Palanga vol2

Palanga on Neringa kõrval üks Leedu tähtsamaid kuurortlinnu. Palanga liivarand on 18 kilomeetrit pikk. Ning just siin on väidetavalt päikesepaisteliste päevade arv Leedu kõige suurem. 

Mis siin ikka pikalt mõelda. Päikesekreem ja veepudel kaasa ning randa raamatut lugema. Jäätisepaus ja siis jooksuga hotelli basseini äärde. Mis sa teed, kui nii põnev lugemine on, et ei saa raamatut käest… 

Peale õhtusööki jalutasime randa päikeseloojangut imetlema. 

Selleks korraks ongi kõik.

Kura säär ja Nida

Hommikusöök inimtühjal peatänaval. Õhtuga võrreldes nagu öö ja päev. Üksikud perekonnad jalutavad ranna suunas. Samal ajal kui öised pidutsejad keeravad alles teist külge. 

Peale hommikusööki kiire jalutuskäik sadamakail ja siis läbi botaanikaaeda meenutava pargi 19. sajandist pärinevasse Palanga mõisa, kus asub merevaigumuuseum. Olen siin kunagi käinud, aga nagu ütleb ka vanasõna, siis kordamine on tarkuse ema. 

Palangast kujunes 18. sajandi lõpuks Venemaa Keisririigi merevaigutööstuse keskus. Enne I maailmasõda toodeti siin umbes 2000 kilogrammi toormerevaiku aastas. Mina isiklikult merevaiku ei fänna, aga siin olid mõned täitsa toredad asjad. 

Siis autosse ja põrutasime Klaipedasse, et sõita praamiga 500 meetrit Kura säärele, kus lähen taasavastama ühte toredat mälupilti lapsepõlvest. 

UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Kura sääre näol on tegemist tõelise looduse imega. See on ligi 100 kilomeetri pikkune maasäär, mis eraldab Kura lahte Läänemerest. Poolsaart jagavad omavahel Leedu ja Venemaa. 

Sääre Leedu-poolsed asulad on liidetud Neringa linnaks. Neist tuntuim on Nida, kuhu ka meie suundusime. Teele jääb nn Leedu Sahara, mis on kuulus oma võimsate liivadüünide poolest. Sealsed luited on Läänemere ranniku ühed kõrgeimad. Otse loomulikult ei saa siit lahkuda ilma tõelise kõrbematkata. 

Päikeseloojanguks oleme tagasi Palangas.

Palanga

Hommikul võtsime võrgust välja 41 lesta. Seejärel pakkisime ennast kokku ja sõitsime seitse tundi selleks, et Palanga peatänava kalarestoranis õhtusöögiks jälle lesta süüa. 

Nii juhtub, kui kuulad kohalike soovitusi ja kaasa ei mõtle. Tunnistan ausalt, et peale tänast ei taha mõnda aega enam lestaga mitte mingisugust tegemist teha.

Pidupäev

Sünnipäeva veedan sel aastal teisiti. Lõpuks ometi on ka kevad siia jõudnud. Tervitasime teda välikohvikus istudes ja pargis peesitades. 

Õhtul tegime Hemingway baaris kokteiliringi ja seejärel pöördusime pidulikule õhtusöögile. Oli üks ääretult tore päev toredate sõpradega!

Euroopa südames

Kohalikud soovitavad külastada Karli silda hommikul võimalikult vara. Nii tegimegi. Olime enne suurt rahvamassi taas sillal. Nüüd oli võimalik siinseid vaateid ja kunsti rahulikult ja omas tempos uudistada.

Jalutasime edasi ning järsku sattusime keset kisa ja kära. Peale esimest ehmatust selgus, et siin on võimalik ajas tagasi minna ja saada osa Praha kevadest - linnaekskursioon sõjaväeautodega ringi sõites.

Jätkasime oma teekonda kondimootori abil. Külastasime Püha Nikolause kirikut ja ronisime mäkke, kus asub Praha linnus ja Püha Viituse katedraal. Kui katedraali peaukse ees seisin ja üles vaatasin, siis teadsin, et olen siin olnud. See võimas gooti katedraal püüab pilku ja võtab endiselt sõnatuks.

Järgmine peatus Petrini küngas. See merepinnast 300 meetrit kõrgem küngas oli 15. sajandil viinapuuaed. 1825. aastast alates on siin park. Üles sõitsime köisraudteega ning alla jalutasime õitemerre uppunud puude ja põõsaste vahelt. Territoorium on nii suur, et teisi jalutajaid praktiliselt ei kohta. Mõnus ja rahulik vaheldus kesklinna saginale.

Peale lõunapausi Petrini künka jalamil vaatasime üle ka legendaarse John Lennoni seina, mis on kuulus selle poolest, et hipid ja salapolitsei pidasid siin värvisõda. Siia on kokku kogutud palju värvilisi emotsioone.

Peagi seisime nõutult keset Euroopa geograafilist südant. Selgus, et Istanbuli ja Praha mastaabid on tiba erinevad. Olime kõik meie jaoks olulised kohad pooleteise päevaga üle vaadatud.

Otsustasime üksmeelselt, et nüüd on õige aeg alustada puhkamist. Meie õnneks on ka ilm muutunud inimlikumaks ja Havlickovy Sady väliterrassil peesitada on täitsa mõnus. Teel sinna möödusime Frank Gehry poolt rajatud tantsivast majast, mis on omamoodi vaatamisväärsus ja ei jäta kedagi külmaks.

Jalad on korralikult vatti saanud. Peale õhtusööki trepist viiendale korrusele jõudmine on paras väljakutse. Päeva lõpuks tõmban diivanile kerra ja peagi hakkavad saabuma esimesed õnnitlused, kodus on alanud uus päev…

17 aastat hiljem

10 tarka otsustasid sügisel, et aprilli lõpus tuleb sõita Euroopa südamesse kevadet otsima. Kes siis oskas arvata, et meil endal on hoopis suurem kevad kodus olemas.

Põhikooli lõpuekskursioonist Prahasse on palju aega möödas. Viimane aeg mälu värskendada.

Alustasime oma pikka nädalalõppu õhtusöögilauas õllekannude kokku löömisega. Kuna ma ikka veel ei oska õllekultuurist lugu pidada, siis jäin siinkohal kõrvaltvaatajaks ja panustasin toidule.

Fakt, mida mäletan juba 17 aasta tagusest ajast on see, et Praha on linn, kus kõik teed viivad Karli sillale. Peale maitsvat kõhutäit jalutasimegi üle legendaarse kivist silla. Kuna minu huvid erinesid teiste omadest, siis otsustasin oma teed minna ja suundusin koos tuhandete turistidega keskväljaku suunas. Jõudsin täpselt täistunniks Raekoja seinal oleva astronoomilise kella juurde. See imeline vaatemäng on üks väheseid eredaid mälestusi ka eelmisest korrast.

Ilm on pehmelt öeldes sügisene ja mõnusast jalutuskäigust ei tulnud midagi välja. Pöördusin peagi tagasi korterisse.

Saia üledoos

Nagu kõigil eelmistel hommikutel, nii ka täna, käis meil võistlus, et kes esimesena ärkab ja saab auhinnaks võimaluse minna prantsuse kombe kohaselt pagariärisse värskeid saiu tooma. Siin ei sööda eilset saia. Kolmesaja meetri raadiuses on meil vähemalt neli pagarikoda. Ükskõik mis suunas hommikul vaatad, ikka näed õnnelikke inimesi kiirustamas kodu poole pikad saiad käes või kotist paistmas. Ka meie austame kohalikke traditsioone. Võib vist liialdamata öelda, et mina isiklikult sõin selle nädalaga ära oma poole aasta saia koguse.

Iga muinasjutt saab ükskord otsa. Pakkisime asjad ja enne lennujaama siirdumist naudime sooja suveilma ja ilusat merevaadet rannal istudes. Veel viimased makroonid ja siis tagasi reaalsusesse...

Les Gorges du Verdon

Eile õhtul otsustasime, et vahetame muinasjutulise Eze külastamise kiiruskatsete vastu mägiteedel. Audi S5 pandi täna korralikult proovile. Adrenaliini tase organismis mitmekordistus. 

