Teisipäev, 21. märts 2017

Valencia

Enne rongile minekut hommikusöök La Libre kohvikus. Ma küll täpselt ei tea, mida tähendab hipsteri koht, aga tundub, et just see on see. Avastasin, et raamatuid saab siit kaasa osta. Mind kõnetas teos pealkirjaga “How to Sleep on a Camel”. Avasin raamatu suvalisest kohast ja seal oli lause “Katmandu is one of the few places in the world untouched by tourism; there are no McDonalds…” Kuna Nepal ikka veel täiega südames, siis on otsustatud. Kui teistel on õnneks vaja ühte pokaali hommikust Cava’t, siis mulle piisab ühest vanast raamatust. Iroonia seisneb selles, et tulin kaheks nädalaks reisile käsipagasiga. Pooled eluks vajalikud asjad jäid maha, aga üks raamat mahub alati…

Kiirong sõidab Madridist Valenciasse ühe tunni ja 35 minutiga. Kiirus kohati 300 km/h. Kui raudteejaamast väljusin, mõistsin, et olen mere äärde jõudnud. Siinne tuul on kargem kui pealinnas.

Paella tähendas kohalikus murrakus algselt laia õhukest praepanni. Kuid sellel valmistatud toit saavutas terves riigis sellise populaarsuse, et tänapäeval nimetatakse paellaks sellel valmistatud toitu. Kus siis veel süüa paellat, kui mitte Valencias. On ikka hea küll.

Kuuldavasti on kilomeetrite pikkused liivarannad üks põhjusi, miks turistid siia tulevad. Kuigi rannahooaeg pole veel alanud, siis on liivaluited ja helesinine merevesi ka praegu olemas. Täna on siin pisut tuuline, mistõttu pikemalt unelema pole põhjust jääda.

Valencia pole tüüpiline kuurortlinn, kus kesklinn asub ranna ääres. Kesklinna jõudmiseks tuleb pikalt jalutada. Enne veel jääb teele nüüdisaegse Valencia silmapaistvam futuristlik hoonetekompleks. Üha enam muutub see kunsti- ja teaduslinnak (Ciutat De Les Arts I Les Ciencies) tuleviku Hispaania sümboliks. Liialdamata tunnen, et olen Singapuris. See on kõigest muust erinev, aga võimas. Seejärel kiire põige linna ajaloolisse südamesse, millega tutvun homme põhjalikumalt. Täna ei taha jalad enam sõna kuulata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar