Puhkus

Iidne linn ja tema templid, üks inimestes vastakaid tundeid tekitav suurlinn ning maailma parim saar. Tõotab tulla üks mitmekülgne puhkus. 

Maandusime peale 18 tundi teel olemist Siem Reapi. Lugesin raamatust “Minu Kambodža”, et tuk-tuk’i (khmeeri keeles remork) juhid üritavad turiste nöörida. Ei midagi uut siin päikese all. Selle teadmisega kaugele ei jõua, sest lennujaamas pole teist valikut. Tuleb maksta 9 dollarit ja tunnistada, et juba ongi nahk üle kõrvade tõmmatud. 

Neil tegelikult on oma raha ka, aga kogu arveldamine käib siiski dollarites. Seda nii poes, kui ka turul. Isegi pangaautomaadid annavad ainult dollareid. 

Turgutav ujumine õhtupimeduses andis energiasüsti, mis võimaldas minna Siem Reapi avastama. 

Road 60 on kohalike kogunemiskoht. Iga päev alates kella viiest tekib siia kilomeetripikkune toiduturg, kus muuhulgas pakutakse grillitud konna ja fritüüritud ämblikke. Kuigi siinsed aroomid ja eksootiliste puuviljade kuhjad kutsuvad sööma, siis kaine mõistus ütles, et tuleb minna turistipiirkonda õhtustama. 

Kõigis reisikirjades kiidetud Pub Street on võimas. Kui mujal linnas on suhteliselt pime, siis siin pole tulede ja vilede pealt kokku hoitud. Nagu üks suur vabaõhu ööklubi koos erinevat liiki muusika ja toidupakkujatega. Kui millegi üle nuriseda, siis on see lärm. 

Veel vaatasime üle Miss Wong’i kokteilibaari, mis hingab samas rütmis 1930. aastate Shanghaiga. Mulle isiklikult sümpatiseerib see koht palju rohkem kui Pub Street.