Neljapäev, 1. september 2016

Saigon

Kõik on uus septembrikuus. Uus riik, uued tuuled. Täna ennelõunal maandusin Vietnami suurimasse linna Hồ Chí Minhi (endine Saigon). Saigon oli Lõuna-Vietnami pealinn kuni Lõuna-Vietnam sai Vietnami sõjas lüüa ja Põhja-Vietnam vallutas ta ära. Saigoni langemisega 30. aprillil 1975 lõppes sõda ja Vietnam taasühendati. Ühinenud Vietnami pealinnaks sai Hanoi. Samal aastal sai linn oma praeguse nime Vietnami riigijuhi Hồ Chí Minhi järgi. Ametlikust nimest hoolimata armastavad kohalikud nimetada linna endiselt Saigoniks.

Alustasime ekskursiooni Thien Hau templi külastamisega ja seejärel jalutasime hiinalinnas, kus tutvusime Binh Tay turul pakutava kaubaga. Siin on kõike, mida eluks vaja läheb. Kuigi alguses tundub, et kõik on kallis, sest hinnad on kõrged, aga kuna rahal väärtus praktiliselt puudub, siis tegelikult on kõik väga odav. Vietnamis saab umbes 40 euro eest miljonäriks.

Vietnami ajalugu on kirju. 1861. aastal vallutati Vietnam prantslaste poolt ja riik kuulus mõnda aega Prantsuse Indo-Hiina koosseisu. Sellest ajast on säilinud hulk lääne stiilis ehitisi, mis on tõelised arhitektuuripärlid. Meie külastasime Jumalaema kirikut ja peapostkontorit. Õigusega nimetatakse linna ka Idamaade Pariisiks.


Seadusega on fikseeritud, et peres võib olla ainult üks mootorratas. Sellest hoolimata tundub, et tegemist on mootorrataste paradiisiga. Järelikult on õige koht, kus istuda esimest korda elus mootorratta selga. Või siis mitte? Õnneks või kahjuks enam taganemisteed pole, sest Vespa koos juhiga ootab mind, et saaksin tunda end tõelise vietnamlasena. Täiesti uskumatu kogemus.


Kihutasin Vespa tagaistmel koos tuhandete kohalikega mööda Saigoni tänavaid ühest söögikohast teise. Koos Loraga avastasime Vietnami köögikunsti saladusi. Ise poleks elu sees sellistesse kohtadesse sattunud. Õppisin kevadrulle valmistama ja sõin esimest korda konna. Ka vasaabi lehte nägin esimest korda. Minust sai hoobilt Vietnami kokakunsti austaja. Kuigi mitte päris kõige. Olen kuulnud, et Vietnamis süüakse kasse ja koeri. Küsimuse peale, et kas neil on loomafarmid, sain ootamatu vastuse. Enamus koeri ja kasse, mida nad restoranides pakuvad on varastatud.


Viimased kaks peatust olid meelelahutuslikku laadi. Kõigepealt nautisime live jazzmuusikat kohvikus, mis meenutas kellegi hubast kodu. Istusime diivanitel ja nautisime küünlavalgel rohelist teed ja head muusikat. Lõpetuseks külastasime rokiklubi, kus esinesid kohalikud bändid.

Külastasime täna õhtul neid kohti, kus armastavad käia kohalikud. Ainulaadne kogemus. Iga kell teeks uuesti.

Nii euroopalikku linna kui Sagon polegi Aasias varem näinud. Peale Nepali on kontrastid muidugi suured.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar