reede, 13. aprill 2018

Saaremaa

Siin õppisin lehma lüpsma, lambaid karjatama ning sain teada, kuidas notsust saab kotlet ja et rästikuid ja herilasi on kasulik kaugelt vaadata. Just siin hakkasin armastama kukeseeni ja põldmarju. Otsisime koos venna ja tädipoegadega võidu põõsastest kanamune. Sõitsime kiviaedade vahel autokastis viljakuivatisse ja hüppasime suure saladuskatte all heinakuhjades. Ka elu esimesed piiriületuse kogemused on pärit sõidust Saaremaale. Kõik see ja palju muud toredat juhtus siin 25 ja rohkem aastat tagasi.

Aga mida teha Saaremaal siis, kui kõik oleks just kui juba nähtud ja tehtud…

Otsustasime, et teeme täna kõik teistmoodi kui tavaliselt. See tähendab, et suutsime Muhumaa ahvatlustele vastu panna. Möödusime Pädaste ja jaanalinnufarmi teeotsadest ning ka Muhu leib legendaarses Liiva külas jäi ostmata. Ületasime Väikese väina tammi ning Saaremaale jõudes ei võtnud otseteed nn pealinna, vaid põikasime sisse Orissaarde. Väiksena oli see meie suurlinn, kuhu meid toodi nn pidupäeval jäätist sööma. Tollest ajast mäletan kaubamaja ja selle ees laiuvat hiiglaslikku treppi.

Seejärel sõitsime mereäärt pidi Panga pangale. Ilm on aprilli keskpaiga kohta ootamatult suvine. Mistõttu tegime peatusi ja vaatasime üle kõik siinsed väikesadamad. Inimesi pole kuskil. Ideaalne vaheldus linnakärale. Ka Panga pangal olime ainukesed uudistajad. Õhtuks jõudsime Karujärve kaudu Kuressaarde.


Üks asi veel. Täna hommikul otsustasin, et talvesaapaid enam jalga ei pane. Õigesti tegin! Esimesed sinililled ja liblikad nähtud, kuigi sada meetrit eemal kõrguvad veel hiiglaslikud rüsijää kuhjad, mis silmnähtavalt päikese käes kahanevad. Tundub, et talv on otsustanud kevadele teatepulga üle anda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar