Hoi An

Äratus 4.00, et jõuda päikesetõusuks Duy Hai kalurikülla, kus jõe ääres kohtuvad värske saagiga kalurid ja koduperenaised ning restoranide kokkuostjad. Kohati läheb päris kakluseks ja hääletoonid on normaalsest kordades kõvemad. Minu tähelepanekule, et miks tegelevad kauplemisega ainult naised, saan vastuseks, et mehed ei tee süüa, neil on tähtsamatki teha. Peagi avastan, et mehed istuvad kõrval kohvikus ja naudivad kohvi päikesetõusu taustal. Sellised tavad siis siinmail.

Erinevaid kalu ja mereande on palju. Enamusele neist ei oska eestikeelset vastet andagi. Hinnad on soodsad. Näiteks krevetid maksavad kauplemata viis eurot kilo.

Hoi An asub Vietnami keskosas. Selle kauni linna vanalinn on autovaba ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja tänu hästi säilinud vietnami, jaapani, hiina ja prantsuse arhitektuuride segule. Kui mõne linna kohta üldse armas saab öelda, siis Hoi An seda on. Vaatasime kahe tunniga üle tähtsamad vaatamisväärsused. Mulle meeldis kõige enam 18. sajandil jaapanlaste ja hiinlaste koostöös ehitatud sild, mida peetakse ka Vietnami üheks tähtsamaks vaatamisväärsuseks. Silla ehitasid jaapanlased, et enda linnaosast saaks hiinlaste kvartalisse kauplema minna.

Lõunasööki sõime toiduturul. Kuigi olin esialgu skeptiline, siis mind veensid Tripadvisori kleepekas seinal ja rõõmsate nägudega turistid ümber laua. Ma ei pidanud pettuma. Eriti maitsesid kevadrullid ja Hoi Ani traditsiooniline toit “white rose”.

Külastasin kiirkäigul mõnda poodi. Täiesti kogemata astusin sisse ka meie oma Xenia Joosti loomingut müüvasse kauplusesse. Süda läks soojaks, kui tuttava käekirjaga esemeid rippumas nägin.

Seejärel rentisime rollerid, et selles hullumeelses liikluses sõita Cua Dai randa, kus kalurid hakkasid kausikujuliste paatidega merele minema. Põnev oli võrkude panemist kõrvalt jälgida. Merevee temperatuur on võrreldav mõnusa vannivee omaga. Lõpuks ometi leidsin koha, kus on minu jaoks ideaalne vesi. 

Kuidagi ootamatult loojus päike ja tagasi linna sõitsime pimedas. Kuna kiirused on suured, siis oli natuke õudne ka. Mitu korda mõtlesin, et lähen jalgsi edasi. Liikluses puuduvad reeglid, sõidetakse ja kõnnitakse läbisegi ning printsiibil, kes eest, see mees. Nädal on liiga lühike aeg, et sellega harjuda.