest Euroopa linnadest see, et siin peetakse lähiajalugu olulisemaks kui ammust võimsate keisrite aega. Nüüd seamegi sammud sinna, kuhu iga endast lugupidav turist minema peab. 

Ikka veel ei mahu pähe, et see sama müürijupp, mille ees seisan, oli kunagi kilomeetreid pikk ja lõikas kaheks ühe rahva ja linna, mõnikord ka perekonna. 

Vahemärkusena olgu öeldud, et täna on Eestis soojem kui Berliinis. Kuna riietuse valikul me ei olnud sellega arvestanud, siis osa seltskonda otsustas ennast soojendada Euroopa suuruselt teises kaubamajas KaDeWe’s. Mina isiklikult ei jõudnud gurmeekorruselt kaugemale. 

Kõht head Tai toitu täis, võtsime suuna Riigipäevahoone poole. Teele jäi veel kuulus piiriületuspunkt Checkpoint Charlie. 

Turvakontroll õnnelikult läbitud, jalutasime koos paljude teiste turistidega Norman Fosteri poolt projekteeritud modernses klaaskuplis, mis kaunistab sajanditevanust parlamendihoonet. Väidetavalt on tegemist esteetilise pärli ja insenerikunsti imega. Esialgu ei olnud suur osa berliinlasi sellest sugugi vaimustuses, aga inimesed harjuvad kõigega ja tänaseks on kuppel omaks võetud. 

Päeva lõpuks sain veel ühe imelise kogemuse võrra rikkamaks. Mis juhtub siis, kui Jazzkeller 69-s saavad kokku sakslane, prantslane ja ühendkuningriiklane. Seda on sõnadega võimatu kirjeldada, aga kuuldu oli VÕIMAS. Minu jaoks sai džäss juurde uue põneva nüansi alternatiivdžässi näol.

Berliin

Saksamaa pealinn on aastaid olnud kurikuulus oma elujõuliste subkultuuride poolest. Nende õitseaeg jääb 1990. aastatesse. Tänaseks olevat Berliin taltsutatud. Ka Kreuzberg, mida peetakse üheks värvikamaks linnaosaks, on muutunud “teistmoodi” inimeste ohtlikust ümbruskonnast trendikaks elurajooniks. Ka meie otsustasime ennast just siia mõneks ajaks sisse seada. 

Elame 1894. aastal avatud ja algselt tööliste puhkealaks rajatud Viktoriapargi vahetusläheduses. Alustasime Berliini vallutamist jalutuskäiguga pargis. Kuna selleks ajaks olin valmis sööma mida iganes, siis astusime sisse esimesse süüa pakkuvasse asutusse ning tellisin pikalt mõtlemata viinerit. Etteruttavalt olgu öeldud, et see jäi viimaseks, sest Berliini kulinaarne ampluaa sellega õnneks ei piirdu. 

Viktoriapargis on tehiskosk ja memoriaal, mis jääb 66 meetri kõrguse Kreuzbergi mäe tippu ning meenutab preislaste võitu Napoleoni-vastastes sõdades. 

Täna on Saksamaal riigipüha ja rahvas pidutseb. Mis tähendab omakorda seda, et kõik poed on suletud. Õnneks on olemas bensiinijaamad, kust saime kõik vajaliku, et hommikul mitte nälga surra. 

Yorkschlösschen on Berliini hõnguga pubi-restoran, mis on džässkontserti nautivaid kohalikke puupüsti täis. Mahutasime ennast terrassile ja sõime ühe mehise talupoja õhtusöögi. Ei mäletagi enam, millal viimati praekartulit ja muna sõin, aga tunne on nagu oleksin koju jõudnud. 

Võib ju olla, et eestlased tunnevad end Berliinis koduselt just seetõttu, et tunneme saksa kultuuriruumi üsna hästi, kuna oleme sinna kunagi isegi kuulunud.

Kuressaare

Kuressaarega on huvitav lugu. Olen siin korduvalt käinud, aga seda alati mõne sündmuse raames. Mistõttu on linn ise jäänud siiani avastamata. Täna tuleb vigade parandus. 

Hommikuse jalutuskäigu tulemusel olid keskpäevaks kohustuslikud sammud tehtud ja linnale laias laastus ring peale jalutatud. 

Juba eile sai selgeks, et aprill on ideaalne aeg siseturismi harrastamiseks, sest suured rahvamassid pole veel kohale jõudnud. Mulle meeldib. Muuhulgas saan ihuüksi Kuressaare lossiplatsil hängida. Ka spaakeskuse bassein on ainult minu päralt. Viimase põhjuseks siiski see, et enamus seltskonnast nautis korrus kõrgemal kontserti. 

Kui veel täna hommikul võisin une pealt juhatada teid Kuressaare Selverisse ja muus osas vajasin järeleaitamistunde, siis nüüd tean täpselt, kus on loss, kuursaal, veski, Suure Tõllu ja Pireti kuju või milliste tänavate nurgas asub hoov, kus õitseb sadu või isegi tuhandeid märtsikellukesi. Käisin seda lummavat ilu kolm korda vaatamas. Iga valgusega oli vaatepilt erinev, aga alati imeline.

Saaremaa

Siin õppisin lehma lüpsma, lambaid karjatama ning sain teada, kuidas notsust saab kotlet ja et rästikuid ja herilasi on kasulik kaugelt vaadata. Just siin hakkasin armastama kukeseeni ja põldmarju. Otsisime koos venna ja tädipoegadega võidu põõsastest kanamune. Sõitsime kiviaedade vahel autokastis viljakuivatisse ja hüppasime suure saladuskatte all heinakuhjades. Ka elu esimesed piiriületuse kogemused on pärit sõidust Saaremaale. Kõik see ja palju muud toredat juhtus siin 25 ja rohkem aastat tagasi.

Aga mida teha Saaremaal siis, kui kõik oleks just kui juba nähtud ja tehtud…

Otsustasime, et teeme täna kõik teistmoodi kui tavaliselt. See tähendab, et suutsime Muhumaa ahvatlustele vastu panna. Möödusime Pädaste ja jaanalinnufarmi teeotsadest ning ka Muhu leib legendaarses Liiva külas jäi ostmata. Ületasime Väikese väina tammi ning Saaremaale jõudes ei võtnud otseteed nn pealinna, vaid põikasime sisse Orissaarde. Väiksena oli see meie suurlinn, kuhu meid toodi nn pidupäeval jäätist sööma. Tollest ajast mäletan kaubamaja ja selle ees laiuvat hiiglaslikku treppi.

Seejärel sõitsime mereäärt pidi Panga pangale. Ilm on aprilli keskpaiga kohta ootamatult suvine. Mistõttu tegime peatusi ja vaatasime üle kõik siinsed väikesadamad. Inimesi pole kuskil. Ideaalne vaheldus linnakärale. Ka Panga pangal olime ainukesed uudistajad. Õhtuks jõudsime Karujärve kaudu Kuressaarde.

Üks asi veel. Täna hommikul otsustasin, et talvesaapaid enam jalga ei pane. Õigesti tegin! Esimesed sinililled ja liblikad nähtud, kuigi sada meetrit eemal kõrguvad veel hiiglaslikud rüsijää kuhjad, mis silmnähtavalt päikese käes kahanevad. Tundub, et talv on otsustanud kevadele teatepulga üle anda.

Hakkame sättima!

Eile pühendasin ennast taas kodumägedele ning viisin esimest korda olijad maailma katusele kakaod jooma.

Tänase piduliku päeva puhul oli meil kõigil suusarajal tähtis ülesanne. Leppisime kokku, et kus iganes me ka sel hetkel ei viibiks, teeme Eesti aja järgi täpselt kell 13.00 pilti. Mina jõudsin aktsiooni “Eesti minut” auks 2305. meetri kõrgusele, et õigel ajal üks korralik eestimeelne foto jäädvustada. Mõeldud-tehtud!

Sinimustvalged õhupallid täis puhutud, kiluvõileivad valmis vorbitud, lipp “masti“ tõmmatud ja rahvariided selga topitud. Austrid avatud. Kui kõik oli valmis sätitud, võis pidu alata!

Eile õhtul kui hommikusöögi tellimusi tegime, ütlesin oma arust nalja viluks, et palun üks ilutulestik. Uskuge või mitte, aga täna õhtul toimus Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks Méribel Villages’s ilutulestik. Respect!!!

Selline oli meie riigi 100. sünnipäev Prantsuse moodi ja Briti sugemetega.

Mägimatk

Homme saab see, et lähen matkale. Andsin endale suusatamisest puhkust ja võtsin ette jalgsimatka. Kui üles ronimine võttis aega kolm tundi, siis alla tulemine läks oluliselt libedamalt. 55 minutit ja kohal. Tulles eksisin ära ja imetlesin pingil hinge tõmmates lumiseid Alpide vaateid. Võrdluseks, et sama asja teeb suusatõstuk ära kaheksa minutiga, aga emotsioonid, mis tekivad, pole mitte mingi nurga alt võrreldavad.

Kuna kodune Presidendimatka kuupäev muutus, siis ei õnnestu mul seal osaleda ning otsustasin, et pühendan hoopis tänase imelise matka saja-aastasele Eestile.

Tunnistan ausalt, et peale edukaid saavutusi spordirajal ootab kodus üks maitsev kook. Ja nii iga päev! Kuna lõunasöök jäi täna vahele, siis sain süümepiinadeta terrassil kooki süüa, raamatut lugeda ja päikest nautida.

Courchevel

Täna võtsin ette oma siinse ja võib vist öelda, et kogu maailma lemmiksuusakuurorti. Ei teagi miks, aga Courcheveli on alati hea ja kodune tulla. Siinsed pikad laskumised annavad piisavalt ruumi ja vabadust kõigile, kuigi isegi siin läks täna paar korda kitsaks. Õnneks on rajad suurepäraselt hooldatud ja kõik see mees sai päeva lõpuks õnnelikult mäest alla.

Juba ainuüksi kokakunsti pärast meeldib mulle just Prantsusmaal suusatamas käia. Restoranid on klass omaette nii köögi, teeninduse kui kõige muu poolest. Täna õnnestus taas külastada oma suurt armastust - restorani Le Cap Horn. Ma ei pidanud pettuma, sest kõik oli täpselt nii kui peab või paremgi veel.

Kolme päevaga kõik kohustuslik tehtud! Mis homme saab?

Méribel

Eilse ülepingutuse tagajärjel ei ole täna võimalik inimese moodi isegi trepist alla tulla. Seega võtsin rahulikumalt ja sõitsin eelmisest aastast tuttavatel koduradadel ning otsisin üles oma lemmikpaiga – võrkkiige. Déjà-vu!

Elame villas, kus sinu eest tehakse kõik ära. Isegi suusasaapad pannakse jalga, kui vaid soovid. Eelnevatest kogemustest tean, et peale seda nädalat on koju tagasi päris keeruline pöörduda, kuid selle peale veel ei mõtle ning naudin puhkust täiel rinnal.

Teenindaval personalil on teisipäev vaba. Peame omal jõul hakkama saama. Õnneks selgus, et kõik on agaralt valmistunud saabuvaks kodumaa juubeliks ning meil on kilu ja musta leiva uputus. Et mitte laupäeval ennast kiluks süüa, tegime 24. veebruari peaproovi.

Kiluvõileibadega esimene nälg kustutatud, jalutasime Méribeli peatänaval ja sattusime toiduturule, kus “maitsesin” kõhu juustu täis. Kui kõht lõplikult täis oli, siis alles istusin õhtusöögilauda ning sain trühvli üledoosi.

Méribel ja Saint Martin de Belleville

25 ligipääsetavat tippu, millest 10 kõrgemad kui 2500 meetrit, kuus liustikku ning 600 kilomeetrit suusaradu, millest omakorda 85% asuvad kõrgemal kui 1800 meetrit. Kõlab imeliselt ja ainult natukene hirmutavalt.

Méribeli org on tänu asukohale ja pikkadele laiadele nõlvadele piirkonnas enim sõidetav. Seda saime täna omal nahal tunda, sest tõstukite järjekorrad venisid tipphetkedel keskmisest pikemaks.

Méribelist on ka mugav liikuda kõrvalorgudesse. Belleville org on piirkonna mastaapseim, pakkudes enim laskumisi ja suurimat kõrguste vahet. Siin asub ka Euroopa kõrgeim suusaküla Val Thorens, kus 99% suusaradadest paiknevad kõrgemal kui 2000 meetrit. See on ka põhjus, miks siin on talvehooajal alati lumi garanteeritud.

Kui talvel on enamik Prantsuse suusakuurorte üle rahvastatud, siis kuulujutud räägivad, et Saint Martin de Belleville on piirkonna hubaseim nurgake. See juustutootmise keskus on suutnud säilitada oma rahuliku ja eheda keskkonna. Täna võtsin ennast kokku ja läksin vaatama, kas eelnevad väited vastavad tõele.

Just täpselt nii ongi. Peale neljatunnist võitlust suusaradadel ja tõstukijärjekorras jõudsime kohale. Tegemist on pisikese, rahuliku ja romantilise suusakülaga, mis on Méribeli täielik vastand.

Nälg hakkas juba silmanägemist võtma ja oli viimane aeg midagi hamba alla pista. La Bouitte restoranis sain ainulaadse kogemuse üllatusmenüü näol. Elu esimene auster, konnakoivad, maisisai, kiivikrõpsud ja palju muud põnevat. Koos arvega toodi lõpuks lauda ka menüü. Parem hilja kui mitte kunagi. Taas tõestatud, et Michelini tärne omavaid kokkasid tasub pimesi usaldada.

Kuigi vanarahva tarkus ütleb, et esimesel päeval ei tasu üle pingutada, siis mina just seda täna tegin. Kuna ilm oli liiga hea, siis ei raatsinud õigel ajal lõpetada ja tulemuseks see, et viimased kaks laskumist tulid läbi suuremat sorti eneseületuse. Kolmest orust kaks on tänasega igal juhul võetud.

Prantsusmaa - suusahuviliste muinasjutumaa

Les Trois Vallées, otsetõlkes kolm orgu, on kolme tuntud suusaküla ühendav maailma suurim suusapiirkond, mille kroonijuveeliks peetakse Méribeli. Kuurort on võitnud miljonite turistide südamed. Siia sõidetakse kokku tervest maailmast. Tänu oma kesksele asukohale avaneb Méribelis majutujale võimalus nautida üle 600 kilomeetri omavahel ühendatud suusaradu, mida teenindab 200 lifti. Ainuüksi Méribeli orus endas asub üle 150 kilomeetri suusaradu, mille seast leiab endale sobiva igaüks.

Lisaks Méribelile kuuluvad Les Trois Vallées piirkonda veel Courcheveli ja Belleville orud. Ühe nädalaga ei suuda seda kõike isegi kõige suuremad suusahundid läbi kihutada, mistõttu tullakse siia ikka ja jälle tagasi.

Ei oskagi enam kokku lugeda, et mitmes kord, aga siin ma taas olen…

Talv Maroko moodi

Siiani arvasin, et kohalikud, kes käivad tutimütside, talvesaabaste ja sulejopega pole päris normaalsed.

Täna selgus, et ka Marokos on jahedamaid päevi. 25kraadine suvi on üleöö muutunud kuuekraadiseks ja paksu udusse mattunud talveks. Tundub, et saime lotovõidu, sest viis päeva nautisime sellist ilma nagu Eesti suvi on oma parimatel päevadel. Enne seda oli kolm nädalat vihma sadanud ja ilmaennustus lubab, et alates tänasest algab uus külmalaine. 

Nüüd istume lennujaamas lukus. Udu tõttu on kõik lennud teadmata ajaks edasi lükatud. Võib juhtuda, et me ei jõuagi täna koju…

Tühi kõht tuletab meelde, et üks tähtis teema on põhjuseta saanud liiga vähe tähelepanu. Ning hüpotees, mille reisi alguses püstitasin, et söön viis päeva ainult kuskussi, on ümber lükatud.

Maroko köögi- ja toidukultuur on Lähis-Ida, Araabia, Berberi, Aafrika ja Vahemere mõjutustega. Toitude lahutamatuks osaks on vürtsid. Ühesõnaga igaüks leiab oma. Ka mina leidsin.

Lisaks kuskussile on maitsev aeglaselt küpsetatud mahlane potihautis – tagine, mida valmistatakse nii lihast kui kalast koos juurviljadega. Nime on roog saanud keraamilise koonusekujulise kaanega poti järgi, milles toidul pikalt haududa lastakse. Kuumas potis tuuakse söök ka lauale.

Hommiksöögi lauas on ka munad praetud sellises potis. Lisaks munale oleme söönud hommikuti viite erinevat saialaadset toodet ja värskelt pressitud apelsinimahla. Kui toidu osas tahaks juba vaheldust, siis apelsinimahla jooks lõputult. Marokos ei pea küsima, et kas teil värskelt pressitud apelsinimahla on, sest siin ainult see ongi. Ka tänavalt võib seda julgelt osta.

Marokolased ise ütlevad, et nende kõige populaarsem jook on münditee. Seda joovad nad ise ja pakuvad ka külalistele. Teest keeldumist võtavad nad solvanguna.

Marokot on läbi ajaloo valitsenud kartaagolased, berberid, roomlased, portugallased, hispaanlased ja prantslased, kes kõik on jätnud siia oma jälje. Prantsuse mõjusid on tunda igal sammul. Näiteks lennujaamas on enamus infot prantsuse keeles. Üsna tavaline on leida menüüst kõrvuti kuskuss, tagine ja kitsejuustupirukas.

Kui keegi küsib, et kas Maroko on Aafrika või Euroopa, siis võib julgelt öelda, et ta on nende kahe vahel – nn üleminekumaa Euroopast Aafrikasse. Meie Maroko oli täis värve, lõhnu, maitseid ja elamusi. 

Kahe näoga Marrakech

Aafrika linnad on mõnes mõttes sarnased. Tänaval kaubitsemine on nende igapäevaelu lahutamatu osa. Siin töötavad kingsepad, lõngavärvijad, vaibakudujad ja puunikerdajad. Ka rollid on ideaalselt paigas – mehed müüvad ja naised ostavad.

Tänaseks oleme saavutanud kauplemise kõrgema taseme. Vähemalt ise arvame nii. Kui esialgsest hinnast poolt alla ei saa, siis ei osta. Tõele au andes, saame siis ka petta, aga ise oleme rahul. Nad on muidugi ka nahaalsuse tipp. Hea näide on see, et meile üritati müüa ühe euro eest kahte banaani. Ulme kuubis.

Samal ajal igal sammul toimuvale aktiivsele kauplemisele, voorivad mõlemas suunas lõputud inimmassid, eeslid ­ja hobused veavad kaupa ja suurima võimaliku kiirusega kihutavad selles ­inimsummas jalgrattad, mopeedid ja autod. 24/7 käib äge tuututamine ja võrridega põristamine. Kuna õhk praktiliselt seisab, on tänavad sisepõlemismootoritest vines ning tunda on kõikvõimalikke aroome. 

Medinas ei anna turistidele hetkekski rahu ka kaupmehed, kes kõik üritavad võita sinu tähelepanu ja kutsuvad oma kaubaga tutvuma.

Tunnistan ausalt, et alguses on see päris väsitav, kuid peagi selgub, et pearaputusega saab tüütajatest kergesti lahti. Reisikirjades soovitatakse silmsideme vältimiseks päikseprille kanda. Lisan omalt poolt, et päikseprillid peavad olema tagasihoidlikud, minu puhul tekitasid need hoopis vastupidise reaktsiooni…

Suureks üllatuseks selgus täna, et on olemas ka teistsugune Marrakech, millest turistidele räägitakse vähe või pigem ei räägita üldse.

Tegelikult jaguneb tänapäeva Marrakech laias laastus kaheks: medina - vana linnaosa sajanditevanuste majade, kitsaste tänavate ja turuplatsidega, ning Gueliz - uus, euroopalik linnaosa koos kiirsöögikettide, kaubanduskeskuste, pankade, suurte hotellide ja muu selle juurde kuuluvaga.

Vahelduseks on nii vabastav jalutada uuslinna laiadel avenüüdel purskkaevude vahel nägemata ühtegi teist inimest või osta Carrefourist fikseeritud hinna eest banaani ilma, et keegi üritaks midagi “vajalikku” maha müüa või juua Starbucksis üks korralik kakao. Unustasin hetkeks, et olen Aafrikas. 

Kuhu on kadunud kõik eeslid ja hobused? See liiklusmärk seletab nii mõndagi.

Pärastlõunal katuseterrassil päevitades, mõlgutasin mõtteid ja jõudsin järeldusele, et peale Gueliz’i külastamist nõustun nendega, kes ütlevad, et Marrakechis kohtub hommikumaa kultuur õhtumaa kultuuriga ning keskaeg kaasajaga. Punane linn on täis kontraste: turud vs ostukeskused, eesel vs luksusauto, villa vs liivahurtsik, lõputu luksus vs äärmuslik vaesus, traditsioonid vs vabadus jne.

Marrakechi peidetud ja peitmata saladused

Alustasime päeva Bahia paleest. See 20. sajandi alguses vesiir Ba Ahmed Ben Moussa poolt ehitada lastud suursugune loss on ideaalne näide Marrakechi valitsejate jõukusest ning eluviisidest. Luksus paistab siin igast detailist. Bahia paleed lihtsalt peab nägema.

Bahia palee vahetus läheduses asub ajalooline juudi kvartal, mis sai aasta tagasi kuningas Mohammed VI käsul tagasi oma originaalnime - Mellah. Jalutuskäik viis meid läbi kvartali muuhulgas ka juudi kalmistule.

Marrakechis on palju mošeesid. Neid kõiki üle vaadata me ei plaaninudki. Valisime linna suurima ja tuntuima, Koutoubia mošee, mis on ehitatud 12. sajandi teises pooles. Siseneda saavad siia ainult moslemid. Sellel punakatest tellistest ja liivakivist ehitatud hoonel on 77 meetri kõrgune minarett, mis on Marrakechi sümbol nii nagu Eiffeli torn Pariisis või Big Ben Londonis.

Üldmulje medinast on pigem tagasihoidlik ja vaene. See võib olla petlik. Siin on palju võimsaid uksi, mille tagune elu jääb võõrastele saladuseks. Ka meie elame ühe sellise puidust ja tabalukuga lukustatava ukse taga. Aknad on ainult sisehoovi. Kui meil koduvabariigis on kombeks, et tahame, et kõik näeksid, kui hästi meie elame, siis siin on täpselt vastupidu - pole kellegi teise asi, kuidas mina oma kindluses elan.

Enne oma muinasjutulisse riadi tagasi pöördumist otsustasime veel ühest uksest sisse piiluda. See on uskumatu, et hullumeelse medina südames asub selline rahu ja vaikuse oaas nagu seda on imeline Saladuste aed (Le Jardin Secret).

Punane igaviku pealinn

Just nii nimetatakse Marrakechi - endist Maroko pealinna. Legendaarne punane linn on andnud Marokole ka nime.

Hommikud ei ole Marrakechis vaiksed. Juba esimese palvuse ajaks aetakse puuviljaletid ja mahlapressid tänavatele. Varajane jalutuskäik läbi medina kitsaste tänavate, kus igapäevaelu tuksub samamoodi nagu sajandeid tagasi, viib meid täna korraks kaasaega.

2017. aasta oktoobris avati Marrakechis prantsuse moelooja Yves Saint Laurent’i muuseum. Siinne kleidikollektsioon võtab sõnatuks. Kõik need võiks vabalt kohe selga panna ja EV100 sünnipäevale minna. YSL armastas väga Marokot ja Marrakechi. Marrakechi kiindus ta nii väga, et soovis oma viimaseks puhkepaigaks Majorelle aeda, kus ta ka aeg-ajalt elas ja töötas.

Alates 1947. aastast rahvale avatud Majorelle aia lõi Prantsuse maalikunstnik Jacques Majorelle. Viielt kontinendilt pärit mitmekülgse taimekollektsiooniga Majorelle aed oli tema 40-aastase töö tulemus. Aed on kuulus oma kaktusekollektsiooni ja purskkaevude poolest. Praegu asub Majorelle aia ägedas sinises majas berberi muuseum, mida ka meil oli au külastada. Marokolased ise fännavad seda botaanikaaeda, aga mina isiklikult ootasin enamat. Samas on arusaadav, et Marrakeschis, mis asub Atlase mäestiku jalamil Sahara kõrbe naabruses, on iga roheala vaatamist väärt.

Moeloomingust lummatuna pöördume tagasi sajandeid muutumatuna püsinud medinasse, kust sai inspiratsiooni ka YSL isiklikult.

Omaette vaatamisväärsus ja “kasulike” ostude tegemise paik on berberi turg ehk souk. Sellelt mitmetest väikestest turukestest koosnevalt turult võib leida kõike alates berberi käsitööst kuni kaasaegse elektroonikani välja. Ei möödu päevagi, kui me poleks puhtjuhuslikult siia sattunud…

Essaouira - siniste paatide linn

Täna kihutasime läbi külade ning oliivi- ja apelsinisalude. Oma teel kohtasime nii hobuveokeid, muulasid koos kärudega kui ka luksusautosid. Maroko on suurte kontrastide maa, kus 40% elanikkonnast tegeleb põllumajandusega.

Siinses piirkonnas kasvavad muuhulgas ka argaaniapuud, mille viljast saadakse õli, mida berberi hõimud on kasutanud sajandeid. Tänapäeval kasutatakse õli nii toiduainete- kui ka kosmeetikatööstuses. 

Kitsed puu otsas. Hello, Africa!!! Peagi selgub, et kitsed, kes armastavad argaaniapähkleid, pole omaalgatuslikult roninud argaaniapuu otsa maiustama, vaid nad on sinna tõstetud turistide peibutamiseks. Ka meie langesime lõksu.

Marrakechist 170 kilomeetrit lääne pool asub Essaouira. Lõuna-Marokos Atlandi ookeani kaldal paikneva sadamalinna püsielanikud on lained, tuul ja päike, kes jagavad oma ilusat linna peamiselt surfarite ja kaluritega.

Just kalapüük on siin üks peamistest sissetulekuallikatest. Alustuseks jälgisimegi sadamas kalurite toimetamist. Meie saabumise ajaks on jõutud hommikune saak ära puhastada ja nad tassivad seda turule müügiks. Etteruttavalt olgu öeldud, et mõned tunnid hiljem on meil võimalus nende saagist osa saada. Kogu seda saginat jälgivad ülevalt valjuhäälsed kajakaparved, kes ootavad oma osa.

Jätkame ekskursiooniga Essaouira ajaloolises linnasüdames ehk medinas, mis on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Jalutame linnamüüril ja turul, mis on kuulus puitnikerdiste poolest. Kui Marrakech tähendab punast linna, sest valdav osa maju on roosakaspunased, siis Essaouira linnasüda on üleni valge, indigosiniste uste ja ehisdetailidega. Põhjuseks see, et linna ehitasid portugallased, kelle käekiri on veel tänagi äratuntav.

Hilise lõunasöögi tegime kalaturul õlg õla kõrval kohalikega. Hommikul püütud ja nüüd spetsiaalselt meie jaoks grillitud sardiinid koos tomati-sibulasalatiga maitsesid oivaliselt. Sulandusime massi ning võtsime üle siinsed lauakombed. Sööme lauale asetatud valge paberilehe peal, kasutades käte abi, sest söögiriistu nemad ei kasuta. Marokot võib auga nimetada sardiinivabariigiks. Tegemist on ka maailma suurima sardiinikonservide tootjaga.

Hommikul riadist lahkudes öeldi meile, et võtke soojad riided kaasa. Seda põhjusega, sest tuul on Essaouirasse sisse kirjutatud ja väidetavalt on ta alati kohal. Täpselt nii oligi, soe tuul saatis meid kogu päeva.

Peale virgutavat jalutuskäiku rannas asusime teele ning õhtupimeduses jõudsime tagasi Marrakechi.

Maroko

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna tagasi oktoobrisse, mil jälgisin Instagrami vahendusel, kuidas Triin ja Timo Marokot avastasid. Nende videoblogi tekitas tunde, et ma pean ka sinna saama. Samal ajal jooksis uudistest läbi, et Marrakechis avatakse YSL muuseum. Lõplik otsus sai sellega tehtud.

Ainus, kes oli nõus minuga seda seiklust kaasa tegema, on sõbranna koos oma pooleaastase pojaga. Nii asuvadki kaks naist ja pool meest avastama jaanuarikuist Marokot.

Esimese tutvuse Marokoga tegin juba lennujaamas. Raamat “Minu Maroko” on üllatavalt kasulik ajaviide. Põnevaid fakte leidub igast vallast. Lisaks sellele, et üks mees võib olla abielus maksimaalselt nelja naisega, sain teada, et pesu pestakse siin endiselt käsitsi, süüa valmistatakse põrandal ja nad söövad kätega. Kõige selle ja palju muu põhjuseks on see, et alati on ju nii tehtud. Marokolased on traditsioone armastav rahvas. 

Veel sain teada, et nende rahvustoit on kuskuss. See on väidetavalt ainuke roog, kus on vähe vürtse. Ülejäänud toidud pidavat olema kas liiga vürtsikad või liiga magusad. Selles osas olen tõenäoliselt eestlasest raamatu autoriga ühel nõul. Tundub, et kuskussist saab järgmiseks viieks päevaks minu põhitoit. Kas teadsite, et kuskuss, millele marokolased on andnud austava nime – taam, tähendab nende keeles lihtsalt toitu ning sisaldab kõiki vajalikke toitaineid.

Varahommikul kodust lahkudes oli lumi maas. Pärastlõunal ujusin 18. sajandist pärineva ja riadiks (maja araabia keeles) nimetatava traditsioonilise Maroko maja katusel asuvas basseinis. Kauaoodatud talvepuhkus on alanud.

Riadi valik on õnnestunud. Elame Marrakechi ühe tuntuima paiga Jemaa el-Fnaa väljaku läheduses. See on ühest küljest ulatuslik kauplemispaik ja kogu linna erinevate tegevuste keskpunkt, teisalt aga sild mineviku ja oleviku vahel. Laupäeva õhtu on ilmselgelt kõige “õigem” aeg väljaku külastamiseks. Oma privaatruumi armastava põhjamaalase jaoks on seda kõike natuke liiga palju. Sellepärast otsustasime põgeneda katusekohvikusse, kust saab rahulikult jälgida päikeseloojangu taustal turuväljaku melu. Esimene kuskussi kogemus on ka olemas. Pole üldsegi paha.

Päikese loojudes muutub Marrakechi peaväljak kärarikkaks ööturuks. Väljaku täidavad kohalikud muusikud, akrobaadid, tantsijad ja teised meelelahutajad. Samaaegselt rahva kogunemisega hakatakse tänaval toitu valmistama ning õhu täidavad rikkalikud aroomid. Õhtu Marrakechi peaväljakul on “must be”!

Dudutki

Valgevenelased tahavad maalt linna. Korterite järjekorrad on pikad, hoolimata sellest et Minskis on ehitusbuum täies hoos. Nagu meil mõnikümmend aastat tagasi. Ei midagi uut siin päikese all. Kui jõuad oma aja ära oodata, siis annab pank 5% korterilaenu. See võib tähendada kuni 15 aastast ootamist. Kui tahad korterit kohe, siis ka see on võimalik, aga sellisel juhul on laenuintress 40%. Valgevene on riik, kus kohtuvad nostalgia ja tänapäev.

Meie läksime täna vastupidiselt enamuse soovidele hoopis linnast maale. Külastasime Dudutkis asuvat unikaalset etnograafilist kompleksi, mis on võrreldav meie vabaõhumuuseumiga. Tegemist on ainsa eramuuseumiga Valgevenes. Nägime, kuidas töötavad keraamik, sepp, käsitöömeistrid ning degusteerisime kohapeal valmistatud jooke, soolapekki, leiba ja juustu.

Enne reisi ei olnud kindel, kas lennukid Valgevenesse sõidavad. Põhjuseks suured sõjaväeõppused. Hetkel veel ei ole kindel, kas lennukid meid siit täna koju viivad. Põhjuseks need samad sõjaväeõppused. Tagantjärele saab öelda, et hirmul on suured silmad. Tegelikult õppused igapäevaelus silma ei hakka. Mõned helikopterid lendasid ringi ja see oli ka kõik.

Mir ja Nesviž

Hommikusöögiks pakutakse imemaitsvaid sõõrikuid, pannkooke ja kohukesi. Elu nagu vanaema juures.

Kas teadsid, et kolmandik Valgevenest on metsaga kaetud? Laupäeva hommikul on sõidutee ääred autosid täis pargitud, vaba kohta naljalt ei leia. Seeneralli on täies hoos. Neil on isegi erafirma, mis tegeleb kadunud seeneliste otsimisega. Kes otsib, see leiab.

Meie leidsime Hronda oblasti, kus asub 16. sajandist pärit Miri loss, mis kuulub seitsme Valgevene ime hulka ning UNESCO maailmapärandi nimistusse. Seda uhket viie torniga lossi lihtsalt peab nägema.

Tagasiteel Minskisse jääb teele Nesviž, üks Valgevene vanimaid linnu. Ka seal külastame ilusat lossi. Stiililt hoopis teistsugune kui Miri loss, kuigi mõlemad olid Radziwilli vürsti suguvõsa residentsid.

Seejärel kihutasime suhkrupeete vedavate autode vahel tagasi pealinna, et päevavalguses ka Minskit näha.

Ostsime tee äärest ämbritäie maitsvaid pirne. Veel pakuti õunu, täna metsast korjatud puravikke, kuivatatud kala ja kartulit. Valgevene on kartulivabariik, siin tarbitakse ühe inimese kohta kõige rohkem kartulit maailmas. Nüüd tean, miks iga prae juures on kolm korda rohkem kartulit, kui jõuan ära süüa.

Minskis külastasime hiiglaslikku Kamarovka turgu, kus on kõike, mida ühel korralikul turul olema peab. Inimesed on sõbralikud ja abivalmid. Väikese liialdusega võib öelda, et mu kohver on nüüd soolapekki täis. Õigust räägivad need, kes ütlevad, et elu Valgevenes on odav.

Viimast väidet illustreerib ilmekalt ka see, et bussipilet maksab 60 kopikat, so 26 eurosenti. Peale õhtusööki sõitsime hotelli linnaliinibussiga. MAZ-bussiga. Valgevene oma toodang. Väidetavalt sõidavad samad bussid ka Tartu linnas ja täiesti edukalt.

Kaks pealinna

Sisustasin hommikuse vaba aja Varssavi vanalinnas jalutamisega. Pühapäeva õhtuga võrreldes on pilt hoopis teine. Nüüd on siin lõpuks ruumi ringi vaadata. Varssavi Kuningatee (Trakt Królewski) on linna peatänav, kus täna uudistavad valdavalt turistid. Politseinike asemel on näha tee ääres asuvaid kirikuid, paleesid, galeriisid ja muuseume. Siin paikneb Copernicuse ausammas, Püha Anna katedraal ja Püha risti katedraal. Viimases on väidetavalt kinni müüritud Chopini süda. Mõnus jalutuskäik!

Enamus meist on kiirustanud läbi Poola Lõuna-Euroopat avastama. Aga paljud meist saavad öelda, et on tegelikult Poolat näinud. Mina täna juba saan. Soovitan.

Eile õhtusöögilauas tekkis korraks tunne, et jään parem siia, aga uudishimu sunnib edasi liikuma. Järgmine sihtkoht tekitab inimestes küsimusi, et mida ma küll sinna ära kaotasin...

Soovituslik oli reis Välisministeeriumi kodulehel registreerida – tehtud. Kohustuslik kindlustuspoliis taskus astun lennukisse, mis maandus 50 minutit hiljem Minskis.

Valgevene pealinn Minsk areneb tohutu kiirusega ning meenutab kohati hiiglaslikku ehitusplatsi. Viimase kümnendi jooksul on linnapilti kerkinud suuremas koguses pilkupüüdvaid ühiskondlikke hooneid – olümpiaküla, jäähokikeskus, presidendipalee. Rääkimata hiiglaslikest elamukvartalitest. 

Esmamulje on positiivne. Oma laiade avenüüde ja suursuguste hoonetega ei jää Minsk alla teistele Euroopa pealinnadele. Teist nii puhast ja korras suurlinna esimese hooga ei meenugi. Pealinna järgi otsustades on siin riigis kord majas.

Malbork

Tänase päeva eesmärk on jõuda tagasi pealinna. Et bussisõitu natuke vaheldust tuua, külastame Malborki linnust, mille ehitustööd algasid 1274. aastal ja kestsid 230 aastat. Hiigelehitise rajamiseks kasutati üle miljoni telliskivi. Linnusest sai Saksa ordu keskus. 1997. aastal kanti see UNESCO nimistusse.

Hetkel on Malborki linnus suurim tellistest ehitatud linnus ja suurim gooti stiilis linnus maailmas. Malbork koosneb kolmest üksteise sisse ehitatud kindlusest. Võimas ehitus, mille väärikast loost sain kolme tunniga totaalse üledoosi. 

Neli tundi bussisõitu ja olemegi tagasi Varssavis.