Kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Kahe näoga Marrakech

Aafrika linnad on mõnes mõttes sarnased. Tänaval kaubitsemine on nende igapäevaelu lahutamatu osa. Siin töötavad kingsepad, lõngavärvijad, vaibakudujad ja puunikerdajad. Ka rollid on ideaalselt paigas – mehed müüvad ja naised ostavad.


Tänaseks oleme saavutanud kauplemise kõrgema taseme. Vähemalt ise arvame nii. Kui esialgsest hinnast poolt alla ei saa, siis ei osta. Tõele au andes, saame siis ka petta, aga ise oleme rahul. Nad on muidugi ka nahaalsuse tipp. Hea näide on see, et meile üritati müüa ühe euro eest kahte banaani. Ulme kuubis.


Samal ajal igal sammul toimuvale aktiivsele kauplemisele, voorivad mõlemas suunas lõputud inimmassid, eeslid ­ja hobused veavad kaupa ja suurima võimaliku kiirusega kihutavad selles ­inimsummas jalgrattad, mopeedid ja autod. 24/7 käib äge tuututamine ja võrridega põristamine. Kuna õhk praktiliselt seisab, on tänavad sisepõlemismootoritest vines ning tunda on kõikvõimalikke aroome. 


Medinas ei anna turistidele hetkekski rahu ka kaupmehed, kes kõik üritavad võita sinu tähelepanu ja kutsuvad oma kaubaga tutvuma.

Tunnistan ausalt, et alguses on see päris väsitav, kuid peagi selgub, et pearaputusega saab tüütajatest kergesti lahti. Reisikirjades soovitatakse silmsideme vältimiseks päikseprille kanda. Lisan omalt poolt, et päikseprillid peavad olema tagasihoidlikud, minu puhul tekitasid need hoopis vastupidise reaktsiooni…

Suureks üllatuseks selgus täna, et on olemas ka teistsugune Marrakech, millest turistidele räägitakse vähe või pigem ei räägita üldse.

Tegelikult jaguneb tänapäeva Marrakech laias laastus kaheks: medina - vana linnaosa sajanditevanuste majade, kitsaste tänavate ja turuplatsidega, ning Gueliz - uus, euroopalik linnaosa koos kiirsöögikettide, kaubanduskeskuste, pankade, suurte hotellide ja muu selle juurde kuuluvaga.

Vahelduseks on nii vabastav jalutada uuslinna laiadel avenüüdel purskkaevude vahel nägemata ühtegi teist inimest või osta Carrefourist fikseeritud hinna eest banaani ilma, et keegi üritaks midagi “vajalikku” maha müüa või juua Starbucksis üks korralik kakao. Unustasin hetkeks, et olen Aafrikas. 

Kuhu on kadunud kõik eeslid ja hobused? See liiklusmärk seletab nii mõndagi.


Pärastlõunal katuseterrassil päevitades, mõlgutasin mõtteid ja jõudsin järeldusele, et peale Gueliz’i külastamist nõustun nendega, kes ütlevad, et Marrakechis kohtub hommikumaa kultuur õhtumaa kultuuriga ning keskaeg kaasajaga. Punane linn on täis kontraste: turud vs ostukeskused, eesel vs luksusauto, villa vs liivahurtsik, lõputu luksus vs äärmuslik vaesus, traditsioonid vs vabadus jne.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar