Eile ei uskunud ma silmi, kui Valencia-Madridi rong lumiste põldude vahelt läbi kihutas. Ka kohalikud olid hämmingus. Suur suvi muutus minutitega millekski talve sarnaseks. Seda õnneks ainult aknast vaadates. Madridis lund ei olnud, aga paari päeva tagune suvi oli kadunud. Seda nagu polekski olnud. Kui juba tundus, et jope sai põhjuseta kaasa tassitud, siis päris nii see ka pole.
Täna Lõuna-Prantsusmaal maandudes sadas vihma. Etteruttavalt olgu öeldud, et see oli ka ainus kord nende 13 päeva jooksul.
Selleks ajaks, kui sugulased Aix-en-Provence’st üles leitud ning end nende ägedas korteris sisse seatud, oli ka vihm otsa lõppenud. Peagi asusime kõik koos nende keskaegset kodulinna avastama.
Muinasjutuline Aix-en-Provence on Tartust natuke suurem ülikoolilinn, mis on kuulus, kuna siin sündis, elas ja suri maalikunstnik Paul Cézanne. Mainimata ei saa jätta siinset puude lõikamise stiili. Juba aastatagusest ajast on meeles need kummalised puud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar