Kuna hetkel Hanoist otse Helsingisse ei saa, siis õnnestus pool päeva veeta Hongkongis. Siin olles mõistsin, et olen reeglite ja korra inimene. Tunnen rõõmu sellest, et kõnniteedel kõnnitakse, autod sõidavad kindlas suunas ja mööda ettenähtud rada. Ja üle kõige armastan ma valgusfoore ja puhtust.
Hongkongis on kõik täpselt nii nagu minu mälestustes. Pilvedesse ulatuvad kõrghooned, mitmetasandilised ristmikud, liiklusummikud ja rahvamassid. Meenutab Londonit. Isegi kõik sildid on ingliskeelsed. Seda põhjusega, sest Hongkong läks brittide haldusse pärast esimest oopiumisõda 1842. aastal. Alles alates 1997. aasta juulist kuulub Hongkong taas Hiinale.
Üks tähtsamaid turismiobjekte on Hongkongi sadam Victoria Bay, mis on tuntud eelkõige imeliste panoraamvaadete poolest. Pimeduse ootamine tasus ära.
Reisida on tore. Lisaks silmaringi avardamisele, paneb teiste kultuuride ja rahvastega tutvumine tihti ka oma väärtusi ümber hindama. Ühe reisikaaslase tabavalt öeldud lause, et Nepali mägedes elaval lapsel on õnneks vaja ainult siga ja muda, andis mõtteainet pikemaks ajaks. Nende mõtetega ongi sobilik lõpetada ja õige aeg koju minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar