Gdansk-Sopot-Gdynia

Lõunaks jõudsime kireva ajalooga hansalinna Gdanskisse, mis oli sajandeid suurim ja rikkaim sadamalinn Läänemere kallastel ning võistles oma rikkuselt isegi Lübeckiga. Praegu on linn Põhja-Poola tähtsaim kultuuri-ja turismikeskus. Nägime uut ja vana raekoda, Neptuni purskkaevuga Pikka Turgu koos gooti stiilis hoonetega ja maailma suurimat telliskividest kirikut.

Järgmine peatus Poola suvepealinn Sopot, mis on tuntud Euroopa pikima puitmuuli poolest. Lisaks on Sopot eestlastele hästi teada, kuna siinsel lauluvõistlusel on omal ajal tiitleid võitnud nii Anne Veski kui ka Jaak Joala. Kuurortlinna külastus jäi lühikeseks, kuna päikesevarjude asemel avasime vihmavarjud ning ujumise asemel käisime hoopis metsas lauluvõistluse areeni vaatamas.

Lõpuks tegime kiire põike Gdynia linna. Seejärel pöördume tagasi Gdanski, kus vihma ja tuult trotsides saime positiivse maitseelamuse. Taas tõestatud, et mere ääres tuleb süüa kala ja mereande.

Kõik täna külastatud linnad kokku moodustavad linnastu ehk nn kolmiklinna.

Torun

Täna ennelõunal sõitsime bussiga põhja poole Toruni linna. Üks vanemaid linnu Poolas ja üks vähestest linnadest, mis jäi sõdades hävitamata. Linn rajati Saksa ordu ehk Teutooni ordu poolt 13. sajandi alguses. Keskaegne linnasüda koos originaallinnaplaaniga on alates 1997. aastast kuulunud UNESCO nimistusse.

Torunist on pärit üks maailma silmapaistvamaid keskaja teadlasi Nicolaus Copernicus, kes oli astronoom, matemaatik ja arst ning pani aluse heliotsentrilisele maailmasüsteemile. Sobrasin mälusoppides ja meenus, et minagi olen kunagi õppinud Koperniku süsteemi. Seda meest siin linnas unustatud pole. Kõikvõimalikud temaga seotud paigad said täna üle vaadatud.

Hotellituppa astudes leidsin padja pealt südamekujulise küpsise. Peagi selgus, et Torun on linn, kus valmistatakse piparkooke 365 päeva aastas. Nad on oma salaretsepti järgi valmistanud piparkooke juba üle 700 aasta. Võivad küll uhkusega piparkoogipealinna tiitlit kanda. Neil on isegi piparkoogimuuseum. “Torunskie pierniki” on Poola piparkoogid, mille imeline lõhn hõljub üle kogu keskaegse hansalinna. Ühte piparkoogi töökotta unustasin ennast pikemaks ajaks. Kõik kapid ja sahtlid olid imeliselt kaunistatud piparkooke täis. Nende piparkook on teistsugune kui meie oleme harjunud, aga maitsevad sellest hoolimata hästi. 

Käsipagas on piparkooke täis. Lisaks ammutasin ideid esimeseks advendiks, kui hakkame taaskord sõpradega piparkooke küpsetama.

Varssavi vol2

Šampust on ennegi hommikusöögi kõrvale pakutud, aga viin hommikusöögilauas - selle nägemiseks tuleb Varssavisse sõita. Ei saagi aru, kas nad proovivad turistide kaasabil ilma ilusamaks juua või, mis neil täpselt plaanis on. Haarasin hoopis paar Poola õuna ja põrutasin uuele katsele vanalinnaga tutvuma. 

Frédéric Chopin oli helilooja ja pianist, kes pani aluse poola rahvuslikule muusikakoolkonnale. Alustasime oma päeva tema jälgedes jalutades. Eilses rahvamassis jäid nii mõnedki detailid kahe silma vahele. Näiteks kõikide hoonete ja kohtade juures, mis on seotud Chopiniga, on pink nupuga, millele vajutades hakkab kõlama mõni tema paladest. Põhjusega on teda nimetatud üheks kuulsaimaks ja mõjukaimaks heliloojaks klaverialal. 

Jalutasime Łazienki pargis, mis on oma 76 hektariga pealinna suurim roheala. Kõige muu kuningliku keskel asub siin viimase Poola kuninga suveresidents ja Chopini ausammas. Lisaks on park koduks paabulindudele ja oravatele. 

Peale lõunat vallutasime kauni Wilanowi lossi. 7 km kaugusel Varssavi kesklinnast Vistula jõe kaldal asuv kuningas Jan III Sobieski suursugune suveresidents koos luksusliku barokse pargiga on külastamist väärt. Minule meenutas see Peterhofi, osadele hoopis Schönbrunni. Poolakad ise kutsuvad seda hellitavalt väikeseks Versaille’ks.

Varssavi

Nostalgiareiside seltskond kogunes taas. Oleme koos avastanud Venemaa, Gruusia, Kasahstani, Usbekistani, Moldova ja Aserbaidžaani. Järgmise seitsme päevaga lisandub nimekirja veel minu jaoks kaks täiesti uut riiki.

Otselend sügisesest Tallinnast viib 1,5 tunniga suvisesse Varssavisse. Poola ootab avastamist. Alustame pealinnast. Esimene vau-efekt tekkis lennujaamast hotelli sõites. Juba kaugelt paistab linna keskel kõrguv stalinistlikus stiilis Kultuuri ja Teaduste Palee, mis on siin samasugune sümbol nagu Big Ben Londonis või Eiffeli torn Pariisis. 

Poola pealinn hävis teises maailmasõjas 80% ulatuses. Peale sõda algas linna taastamine, mis tõi kaasa linna välisilme muutuse. Varssavi peamised vaatamisväärsused asuvad UNESCO nimistusse kuuluvas vanalinnas. 

Peale Varssavi linna sümboli “Väikese merineitsiga” tutvumist ja jalutamist kitsastel värviliste majadega ääristatud tänavatel, muutub meie jalutuskäik vanalinnas oodatust keerulisemaks. Põhjuseks see, et iga kuu kümnendal päeval mälestatakse Smolenski lennukatastroofis hukkunuid. Sattusime täpselt missa ajaks “õigesse kohta”. Tänavatele on kogunenud palju rahvast ning osad tänavad on suletud. Lisaks on pandud suur hulk märulipolitseinikke linnasüdamesse korda valvama. Otsustame ühehäälselt, et tuleme homme tagasi.

Rapujuhlat

Neljandat korda kogunes üks sõpruskond nädalavahetuseks Tampere lähistele suve lõppu tähistama. Esimest korda armusin siinsesse rahusse ja imelisse järvevaatesse kaks aastat tagasi.

Peale pingelist töönädalat on päris värskendav põgeneda argirutiinist. Jõudsime kohale päikeseloojanguks. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Laupäeval tutvusime Tampere linnaga. Päikeseline ilm sobis ideaalselt jalutamiseks. Alustuseks ronisime torni ja vaatasime linna ülevalt. Seejärel jalutasime järveäärsel matkarajal kuni jõudsime kesklinna. Lõunaks sõime toiduturul maailma parimat kalasuppi. Taaskord tõestatud, et kohalike soovitusi tasub kuulata.

Nagu igal aastal, siis ka seekord oli tipphetk laupäevaõhtune vähipidu. Kord aastas puhutakse tolmust puhtaks 30+ aastat vanad kaunistused, pannakse selga piduriided, tuletatakse meelde spetsiaalselt selleks puhuks selgeks õpitud laulud. Keedetakse vähid ja kaetakse pidulaud. Peetakse kõnesid ning nauditakse toredat seltskonda ja maitsvat sööki.

Traditsioonid on toredad. Veel toredam on, et on sõpru kellega koos traditsioonid saavad tekkida.

Ooker ja paavstide vein

Sõitsime õitsvate õunapuuaedade ja MITTE õitsvate lavendlipõldude vahelt läbi ning jõudsime imelisse Roussilloni külla, kust avanevad kaunid vaated ümbruskonnale. Tegime lühikese matka ookri kivimurrus ning nautisime unikaalseid vaateid ookerkaljudele. 100% külastamist väärt koht.

Côtes du Rhône on Prantsusmaa üks vanemaid veinipiirkondi. Siinne vein on kuulunud kuningate ja paavstide lemmikute hulka. Châteauneuf-du-Pape veine peetakse Rhone’i oru pärliteks. Nende tootmine algas paavstide „Avignon’i vangipõlve“ ajal ja sealt said nad ka oma nime - paavstide vein.

Esimesel päeval Aix-en-Provence’s sattusime tuntud veinitootjate perekond Perrini veinipoodi. Sealsamas tekkis mõte külastada mõnda nende veinimõisa. Ei saa ju lahkuda ühest kuulsamast veinitootmispiirkonnast ilma paavstide lemmikveiniga tutvumata. Saime kontakti, mille tulemusel eneselegi üllatuseks astusime täna perekond Perrini 1909. aastal asutatud Chateau de Beaucastel’i uksest sisse. Informatsiooni tuli nii palju, et ma ei suutnud kõike oma kõvakettale salvestada. Meelde jäi näiteks see, et tegemist on ühega vähestest veinikodadest, kus on ära kasutatud kõik 13 lubatud viinamarjasorti. Ning siinsed mistraaltuuled ja Rhone’i jõest pärit munakivid loovad ideaalsed tingimused parima veiniviinamarja kasvatamiseks. 

Veinimõisas jätkus juttu kauemaks ja lõunasöögiga läks nii nagu tavaliselt. Mistõttu sõitsime legendaarsesse Châteauneuf du Pape’i. Ostsime ainukesest lahti olevast poest head ja paremat ning tegime küla peatänava ääres kivimüüripikniku.

Kodus elamise suur eelis seisneb selles, et on köök, kokaraamatud ja kokkamist armastavad inimesed. Tunnistan ausalt, et ma suutsin seekord ka sellest tegevusest viilida. Paar korda olin abitöölise rollis, aga enamasti õnnestus mul teiste tehtud kokakunsti nautida. 

Kuna kodused toidud on olnud nii maitsvad, siis tänaseks lõpuõhtusöögiks ennast toast välja ajada oli paras väljakutse. Võtsime ennast kokku ja me ei pidanud pettuma. Tippkokk Dan Bessoudo oli tasemel. Ka Vaated olid tasemel.

Igas mõttes ideaalne puhkus. Aitäh T&H&U, et kodu- ja autoukse avasite ning oma ajutise kodumaa toredamaid kohti tutvustasite. Olin nii puhkuse lainel, et alles viimasel tunnil avastasin, et olen ainus siit seltskonnast, kes naaseb peagi tööinimese ellu. 

Kui täna veel õitsevad sirelid, siis homme saan nö reaalsusega vastu pead ja avastan ennast lumisest koduvabariigist. Aga kuna Provence’i sümboliks olevad lillade õitega lavendliväljad jäid ka seekord nägemata, siis tuleb siia juulis tagasi tulla. Aastanumbrit ei ütle, aga me kohtume veel...

Cassis

Kui kogu muu programmi osas olin suhteliselt paindlik ja lasin ennast „kohalikel“ üllatada, siis kaluriküla Cassis oli ainus koht, mida tahtsin kindlasti uuesti külastada. Aastatagusest ajast on eredalt meeles võrke lappavad kalurid, värsked kalad, helesinine merevesi ja paadisõit fjordides.

Alustuseks sain täiesti uue vaatenurga oma lemmikkülale. Ronisime kõrgetel kaljunukkidel Cap Canaille’l, kust avaneb imeline vaade alla Cassisele. Isegi kõrgusekartus ununes hetkeks. 

Seejärel sõitsime alla. Hingasime värsket mereõhku ning peagi avastasime, et on viimane aeg lõunasöögiks. Ikka veel pole harjunud siinsete söögiaegadega. Täna olime eelmiste päevadega võrreldes edukamad ja saime 15 minutit enne sulgemist uksest sisse. Olime ära teeninud maitsva kõhutäie. Boonuseks päike ja merevaade.

Aasta esimesed "varbad vees" selfid on ka tehtud. Kuigi mõned inimesed ujusid, siis minu varbad tõmbasid krampi. Hetkekski ei tekkinud mõtet, et peaks ujuma minema. Iga asi õigel ajal.

Tagasiteel tegime kiirvisiidi fjordidesse. Sedakorda lähenesime neile maad mööda. Ükskõik kust poolt tulla, ikka on äge.

Ei tea, kas asi on meres või milleski muus, aga siin on olemas see miski, mis mind tagasi tõmbab.

Puhkus kuubis!

Eile külastasime La Coste veinimõisa. Ei teagi, kas tegemist on rohkem veinimõisa või vabaõhumuuseumiga. Jalutuskäik mööda mägist matkarada viinapuuaedade vahel vaheldumisi arhitektuuri- ja kunstiteostega on tore vaheldus linnamelule. Veinid on neil ka olemas, aga need jäid teisejärguliseks.

Veel viidi suurde toidupoodi “ekskursioonile”. Kirjeldamatu vaatepilt. Nüüd on ametlikult otsustatud, et kui peaksin elama kuskil mujal peale oma armsa kodumaa, siis just siin. Neil on olemas kõik eluks vajalik. Maitsev toit, ideaalne kliima, mäed ja lumi ning meri ja kalad. Kui raske see prantsuse keel ikka olla saab?

Täna tegin silmad lahti megahea toidulõhna peale. Olin viimane, kes terrassile hommikusöögile jõudis. Olen lõpuks puhkuse lainele saanud. 

Otsustasime selle päeva rahulikult võtta. Pargis margareetade vahel päevitamine on vahelduseks parim pakkumine. Ei oskagi muud tahta. Päeva teise poole veetsin koos iseendaga. Kuna kohustuslikud sammud olid tegemata, siis jalutasin sihitult mööda suvist Aix-en-Provence’i ringi.

Les Baux-de-Provence & Arles

Hommikul katuseterrassil seistes selgus, et päike on tagasi. 

Alustuseks sõitsime kindluslinna Les Baux-de-Provence’i jalamile, kus asub endisesse lubjakivikarjääri rajatud muuseum Carrieres de Lumieres. Praegu on siin andekate kunstnike Hieronymus Bosch’i, Giuseppe Arcimboldo’i ja Bruegel’i dünastia ühisnäitus. Suurte meistrite teosed on muusika saatel ellu äratatud. Võimas vaatemäng, mille taolist pole varem kogenud. Kõigile neile, kellele klassikaline kunstinäitustel käimine igav tundub, soovitan siin ära käia. Fantastiline elamus.

Kunstist lummatuna ronisime trepist üles ja jõudsime Les Baux-de-Provence’i kindluslinna müüride vahele. Peale lõunasööki ronisime veel kõrgemale ja jõudsime linnusesse, kust avanesid imelised vaated.

Seejärel suundusime Rhône'i delta ülaosas asuvasse Arles’i linna, mis on kuulus oma roomaaegsete mälestiste poolest. Kuna jõudsime kohale piisavalt hilja, siis pääsesime turistide hordidest ja vaatasime üle kunagise Lääne-Rooma riigi pealinna tähtsamad vaatamisväärsused väljastpoolt. Nägime hästi säilinud amfiteatrit, Constantinuse terme, Rooma teatrit ja kuulsat Püha Trophimukse kirikut. Lõpetuseks jalutasime Rhône jõe kaldal.

Tegin ka ühe isikliku rekordi. Seitsme päevaga 137 961 sammu ja 98,5 kilomeetrit. Lisaks hulgaliselt positiivseid emotsioone ja palju D-vitamiini.

Marseille

Peale maitsvat kodust hommikusööki sõitsime Prantsusmaa elanike arvult suuruselt teise linna Marseille’sse. Window shopping ja siis lõunasöögile vanasse sadamasse vaatega jahtidele ja kõrgel mäe otsas asuvale Notre-Dame-de-la-Garde kirikule.

Seejärel käisime Mucem’i muuseumis tänapäeva prügimajanduse ilu ja valuga tutvumas. Mitte et seal midagi revolutsioonilist oleks olnud, aga põnevaid fakte ja näiteid leidus täitsa palju. Hariv ja huvitav kogemus.

Vaatasime üle ka 1893. aastal ehitatud katedraali.

Aix-en-Provence

Eile ei uskunud ma silmi, kui Valencia-Madridi rong lumiste põldude vahelt läbi kihutas. Ka kohalikud olid hämmingus. Suur suvi muutus minutitega millekski talve sarnaseks. Seda õnneks ainult aknast vaadates. Madridis lund ei olnud, aga paari päeva tagune suvi oli kadunud. Seda nagu polekski olnud. Kui juba tundus, et jope sai põhjuseta kaasa tassitud, siis päris nii see ka pole. 

Täna Lõuna-Prantsusmaal maandudes sadas vihma. Etteruttavalt olgu öeldud, et see oli ka ainus kord nende 13 päeva jooksul. 

Selleks ajaks, kui sugulased Aix-en-Provence’st üles leitud ning end nende ägedas korteris sisse seatud, oli ka vihm otsa lõppenud. Peagi asusime kõik koos nende keskaegset kodulinna avastama. 

Muinasjutuline Aix-en-Provence on Tartust natuke suurem ülikoolilinn, mis on kuulus, kuna siin sündis, elas ja suri maalikunstnik Paul Cézanne. Mainimata ei saa jätta siinset puude lõikamise stiili. Juba aastatagusest ajast on meeles need kummalised puud.

Hispaania usku

Hommikul haarasin raamatu ja jalutasin Malvarrosa randa. Jahid on. Päike on. Liivarand on. Vahemeri on. Palmid on. Suur tuul on ka. Ideaalsed tingimused purjetamiseks, aga mitte raamatu lugemiseks.

Kümmekond aastat julget arendustööd on Hispaania suuruselt kolmandast linnast teinud ühe imetlusväärseima arhitektuuriga kohtadest kogu riigis. Nii nad räägivad. Omast kogemusest tean, et Vahemere elurõõmust pakatav Valencia on külastamist väärt.

Enne rongile minemist jõuan süüa maailma parima paella restoranis Navarro. See ei ole reklaam, vaid soovitus. Läks kõigest viis päeva ja juba olengi Hispaania usku. Vähemalt poole sellest suurest armastusest saab kirjutada ilmataadi arvele.

Valencia vol2

Kunagi voolas Turia jõgi linnast läbi, kuid peale 1957. aasta üleujutust otsustati jõgi kesklinnast eemale suunata. Endine jõesäng on ümber ehitatud pargiks, mida kohalikud väga aktiivselt kasutavad jalutamiseks, jooksmiseks, rattaga sõitmiseks jms. Täna hommikul ühinesin nendega ja jalutasin mööda jõesängi mandariinipuude ja palmide vahel.

Valencias käies ei saa jätta külastamata Euroopa ühte suuremat turuhoonet Mercado Central’i. Eile õnnestus seda 1928. aastal avatud rauast, klaasist ja kahhelkivist juugendstiilis hoonet ainult väljast poolt imetleda. Täna olin targem ja läksin esimesena sinna. Ma ei pidanud pettuma. Kogu see kupatus kokku võtab sõnatusk. Nii need tuhatkond letti hooaja parima toidukaubaga kui ka hoone ise oma kuplite, vitraažide ja mosaiikidega. 

Jõin turul kahhelkividega kaetud baaris klaasi värskelt pressitud apelsinimahla. Astusin üle tänava ning vaatasin üle ka La Lonja, mis on 15. sajandi lõpus ehitatud siidivahetus punkt. See on Euroopa linnaarhitektuuri üks paremini säilinud gooti stiili näidiseid ning kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Siin on veel rida ägedaid hooneid, aga neid kõiki läbi käia ma ei jaksa ja ei taha ka. Arhitektuurist hakkab vaikselt üledoos tekkima. Kuid on veel üks hoone, millest ei saa üle ega ümber. Nende 13. kuni 15. sajandil ehitatud rooma, gooti ja baroki stiilis katedraal. Seda lihtsalt peab nägema.

Linnamelust ametlikult kopp ees. Õnneks on kilomeetri kaugusel hoopis teine maailm. Istun lilledega ääristatud sillal pargipingile päevitama ja kuulan Tõnis Mäge ja Ivo Linnat. Esimest korda leian end mõttelt, et tahaks eesti keelt rääkida. Igatsen oma inimesi. Niuks.

Tapad on kerged suupisted, mida süüakse sõrmedega veini kõrvale. Tapad ei ole tegelikult mõeldud kõhu täitmiseks. Kuna siinsed traditsioonilised söögiajad ei ühti minu kõhu tühjaks minemise graafikuga, siis on just tapad päästnud mind nälga suremast. Kuni tänaseni arvasin, et tapa tähendab erineva kattega saia- või sepikuviilu. Õhtusöögilauas selgus, et tapa on ka krevett või hanemaks jne. Ühesõnaga tegemist on Hispaanias kõikvõimalike suupistete koondnimetusega.

Valencia

Enne rongile minekut hommikusöök La Libre kohvikus. Ma küll täpselt ei tea, mida tähendab hipsteri koht, aga tundub, et just see on see. Avastasin, et raamatuid saab siit kaasa osta. Mind kõnetas teos pealkirjaga “How to Sleep on a Camel”. Avasin raamatu suvalisest kohast ja seal oli lause “Katmandu is one of the few places in the world untouched by tourism; there are no McDonalds…” Kuna Nepal ikka veel täiega südames, siis on otsustatud. Kui teistel on õnneks vaja ühte pokaali hommikust Cava’t, siis mulle piisab ühest vanast raamatust. Iroonia seisneb selles, et tulin kaheks nädalaks reisile käsipagasiga. Pooled eluks vajalikud asjad jäid maha, aga üks raamat mahub alati…

Kiirong sõidab Madridist Valenciasse ühe tunni ja 35 minutiga. Kiirus kohati 300 km/h. Kui raudteejaamast väljusin, mõistsin, et olen mere äärde jõudnud. Siinne tuul on kargem kui pealinnas.

Paella tähendas kohalikus murrakus algselt laia õhukest praepanni. Kuid sellel valmistatud toit saavutas terves riigis sellise populaarsuse, et tänapäeval nimetatakse paellaks sellel valmistatud toitu. Kus siis veel süüa paellat, kui mitte Valencias. On ikka hea küll.

Kuuldavasti on kilomeetrite pikkused liivarannad üks põhjusi, miks turistid siia tulevad. Kuigi rannahooaeg pole veel alanud, siis on liivaluited ja helesinine merevesi ka praegu olemas. Täna on siin pisut tuuline, mistõttu pikemalt unelema pole põhjust jääda.

Valencia pole tüüpiline kuurortlinn, kus kesklinn asub ranna ääres. Kesklinna jõudmiseks tuleb pikalt jalutada. Enne veel jääb teele nüüdisaegse Valencia silmapaistvam futuristlik hoonetekompleks. Üha enam muutub see kunsti- ja teaduslinnak (Ciutat De Les Arts I Les Ciencies) tuleviku Hispaania sümboliks. Liialdamata tunnen, et olen Singapuris. See on kõigest muust erinev, aga võimas. Seejärel kiire põige linna ajaloolisse südamesse, millega tutvun homme põhjalikumalt. Täna ei taha jalad enam sõna kuulata.

Kevad südames

Korteris elamise pluss on see, et saad valida hommikusöögi koha. La Libre kohvik/kasutatud raamatute pood on selleks just ideaalne. Istud sõna otsese mõttes raamatute vahel, jood teed ning sööd järjekordse kuhja maitsvaid võikusid. Homne hommikusöögi menüü on ka juba paigas.

Järgmine peatus Prado kunstimuuseum. See on Madridi külastamisel kohustuslik. Olen kindel, et kaks ilma kolmandata ei jää. Ükspäev olen jälle siin.

Keskpäevaks on kõik tubased tegemised tehtud. Nüüd Grand Via’le jalutama. See osa linnast meenutab Londonit. Tänu päikesele jäid kõik poed külastamata. Lõpuks jõudsin ringiga Palacio Real’i kõrvale jäätisekokteili nautima. Elu on ilus. Astronoomilise kevade esimesel päeval on kätte jõudnud suvi.

Inglise keelega pole siin suurt midagi peale hakata. Õnneks on kehakeele abil võimalik enamus asju aetud saada. Inimesed on sõbralikud ja keegi ei vihasta, kui 10 korda ühte ja sama küsimust esitad. Sellepärast vist ongi suur hulk turiste kogunenud San Miguel’i turule, et siin saab näpuga näidata, mida tahad. Ka mina olen jälle siin.

Madrid

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et õnneks või kahjuks tuleneb seadusest kohustus aeg-ajalt puhata. Lubasin meie personalitöötajale, et hakkan kiiremas korras oma eelmise aasta puhkust kulutama. Kuna mu tädipoeg resideerib veel viimaseid nädalaid Lõuna-Prantsusmaal, siis kasutan ära tema külalislahkust. Esialgne plaan talle nädalaks külla sõita pikenes nädala võrra, kuna ilmakaart annab lootust, et Hispaanias on juba praegu eestlaste suvi. Samas on kevadine ilm kõikjal heitlik. Hoian pöialt, et näen päikest rohkem kui vihma.

Peagi selgus, et lennukikapten luiskas, kui teatas, et sihtkohas on imeline ilm ja +21 kraadi. Tegelikult on Madridis nelja kraadi võrra soojem. Kui mõned nädalad tagasi lennukipileteid ostsin, siis ei osanud sellist õnne lootagi. Siin on talve viimasel päeval soojem kui meil viimaste suvede kõige soojemal päeval. Jackpot!

Kohalike eeskujul naudin imelist kevadilma vanalinnas jalutades. Muuhulgas õnnestub taas üle vaadata pealinna keskväljak Plaza Mayor ja endine kuningate palee Palacio Real. Eelmisest Madridi külastusest mäletan, et keeldusin härjavõitlusel osalemast ning teisena on eredalt meeles Mercado de San Miguel’i toiduturg. Õhtusöök selles ajaloolises hoones koos sadade teiste turistidega on endiselt tore elamus.

Suusatama

Üleeile keeras ilmataat lõpuks lumekraanid kinni. Oli viimane aeg suusad alla panna. Õnneks on suusatamine nagu jalgrattasõit, mis ei unune.

Kui päev varem kulgesin omas tempos mööda mägesid, siis eile käisin koos vanematega eelmise aasta koduradadel nostalgitsema. Meid võttis vastu Courchevel oma vanas headuses. Nagu oleksin koju jõudnud. Siin ei peagi iga posti juures kaarti vaatama, kõik on selletagi selge. Täna saime lõpuks ühe päikselise suusapäeva. Tunnistan ausalt, et mina isiklikult peesitasin palju päikese käes ja suusatamine oli teisejärguline tegevus.

Kui suusaradadel lõpetasime, siis saime oma väsinud luid ja lihaseid saunas ning mullivannis kosutada. MÕNUS!

Kehakaalule mõjuvad Prantsusmaal käimised alati “ideaalselt”. Selles osas on mul ääretult hea meel, et puhkus ainult seitse päeva kestab. Vastasel juhul peaksin uusi riideid ostma hakkama. Liialdamata saan öelda, et mul pole selle nädala jooksul kordagi kõht tühjaks läinud, alati on uus söögikord enne peale tulnud.

Aitäh Meribel!

Lumeuputus

Kolme päevaga on poolteist meetrit lund maha sadanud. Kuna nähtavus on halb, siis pole ma veel suusatama jõudnudki. Selle asemel naudin matkamise võlusid. Nii näeb ja kuuleb looduse hääli ja ilu hoopis uue nurga alt. Kui suusatades läheb põhirõhk kilomeetrite kogumisele ja pole eriti aega ringi vaadata, siis matkates saab rahulikult siinset rahu ja ilu jäädvustada.

Kuigi kohalikud ütlevad, et lund on vähe, siis mulle täitsa piisab. Tahtsin lund ja saingi.

Puhkus

Kui suusad ja kogu muu pagas ära kaob, siis tuleb suusatamisele asendustegevusi otsida. Raamatuid lugeda ning soojaveetünnis meetriste lumehangede vahel mõnuleda oleks liiga lihtne. Selle asemel asusin matkates mägesid vallutama. Kuigi päike jäi täna veel kättesaamatusse kõrgusesse, siis jäädvustasin oma mällu muinasjutulisi vaateid ning avastasin taaskord, et iga mägedes tehtud samm on kordades rohkem väärt kui koduvabariigis.

Õppisin täna, et lisaks päikeseprillidele ja raamatutele tasub käsipagasisse panna ka hambaharja ja sokid.

InInfinity x2

Bremen

Lõpuks sai üks pikalt planeeritud reis teoks. Reede õhtul asusin sõbrannadega Bremenit avastama. Jõudsime kahe ja poole päevaga linnale ringi peale teha. Õigemini vaatasime üle kõik meie jaoks olulised kohad. Kui keegi ütleb Bremen, siis edaspidi tuleb lisaks legendaarsetele moosekantidele meelde ka iidne arhitektuur, hommikune toiduturg, hubased pargid, kaubanduskeskused, vanalinna käsitöökojad, kaunid linnavaated, mõnusad tänavakohvikud, teaduskeskus ja kaldapromenaad.

Oli tore nädalalõpp koos maailma parimate kaaslastega.

Ida ja lääne kohtumispaik

Kuna hetkel Hanoist otse Helsingisse ei saa, siis õnnestus pool päeva veeta Hongkongis. Siin olles mõistsin, et olen reeglite ja korra inimene. Tunnen rõõmu sellest, et kõnniteedel kõnnitakse, autod sõidavad kindlas suunas ja mööda ettenähtud rada. Ja üle kõige armastan ma valgusfoore ja puhtust.

Hongkongis on kõik täpselt nii nagu minu mälestustes. Pilvedesse ulatuvad kõrghooned, mitmetasandilised ristmikud, liiklusummikud ja rahvamassid. Meenutab Londonit. Isegi kõik sildid on ingliskeelsed. Seda põhjusega, sest Hongkong läks brittide haldusse pärast esimest oopiumisõda 1842. aastal. Alles alates 1997. aasta juulist kuulub Hongkong taas Hiinale.

Üks tähtsamaid turismiobjekte on Hongkongi sadam Victoria Bay, mis on tuntud eelkõige imeliste panoraamvaadete poolest. Pimeduse ootamine tasus ära.

Reisida on tore. Lisaks silmaringi avardamisele, paneb teiste kultuuride ja rahvastega tutvumine tihti ka oma väärtusi ümber hindama. Ühe reisikaaslase tabavalt öeldud lause, et Nepali mägedes elaval lapsel on õnneks vaja ainult siga ja muda, andis mõtteainet pikemaks ajaks. Nende mõtetega ongi sobilik lõpetada ja õige aeg koju minna.

Halong Bay & Hanoi

Eile peale järjekordset lennureisi ja kolme tundi autos istumist astusime “Legend Dragon” nimelise laeva pardale, et järgmised 24 tundi veeta Halong Bay kruiisil. Lisaks kauni looduse imetlemisele käisime eile vaatamas, kuidas elatakse ujuvas külas ja sõitsime paekivist saarele randa. Täna varahommikul ronisime koopasse, kuhu kunagi inimesed varjusid tormide eest. 

Lõunaks purjetasime tagasi maismaale, et veeta pool päeva Vietnami pealinnas Hanois. Alustuseks jalutasime üle punase silla, mis viis 1865. aastal ehitatud punasesse templisse. Seejärel sõitsime rikšadega mööda nn vana kvartalit, millele on omased kõrged ja hästi kitsad hooned. Siin sain lõpuks aru, miks paljud kohalikud maski kannavad. Tänavatolm ajab köhima. 

Kui punased sirbi ja vasaraga lipud lehvivad kõikide kommunistliku Vietnami linnade tänavatel, siis Lenini kuju lehvitas mulle just siin. Mööda linna sõidavad ringi jalgrattad, mille pakiraamil on raadiod, mis levitavad propagandat ja linnaosa uudiseid.

Õhtul asusime taas giidi juhatusel tänavatoitu nautima. Seekord kondimootori abil ja esialgu läks mul põhirõhk muretsemisele, et kuidas siin kaoses ellu jääda. Avastasin lõpuks, et tegelikult neil siiski on kõnniteed olemas, aga nad lihtsalt ei kasuta neid või siis kasutavad teisel eesmärgil, näiteks mootorrattaparklana või kauba ladustamiseks. Õnneks mahtusin ka sinna vahele ära. Teeületuse raskused on tingitud sellest, et liikluses on kahe rea asemel iseeneslikult tekitatud viis rida, mis kõik liiguvad mõlemas suunas, sekka koerad, traktorid, mootorrattad, rikšad ja muud tundmatud sõiduvahendid.

Nädalaga on välja kujunenud Vietnami köögi omad lemmikud. Kevadrullid on vaieldamatud favoriidid. Ei ole olnud ühtegi söögikorda ilma nendeta. Samuti olen valmis iga kell sööma Vietnami köögi sümboliks saanud Pho Bo’d ehk veiselihaga riisinuudlisuppi. Lisaks kõikvõimalikud kalad ja muud mereannid. Minu õnneks on toidud vähe teravad, aga neile, kes soovivad teravaid elamusi, on laual alati tšillipipraviilud. Kindlasti ei tohi ära unustada siinset troopiliste puuviljade valikut. Ma üldjuhul pelgan Aasias tänaval süüa, aga Vietnamis on see lausa kohustuslik. Kui mina ellu jäin, siis jäävad kõik teised ka.

Ka terava elamuse austajatele on siin nii mõndagi põnevat. Kui jõudsime lauani, kus pakutakse kohalikku delikatessi, keedetud pardimune, siis kadus söögiisu. Need pole tavalised pardimunad, vaid enne keetmist 15 päeva haudunud. See tähendab, et munakoore sees on peaaegu tibu. Olgugi, et see pidi olema tervislik ja vitamiinirikas, loobusime sellest suutäiest. Samuti on selge, et keegi ei suuda panna mind sööma kasse ja koeri. Tänan, ei!

Kõht head ja paremat täis, läksin ilu- ja massaažisalongi. Kui sealt väljusin, sain kaela sooja, kuid tugeva mussoonvihma, mis päästis “toredast” jalutuskäigust hotelli.

Hoi An

Äratus 4.00, et jõuda päikesetõusuks Duy Hai kalurikülla, kus jõe ääres kohtuvad värske saagiga kalurid ja koduperenaised ning restoranide kokkuostjad. Kohati läheb päris kakluseks ja hääletoonid on normaalsest kordades kõvemad. Minu tähelepanekule, et miks tegelevad kauplemisega ainult naised, saan vastuseks, et mehed ei tee süüa, neil on tähtsamatki teha. Peagi avastan, et mehed istuvad kõrval kohvikus ja naudivad kohvi päikesetõusu taustal. Sellised tavad siis siinmail.

Erinevaid kalu ja mereande on palju. Enamusele neist ei oska eestikeelset vastet andagi. Hinnad on soodsad. Näiteks krevetid maksavad kauplemata viis eurot kilo.

Hoi An asub Vietnami keskosas. Selle kauni linna vanalinn on autovaba ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja tänu hästi säilinud vietnami, jaapani, hiina ja prantsuse arhitektuuride segule. Kui mõne linna kohta üldse armas saab öelda, siis Hoi An seda on. Vaatasime kahe tunniga üle tähtsamad vaatamisväärsused. Mulle meeldis kõige enam 18. sajandil jaapanlaste ja hiinlaste koostöös ehitatud sild, mida peetakse ka Vietnami üheks tähtsamaks vaatamisväärsuseks. Silla ehitasid jaapanlased, et enda linnaosast saaks hiinlaste kvartalisse kauplema minna.

Lõunasööki sõime toiduturul. Kuigi olin esialgu skeptiline, siis mind veensid Tripadvisori kleepekas seinal ja rõõmsate nägudega turistid ümber laua. Ma ei pidanud pettuma. Eriti maitsesid kevadrullid ja Hoi Ani traditsiooniline toit “white rose”.

Külastasin kiirkäigul mõnda poodi. Täiesti kogemata astusin sisse ka meie oma Xenia Joosti loomingut müüvasse kauplusesse. Süda läks soojaks, kui tuttava käekirjaga esemeid rippumas nägin.

Seejärel rentisime rollerid, et selles hullumeelses liikluses sõita Cua Dai randa, kus kalurid hakkasid kausikujuliste paatidega merele minema. Põnev oli võrkude panemist kõrvalt jälgida. Merevee temperatuur on võrreldav mõnusa vannivee omaga. Lõpuks ometi leidsin koha, kus on minu jaoks ideaalne vesi. 

Kuidagi ootamatult loojus päike ja tagasi linna sõitsime pimedas. Kuna kiirused on suured, siis oli natuke õudne ka. Mitu korda mõtlesin, et lähen jalgsi edasi. Liikluses puuduvad reeglid, sõidetakse ja kõnnitakse läbisegi ning printsiibil, kes eest, see mees. Nädal on liiga lühike aeg, et sellega harjuda.

Mekongi jõe delta

Ho Chi Minhist lõuna pool asub riigi kõige viljakam ja tootlikum piirkond, mida tuntakse Mekongi delta nime all. Siin saadakse kolm saaki aasta ja väidetavalt tuleb enamus Vietnami riisist just siit. Kinnitamata andmetel on Vietnam just tänu sellele põllumajanduspiirkonnale maailma üks suurimatest riisieksportijatest, teisel kohal pärast Taid. Deltas toodetakse rohkem riisi, kui Koreas ja Jaapanis kokku.

Mekongi delta rahvas elab jõele vaiadele püstitatud hüttides, põhiline liiklusvahend on paat, millega sõidetakse muuhulgas ka ujuvatele turgudele. Ega siin teistmoodi saagi kui, et istusime paati ja läksime jõeeluga tutvuma. Nägime, kuidas kohalikud valmistavad riisipaberit ja teisi riisist ja kookosest tooteid.

Peale kohalike muusikalist etteastet anti meile jalgrattad ja algas sõit väiksel saarel viljapuuaedade vahel. Alguses tundus, et ma ei jõua eriti kaugele, põlved käisid vastu lenksu ja pidurid ei töötanud, aga kõigega harjub. Lõpuks olin nagu proff, julgesin isegi üle kitsaste sildade sõita.

Seejärel istusime kanuusse ja panime pähe traditsioonilised Vietnami koonusmütsid. Sulandusime massi, sest nad kannavad neid igapäevaselt. Kui oma paati tagasi jõudsime, pakuti lõunaks kalu ja mereande, mis on pärit siit samast deltast. 

Öeldakse, et ega muidu pole õiget Vietnami näinud, kui pole Mekongi jõe deltas käinud. Nõustun selle väitega. Tagantjärgi võin öelda, et see on üsna erinev muust Vietnamist, aga kindlasti külastamist väärt.

Õhtupimeduses jõuame iidsesse Hoi Ani. Rahvas pidutseb tänavatel, sest Vietnamis on täna pühad. Olen nii väsinud, et suudan rõõmu tunda ainult tekist ja padjast.

Saigon

Kõik on uus septembrikuus. Uus riik, uued tuuled. Täna ennelõunal maandusin Vietnami suurimasse linna Hồ Chí Minhi (endine Saigon). Saigon oli Lõuna-Vietnami pealinn kuni Lõuna-Vietnam sai Vietnami sõjas lüüa ja Põhja-Vietnam vallutas ta ära. Saigoni langemisega 30. aprillil 1975 lõppes sõda ja Vietnam taasühendati. Ühinenud Vietnami pealinnaks sai Hanoi. Samal aastal sai linn oma praeguse nime Vietnami riigijuhi Hồ Chí Minhi järgi. Ametlikust nimest hoolimata armastavad kohalikud nimetada linna endiselt Saigoniks.

Alustasime ekskursiooni Thien Hau templi külastamisega ja seejärel jalutasime hiinalinnas, kus tutvusime Binh Tay turul pakutava kaubaga. Siin on kõike, mida eluks vaja läheb. Kuigi alguses tundub, et kõik on kallis, sest hinnad on kõrged, aga kuna rahal väärtus praktiliselt puudub, siis tegelikult on kõik väga odav. Vietnamis saab umbes 40 euro eest miljonäriks.

Vietnami ajalugu on kirju. 1861. aastal vallutati Vietnam prantslaste poolt ja riik kuulus mõnda aega Prantsuse Indo-Hiina koosseisu. Sellest ajast on säilinud hulk lääne stiilis ehitisi, mis on tõelised arhitektuuripärlid. Meie külastasime Jumalaema kirikut ja peapostkontorit. Õigusega nimetatakse linna ka Idamaade Pariisiks.

Seadusega on fikseeritud, et peres võib olla ainult üks mootorratas. Sellest hoolimata tundub, et tegemist on mootorrataste paradiisiga. Järelikult on õige koht, kus istuda esimest korda elus mootorratta selga. Või siis mitte? Õnneks või kahjuks enam taganemisteed pole, sest Vespa koos juhiga ootab mind, et saaksin tunda end tõelise vietnamlasena. Täiesti uskumatu kogemus.

Kihutasin Vespa tagaistmel koos tuhandete kohalikega mööda Saigoni tänavaid ühest söögikohast teise. Koos Loraga avastasime Vietnami köögikunsti saladusi. Ise poleks elu sees sellistesse kohtadesse sattunud. Õppisin kevadrulle valmistama ja sõin esimest korda konna. Ka vasaabi lehte nägin esimest korda. Minust sai hoobilt Vietnami kokakunsti austaja. Kuigi mitte päris kõige. Olen kuulnud, et Vietnamis süüakse kasse ja koeri. Küsimuse peale, et kas neil on loomafarmid, sain ootamatu vastuse. Enamus koeri ja kasse, mida nad restoranides pakuvad on varastatud.

Viimased kaks peatust olid meelelahutuslikku laadi. Kõigepealt nautisime live jazzmuusikat kohvikus, mis meenutas kellegi hubast kodu. Istusime diivanitel ja nautisime küünlavalgel rohelist teed ja head muusikat. Lõpetuseks külastasime rokiklubi, kus esinesid kohalikud bändid.

Külastasime täna õhtul neid kohti, kus armastavad käia kohalikud. Ainulaadne kogemus. Iga kell teeks uuesti.

Nii euroopalikku linna kui Sagon polegi Aasias varem näinud. Peale Nepali on kontrastid muidugi suured.