Esmaspäev, 5. september 2016

Halong Bay & Hanoi

Eile peale järjekordset lennureisi ja kolme tundi autos istumist astusime “Legend Dragon” nimelise laeva pardale, et järgmised 24 tundi veeta Halong Bay kruiisil. Lisaks kauni looduse imetlemisele käisime eile vaatamas, kuidas elatakse ujuvas külas ja sõitsime paekivist saarele randa. Täna varahommikul ronisime koopasse, kuhu kunagi inimesed varjusid tormide eest. 


Lõunaks purjetasime tagasi maismaale, et veeta pool päeva Vietnami pealinnas Hanois. Alustuseks jalutasime üle punase silla, mis viis 1865. aastal ehitatud punasesse templisse. Seejärel sõitsime rikšadega mööda nn vana kvartalit, millele on omased kõrged ja hästi kitsad hooned. Siin sain lõpuks aru, miks paljud kohalikud maski kannavad. Tänavatolm ajab köhima. 

Kui punased sirbi ja vasaraga lipud lehvivad kõikide kommunistliku Vietnami linnade tänavatel, siis Lenini kuju lehvitas mulle just siin. Mööda linna sõidavad ringi jalgrattad, mille pakiraamil on raadiod, mis levitavad propagandat ja linnaosa uudiseid.


Õhtul asusime taas giidi juhatusel tänavatoitu nautima. Seekord kondimootori abil ja esialgu läks mul põhirõhk muretsemisele, et kuidas siin kaoses ellu jääda. Avastasin lõpuks, et tegelikult neil siiski on kõnniteed olemas, aga nad lihtsalt ei kasuta neid või siis kasutavad teisel eesmärgil, näiteks mootorrattaparklana või kauba ladustamiseks. Õnneks mahtusin ka sinna vahele ära. Teeületuse raskused on tingitud sellest, et liikluses on kahe rea asemel iseeneslikult tekitatud viis rida, mis kõik liiguvad mõlemas suunas, sekka koerad, traktorid, mootorrattad, rikšad ja muud tundmatud sõiduvahendid.


Nädalaga on välja kujunenud Vietnami köögi omad lemmikud. Kevadrullid on vaieldamatud favoriidid. Ei ole olnud ühtegi söögikorda ilma nendeta. Samuti olen valmis iga kell sööma Vietnami köögi sümboliks saanud Pho Bo’d ehk veiselihaga riisinuudlisuppi. Lisaks kõikvõimalikud kalad ja muud mereannid. Minu õnneks on toidud vähe teravad, aga neile, kes soovivad teravaid elamusi, on laual alati tšillipipraviilud. Kindlasti ei tohi ära unustada siinset troopiliste puuviljade valikut. Ma üldjuhul pelgan Aasias tänaval süüa, aga Vietnamis on see lausa kohustuslik. Kui mina ellu jäin, siis jäävad kõik teised ka.

Ka terava elamuse austajatele on siin nii mõndagi põnevat. Kui jõudsime lauani, kus pakutakse kohalikku delikatessi, keedetud pardimune, siis kadus söögiisu. Need pole tavalised pardimunad, vaid enne keetmist 15 päeva haudunud. See tähendab, et munakoore sees on peaaegu tibu. Olgugi, et see pidi olema tervislik ja vitamiinirikas, loobusime sellest suutäiest. Samuti on selge, et keegi ei suuda panna mind sööma kasse ja koeri. Tänan, ei!

Kõht head ja paremat täis, läksin ilu- ja massaažisalongi. Kui sealt väljusin, sain kaela sooja, kuid tugeva mussoonvihma, mis päästis “toredast” jalutuskäigust hotelli.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar