Maroko

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna tagasi oktoobrisse, mil jälgisin Instagrami vahendusel, kuidas Triin ja Timo Marokot avastasid. Nende videoblogi tekitas tunde, et ma pean ka sinna saama. Samal ajal jooksis uudistest läbi, et Marrakechis avatakse YSL muuseum. Lõplik otsus sai sellega tehtud.

Ainus, kes oli nõus minuga seda seiklust kaasa tegema, on sõbranna koos oma pooleaastase pojaga. Nii asuvadki kaks naist ja pool meest avastama jaanuarikuist Marokot.

Esimese tutvuse Marokoga tegin juba lennujaamas. Raamat “Minu Maroko” on üllatavalt kasulik ajaviide. Põnevaid fakte leidub igast vallast. Lisaks sellele, et üks mees võib olla abielus maksimaalselt nelja naisega, sain teada, et pesu pestakse siin endiselt käsitsi, süüa valmistatakse põrandal ja nad söövad kätega. Kõige selle ja palju muu põhjuseks on see, et alati on ju nii tehtud. Marokolased on traditsioone armastav rahvas. 

Veel sain teada, et nende rahvustoit on kuskuss. See on väidetavalt ainuke roog, kus on vähe vürtse. Ülejäänud toidud pidavat olema kas liiga vürtsikad või liiga magusad. Selles osas olen tõenäoliselt eestlasest raamatu autoriga ühel nõul. Tundub, et kuskussist saab järgmiseks viieks päevaks minu põhitoit. Kas teadsite, et kuskuss, millele marokolased on andnud austava nime – taam, tähendab nende keeles lihtsalt toitu ning sisaldab kõiki vajalikke toitaineid.

Varahommikul kodust lahkudes oli lumi maas. Pärastlõunal ujusin 18. sajandist pärineva ja riadiks (maja araabia keeles) nimetatava traditsioonilise Maroko maja katusel asuvas basseinis. Kauaoodatud talvepuhkus on alanud.

Riadi valik on õnnestunud. Elame Marrakechi ühe tuntuima paiga Jemaa el-Fnaa väljaku läheduses. See on ühest küljest ulatuslik kauplemispaik ja kogu linna erinevate tegevuste keskpunkt, teisalt aga sild mineviku ja oleviku vahel. Laupäeva õhtu on ilmselgelt kõige “õigem” aeg väljaku külastamiseks. Oma privaatruumi armastava põhjamaalase jaoks on seda kõike natuke liiga palju. Sellepärast otsustasime põgeneda katusekohvikusse, kust saab rahulikult jälgida päikeseloojangu taustal turuväljaku melu. Esimene kuskussi kogemus on ka olemas. Pole üldsegi paha.

Päikese loojudes muutub Marrakechi peaväljak kärarikkaks ööturuks. Väljaku täidavad kohalikud muusikud, akrobaadid, tantsijad ja teised meelelahutajad. Samaaegselt rahva kogunemisega hakatakse tänaval toitu valmistama ning õhu täidavad rikkalikud aroomid. Õhtu Marrakechi peaväljakul on “must be”!