Meie päev keerles sõna otseses mõttes ümber Verdoni jõekanjoni (prantsuse keeles Les Gorges du Verdon). Vaated kanjonile ning helesinise veega Verdoni jõele on võimsad. Peatusi tuli oodatust kordades rohkem teha, sest iga järgmise kurvi ja künka tagant tuli nähtavale uus imeline vaade, mida oli vaja jäädvustada. Loodusliku iluga pole siin koonerdatud.

Kuna aega kulus plaanitust rohkem, siis lõunasööki nautisime pisikeses külas nimega Aiguines. 

Seejärel sõitsime mägedest alla jõe äärde ja tegime tiiru vesirattaga. Kuna olin hommikul alateadlikult pika kleidi kasuks otsustanud, siis pääsesin väntamisest ja sain olla vahelduseks lihtsalt ilus.

Kui jõelt tagasi jõudsime, oli päike kadunud. Ühiselt otsustasime, et nüüd tuleb kiiremat teed mööda tagasi sõita. Koduteel saime paar korda ka klaasipuhastajad maksimumkiirusel tööle panna.

Koduteel mõtlesin välja, et Eze külastamine on ikkagi kohustuslik. Kuna teistel õhtusöögi osas eelistused ja ettepanekuid puudusid, siis saingi oma tahtmise. Peagi istusin Le Troubadour’i restoranis, kust on eelmisest aastast meeletult hea õhtusöögi kogemus. Ka seekord ei pidanud ma pettuma. Isegi kelner oli sama mees, kes aasta eest kustumatu mulje jättis. 

Ei tea, mis teema sellega on, aga taaskord oli see suurepäraselt säilinud keskaegne kindluslinn mattunud paksu udu sisse. Oleksime nagu astunud muinasjuturaamatusse.

Monaco & Menton

Hommikul sõitsime rongiga Monacosse. Peale kohustuslikku kokteili Café de Paris’s ja fotoseeriat maailma kõige kuulsama kasiino ees viis rong meid paar peatust edasi sidrunipealinna Mentoni. Jalutuskäik rongijaamast mööda paradiislikku rannapromenaadi kesklinna poole oli inspireeriv. Siinse vanalinna kollastes ja oranžides toonides majad ja kitsad tänavad on muinasjutulised.

Peale hilist lõunasööki Mentoni peaväljakul ja jalutuskäiku vanalinnas pöördusime tagasi koju. Plaan oli teha kerge kõhutäis, mis lõppes sellega, et õhtusööki polnudki enam vaja. Kuna mõnel meist olid kohustuslikud sammud tegemata, siis läksime õhtupimeduses Garibaldi väljaku ümbrusesse seda viga parandama. Lõpetuseks premeerisime ennast koogitükiga.

St Paul-de-Vence

Peale kahte päeva ratastel panime täna hommikul jälle kondimootorid tööle. Üks korralik poetuur sai tehtud. Mul on hea meel teatada, et ma ei ole siin seltskonnas kõige suurem shopahoolik ;)

Peale lõunat külastasime taaskord minu lemmiklinna St Paul-de-Vence’t. Legendaarne petankiväljak ja seltskond kuulidega tervitasid meid rõõmsalt. Ka hobuseraudadest hobune seisab truult mäe veerel ja valvab linna. Õnneks on nii, et mõned asjad ei muutu kunagi. Isegi restorani menüü on sama, mis aasta tagasi. Kõik on täpselt nii kui peab.

Prantsusmaa fjordid

Täna asusime taas varakult teele ja jõudsime enne teiste turistide saabumist sarmikasse kalurikülla Cassisesse. Uudistasime sadamas koos kohalike kaluritega nende äsja püütud saaki.

Hommikune foie gras, Brie juust ja pikk sai maitsesid pargipingil värviliste majade taustal vähemalt sama hästi kui Michelini tärni restoranis. Tänane ilm on eilsega võrreldes nagu öö ja päev. Jõudsime selle aasta esimese tõelise suvepäeva ära oodata. Elu on ilus.

Kuidagi sujuvalt muutus meie plaan ning jalgsimatk mägisel rannikul asendus paadisõiduga merel. Sõitsime kalapaadiga calanque’ ehk Prantsusmaa fjorde uudistama. Kui mootor viimaks vaikis ja paat ühes imelises calanque’s ankrusse pandi, tundsin, et nüüd on küll puhkus alanud. Vesi on nii helesinine ja puhas, et sügaval ujuvad kalaparved tunduvad käeulatuses olevat. Vapramad meist käisid isegi 18kraadises vees ujumas. Ülejäänud otsustasid fjorde ka ülevalt vaadata ja läksid poole pealt maha, mille tulemusena sain privaatse paadisõidu tagasi Cassisesse.

Vahetasin tennised plätude vastu ja asusin suveilma nautides matkajaid ootama. Hommikuga võrreldes on siin nii mõndagi muutunud. Rahu ja vaikuse idüll on asendunud rahvahulkadega. Enne massilist välisturistide saabumist on kogu riigis levinud siseturism. Nagu üks kohalik tabavalt ütles, siis praegu naudivad prantslased oma riigi ilu ja parimat ilma.

Kuna Prantsusmaal enne kella 19.00 süüa ei anta, siis otsustasime, et teeme õhtusöögi poolel teel koju - kuulsas punase vaiba linnas Cannes’is. Mõeldud - tehtud!

Pont du Gard

Uni on magus ja kohe üldse ei taha puhkuse ajal äratuskella peale ärgata, aga täna just nii juhtus. Etteruttavalt olgu öelda, et asi oli seda väärt, sest ees ootas meeleolukas ja tihe päev. 

Alustuseks kihutasime mööda kiirteed Prantsusmaa suuruselt teise linna ja Provence-Alpes- Côte d’ Azur regiooni pealinna Marseille’sse. Külastasime palverännakute sihtkohta Notre-Dame-de-la-Garde kirikut, mis asub kõrgel künkal, kust avaneb imeline vaade alla linnale ja sadamale. Peale võitlust tormituultega ja maitsvat lõunasööki pakkisime ennast taas autosse. 

Järgmine peatus oli maailma kõige kõrgem Vana-Rooma akvedukt Pont du Gard. See Gardon’i jõge ületav sillakompleks koosneb kolmest teineteise peal asuvast kaarsillast, millest kõige ülemine kannab veekanalit. Uskumatu ikka milliseid ehitisi rohkem kui 2000 aastat tagasi ehitati. Veel uskumatum on see, et nad tänaseni nii hästi säilinud on ja sain oma jalaga seal peal kõndida. Emotsioonid on nii võimsad, et nende kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu.

Kuna põrutasime Nice’st piisavalt kaugele maid avastama, siis täna me koju tagasi ei jõudnud ja ööbisime Aix-en-Provence’s. Tegemist on järjekordse kauni linnakesega.

Päev oli piisavalt väsitav, et varakult teki alla pugeda. Unemati ei olnud veel saabunud, kui äkki kuulsin rõdult nurrumist. Üks pisike kiisupoja oli eksinud. Niipea kui ukse avasin, oli ta sekundiga minu voodi all ja sama kiirelt oli kadunud ka minu uni.

30 000 sammu ja 19 kilomeetrit

Kes suudab öelda “ei” värsketele croissantidele? Mitte keegi! Prantsusmaal söön isegi mina hommikusööki.

Sel hetkel, kui otsustasime ennast lõpuks toast välja ajada, hakkas paduvihma sadama. Tugevamaid see ei heidutanud. Haarasime vihmavarjud ja võtsime suuna promenaadile. Jalanõude pikema eluea huvides oleks olnud mõistlik paljajalu läbi linna jalutada. Päike näitas ennast just siis, kui Lafayette’i kaubamajja jõudsime. Parimat ajastust annab otsida. Tegime kiired ostud ning pöördusime tagasi promenaadile päikest, merd ja maailma parimaid makroone nautima.

Seejärel kiirustasime aeglaselt koju, viskasime pakid nurka, tegime saiapausi ja jätkasime jalutuskäiku Mont Boroni piirkonnas. Nagu oleksin koju jõudnud...

Peale pikka ekslemist mööda serpentiine jõudsime Mont Boroni parki, mis asub väikese mäe jalamil. Siinkohal on paslik küsida, et milleks minna otse, kui saab ringiga. Tippu jõudes mõistsime, et ronimine oli seda väärt. Õhk on värske ja vaated imelised. Meie õnneks pole teised turistid seda kohta avastanud. Siinset lõputut rahu ja kindluse varemeid naudivad igas vanuses kohalikud.

Päeva lõpuks olid jalad korralikult tööd teinud. Olime maitsva õhtusöögi auga välja teeninud.

Tagasi!

Aasta tagasi lõpetasin postituse järgmiste sõnadega: “Prantsuse Rivieras on nii palju ilu, et omadussõnadest kipub puudu jääma – iga linn ja küla on omal moel eriline. Pole kohta, kuhu ei tahaks kauemaks jääda või ikka ja jälle tagasi tulla...”

Istusingi taas lennukisse, et jätkata sealt, kus aasta tagasi pooleli jäi. Vastuvõtt Nice’i lennujaamas oli võimas – sirelikimpude, maasikate ja sampusega. 

Õhtusöögil tekkis kommunikatsiooniviga, mille tulemusena jäin tühja taldrikuga. Sisimas olin isegi tänulik, et nii läks, aga kaaslastel hakkas minust hale ning lõpuks sain parima osa kõikidest toitudest. Selleks sõbrad ongi!

Kõik hea saab ükskord otsa

Ei tea, kas asi oli üleeilses liigsöömises või muus, aga eilne enesetunne polnud just maailma parim. Väljas värske õhu käes oli hea olla, seetõttu jalutasin alla külakeskusesse, ostsin mõned käekotid ja elu oli jälle ilus.

Tänane suusasõit on sõna otsese mõttes soft. Öösel on taaskord palju lund maha sadanud ning rajad on pehme lumevaibaga kaetud. Kihutan aeglaselt mäest alla, suuski ei näe, kõik kohad on lund täis. Vastupidiselt osadele ei oska mina selliseid olusid nautida. Mis siis muud kui hanemaks põske ja terrassile soojaveetünni mõnulema.

Saabki ilus muinasjutt selleks korraks otsa, sest homme tuleb taas kodutee üles leida.

Siil udus

Eilne ilm oli muutlik. Poole tunni jooksul saime nii säravat päikest kui ka tuult ja lumetormi. Kuna mind on mõnda aega “kangekaelsus” kimbutanud ja magada veel väga edukalt ei saa, siis tegin taas ühe suusavaba päeva ja minu suurim pingutus oli sõita gondliga mäkke lõunale.

Täna ärkasin croissandi lõhna peale ja avastasin, et terve öö on sadanud laia lund. Nüüd on tunne nagu elaksin päriselt ka muinasjutus. Peale järjekordset ülimaitsvat hommikusööki teen mõned kilomeetrid jooksulindil ja seejärel topin taskud šokolaadidopingut täis, panen kiivri pähe ja sukeldun lumehangede vahele. 

Paljud tõstukid on ilmaolude tõttu kinni ja aeg-ajalt kostub kahuripauke. Selgub, et lund on ööpäevaga üle meetri juurde sadanud ja ohutuse tagamiseks lastakse laviine alla. Olen nagu siil udus, kes proovib jääda märgistatud radadele. Lõpuks tunnen ennast kodumägedel juba nagu kala vees.

Kuna täna on töötajatel vaba päev, siis õhtusööki lähme erandkorras välja sööma. Peale esimest segadust, otsustatakse 10käigulise erimenüü kasuks. Kuigi kogused on väikesed, siis peale kuuendat käiku enam ei mahu. Silmadega võiks veel palju süüa, sest söögikunst on siin igas mõttes suurepärane. Asjata pole neile tärne jagatud.

Pealpool pilvi paistab alati päike

Kui üldse millegi üle nuriseda saab, siis on see ilm. Kuna eile avastasin ennast suure pehme pilve seest, siis jätsin suusatamise järgmisteks päevadeks ja nautisin uue kodu võlusid. 

Elutoas praksub kamin, laual on värsked puuviljad ning maitsvad koogid. Terrassil ootab meid 24/7 külmkapp, mis on täidetud kõikvõimalike jookidega. Lisaks on seal lamamistoolid, kus saab nautida imelisi vaateid ümbritsevatele mägedele. Kõiki soove loetakse silmist. Natuke harjumatu on, sest tegelikult oskan ma ise ka endale teed teha, vett valada või uksi avada.

Eile sain oma kohustuslikud 10 000 sammu täis jooksulindil sörkides. Kui täna hommikul oma lillas sametises toas ärkasin ja kardinad eest lükkasin, avastasin, et päike paistab. Nüüd ei olnud enam küsimustki, suusariided selga, šokolaad taskusse ja mägesid vallutama. 

Peale lõunasööki tulin koju ja nautisin päikesekiiri lambanahkade vahel mõnuledes. Elu on ilus!

Talvepuhkus

Kaua oodatud talvepuhkus on kätte jõudnud. Peale lennusõitu ja paaritunnist bussis istumist nautisime lõunasööki Courchevel 1850’s. Hanemaks maitseb endiselt hästi.

Kõik sõnad said otsa, kui jõudsime Chalet Les Sorbiers’i, mis on meie koduks järgmised seitse päeva. Siin on kõik olemas, mida oskad tahta ja rohkemgi veel. Meie käsutuses on kokk, autojuht ja veel kolm toredat inimest, kes teevad kõik selleks, et meil oleks ideaalne puhkus. Kuninga kassi elu võib alata!

"Sajandi armastuse" radadel

Ärkasin 5.45 mošeest kostuva palvekutsungi peale. Jäin uuesti magama, et peagi taas ärgata ja põrutada järjekordsele ekskurssioonile mööda tuttavaid radu.

Sinine mošee, Hagia Sophia, Topkapi palee ja haarem ning vürtsiturg said taaskord üle vaadatud. Kordamine on tarkuse ema. Isegi õhtusööki nautisime samas restoranis, kus aprillis lõunat sõime vaatega kahele kõige tähtsamale vaatamisväärsusele. Seekord valisin õige toidu. Hea näide sellest, et esmamulje võib olla petlik.

Lisaks jalutasime hipodroomil, mille rajas 324. aastal e.m.a Bütsantsi keiser Constantinus Suur. Kunagi olid hipodroomi mõõtmed muljetavaldavad, tribüün mahutas kuni 100 000 pealtvaatajat. Mingil hetkel kadus see maavärina tulemusel maapõue. Tänaseks on see osaliselt välja kaevatud ja kõigile huvilistele jalutamiseks avatud.

Minu uueks lemmikuks sai Rüstem Pasha mošee, mille autoriks on legendaarne Mimar Sinan, kes oli Suleiman Suure ihuarhitekt. See arhitektuuripärl jäi minu südamesse.

Asjata ei nimetata Istanbuli maailma linnade emaks. Siin on tehtud maailma ajalugu. Istanbul on suursugune ja väärikas Türgi kultuuri, majanduse ja ajaloo süda, kus valitseb paras kaos. Siin on palju, mida avastada.

Istanbul vol2

Kuna paljud pole käinud Istanbulis, siis otsustati see suurlinn ka kiirkäigul üle vaadata. Kuna mul veel aprillikuine käik eredalt meeles, siis vedasin alustuseks meie seltskonna oma lemmikkohta - basiilikatsisterni. Endiselt võimas kogemus.

Ilm on suviselt soe, mitte küll enam 30 kraadi nagu Aserbaidžaanis, aga 20 kraadi ja päike on ka väga mõnus. Jalutasime omal käel mööda Istanbuli põhilistest vaatamisväärsustest. Tehke, mis tahate, aga kevadine Istanbul meeldis mulle rohkem. Suured tulbiväljad on need, mis praegu puudu on. 

Jalutasime Bosporuse väina kaldale kalarestorani. Peale viit päeva riisi ja lambašašlõkki on värske kala nagu suure unistuse täitumine. 

Istanbul pole viie kuuga muutunud, endiselt on rahvast rohkem kui mahub. Kõik on tuttav. Nagu oleks koju jõudnud. Segadust ja saginat on rohkem kui privaatsuse ja oma ruumiga harjunud eestlasele kohane, aga vahelduseks mulle täitsa meeldib.

Puhkus!

Eelmiste tihedate päevade kompensatsiooniks on täna “kohustuste” vaba päev. Igaüks saab teha täpselt seda, mida ise tahab. Otsustasin võimalikult palju aega veeta päikese käes samme tehes. Mõned korrad õnnestus ka poodi sisse astuda.

Õhtul kogunesime lemmikrestorani terrassile Aserbaidžaani reisi kokku võtma. Ühine arvamus on, et väga põnev ja tore kogemus. Ennustame, et 20 aasta pärast on Bakuu uus Dubai. Kõik oleneb muidugi sellest, mis suunas naftaturud liiguvad. Samas panustavad nad juba täna korralikult turismisektorisse.

Suur seiklus

Peale mõningasi sekeldusi bussidega asusime kaks tundi plaanitust hiljem teele. Täna võtame suuna põhjapoole Gubasse, mis on põllumajanduspiirkonna keskus. Külade vahel on elu hoopis midagi muud. Lambad, lehmad ning muud karvased ja sulelised lamavad teedel, kus sõidavad ringi valdavalt arbuuse, sibulaid, õunu ja teisi põllumajandussaadusi täis topitud Žigullid. Bakuu kõrbe taoline loodus on märkamatult muutunud rohelisemaks ja lopsakamaks.

Kuna oleme graafikust oluliselt maha jäänud, siis sõidame Gubast kohe edasi mööda iidset siiditeed mägedesse. Siinsed vaated ja kitsad kuristiku serval looklevad serpentiinid jäävad kauaks meelde. Kui mõni auto vastu tuleb, siis mööda sõita pole võimalik, üks peab tagurdama. Närvikõdi ja põnevust jätkub. Kolm päeva tagasi oli toimunud varing ja teed ei olnudki. Õnneks jõudsime just sel hetkel, kui tee oli enamvähem sõidetavaks tehtud. Kui kogu selle segaduse ja hinge kinni hoidmise vahelt jäi mahti ja julgust aknast välja vaadata, siis nägime kaunite vaadete taustal tohutuid lambakarju jõeorus ja mäenõlvadel.

Lõpuks jõudsime oma sihtkohta - kahe kilomeetri kõrgusele Khinalug külasse, kus on elatud järjepidevalt 5000 aastat. Külas ringi jalutades tundus, et olen sattunud lahtise katusega lauta. Ühe mehe katus on teise mehe aed. Tegelikult elab siin reaalselt 2000 inimest, siin on kaks kooli, kauplus, muuseum ja kultuurimaja.

Ringkäik külas tehtud, kiirustasime tagasi Gubasse, kuhu pidime jõudma enne pimedat, sest seda mägiteed pimedas sõita poleks tahtnud.

Lõunasöök muutus meil jooksvalt õhtusöögiks, aga seda paremini ta maitses.

Toredaid emotsioone ja teravaid elamusi saime kuhjaga.

Linnast ära

Täna sõidame pealinnast välja. Bussiaknast on näha hulganisti naftapuurtorne nii maismaal kui vees. 1949. aastal avati Aserbaidžaanis maailma esimene naftaplatvorm merel. Tekkis juba igasugu mõtteid, aga siis selgus, et kahjuks ei saa eraisik naftat omada, kõik maavarad kuuluvad riigile.

Käisime Gobustani rahvuspargis vaatamas 10 000 aastat vanu kaljujooniseid. Seda, kas nad päriselt ka nii vanad on, ei oska öelda, aga loomade ja inimeste kujutised on selgelt ära tuntavad.

Seejärel sõitsime edasi mööda teed, millel puudusid peaaegu kõik sõiduteele omased tunnused. Kuigi kilomeetrid polnudki teab kui palju, siis võttis see teekond päris korralikult aega, aga igavaks ei jõudnud minna, sest tee äärde jäi meie jaoks palju huvitavat. Kohalikud ei mõistnud meie huvi naftaloikude ja –järvede järele. Tahtsime kõike käega katsuda ja pildistada. 

Lõpuks teatas bussijuht, et tema ei ole nõus edasi sõitma. Mis siis ikka, võtsin seelikusaba pihku ja ronisin üle küngaste. Peagi leidsime kaua otsitud mudavulkaanid üles. Väidetavalt selliseid maailmas väga palju mujal pole. 

Kui olime vulkaanide äärel ära jalutanud, selgus, et see polegi kõige ohutum tegevus. Mõned turistid on sisse kukkunud. Meil oli rohkem õnne. Tulime tagasi samas koosseisus, kui läksime.

Lõunat sõime maailma suurima järve ehk Kaspia mere ääres naftaplatvormide taustal. Kurb, et Nõukogude Liidu ajal reostati siin vesi ära. Nad üritatavad seda puhastada, aga see võtab palju aega ja raha.

Peale lõunat tegime kiirvisiidi tulekummardajate templisse Atashgahni ja siis kihutasime vaatama, kuidas mäeküngas põleb. See on koht, kus looduslik gaas tuleb maa alt ja maapind põleb 24/7 365 päeva aastas nagu põrgus. Sellist asja pole varem näinud.

Bakuu

Tänase päeva eesmärk on tutvuda naftariigi pealinnaga. Kui enne reisi Bakuud googeldasin, siis peaaegu kõikidelt piltidelt vaatasid vastu kolm kõrget torni. Alustuseks saimegi teada, et tegemist on Flame Towers’ga. Ühes tornis paiknevad korterid, teises äriruumid ja kolmas on hotell. See majade kompleks jätab unustamatu mulje nii päevasel ajal kui ka ööpimeduses.

Rahvuslipul tähendab sinine euroopameelsust, punane valge kuu ja tähtedega sümboliseerib nende rahvust ja roheline on pühendatud islamile. Nad peavadki ennast Euroopa ja islami ühenduslüliks.

Turiste siin praktiliselt polegi. Kõiki vaatamisväärsusi saame rahulikult omas tempos avastada.

1909. aastal rajati Kaspia mere äärde kolme kilomeetri pikkune promenaad. Eurovisiooni ajaks ehitati see 10 kilomeetri pikkuseks. Eesmärk on ehitada see maailma pikimaks promenaadiks.

Enne lõunasööki saime veel kiire ülevaate 28,5 meetri kõrgusest Neitsitornist, mis on Bakuu kõige tähtsam sümbol. Peale lõunat kiirustasime ajaloomuuseumisse. Selleks hetkeks oli mul informatsiooni üleküllus ja keskendumisega oli suuri probleeme.

See ei olnud veel kõik. Viimasena viidi meid vaibatöökotta, kus nägime, kuidas nobedate näppudega tädid vaipu kudusid.

Uni peaks nüüd küll magus tulema.

Aserbaidžaan

Taaskord üks sihtkoht, mida kuuldes inimesed imestavad, et mida ma sinna ära kaotasin. Kui aus olla, siis ega ma ise ka täpselt tea, aga uudishimu on suur.

Täiesti uskumatu, mis nad oma lühikese vabaduse ajaga teha on jõudnud. Täna Bakuu kesklinnast kaugemale ei jõudnud, aga see, mis õhtuse jalutuskäigu jooksul nähtud sai, üllatas positiivselt. Teist nii puhast linna ei teagi. Siin võiks rahulikult paljajalu käia. Aserbaidžaani pealinn on nagu väike Dubai.

Ei saa mainimata jätta, et kell 23:00 on 23 kraadi ja isegi minusugune külmavares jalutab mereäärsel promenaadil suvekleidis.

Unistused täituvad

Ka täna hommikul ei saanud üle ega ümber toiduturust. See koht teeb meie parimatele supermarketitele silmad ette.

Käes on reisi viimane päev ja ma polegi veel krediitkaarti kulutanud. See viga tuleb kiiremas korras parandada. Astun sisse esimesse kaubanduskeskusesse ja selgub, et augustikuu kaks esimest nädalat on kõik suvekaubad 50%+10% allahinnatud. Täna on minu päev.

Peale kosutavat lõunasööki taaskord toiduturu teisel korrusel püüan kiiresti pildile mõned tuntumad vaated Firenzest ja siis teele, et saaks täituda minu suur unistus.

Juba viis aastat olen unistanud Andrea Bocelli kontserdist, mis toimub kord aastas tema kodulinnas Lajaticos. Pisike 2000 elanikuga linnake, kuhu üheks õhtuks sõidab kokku 13 000 inimest üle kogu maailma, asub maaliliste küngaste vahel.

Ainult selleks üheks kontserdiks on ehitatud amfiteatrit meenutav vabaõhulava, mida kutsutakse Vaikuse teatriks (Teatro del Silenzio), kuna kogu ülejäänud aasta valitseb siin kaunis vaikus...

Seda kaost, mis Lajaticos täna valitseb, on keeruline kirjeldada. Kohvikud ja poed teenivad ühe päevaga terve aasta kasumi. Ime kombel õnnestus ühes neist laud saada ja seda segadust lähedalt vaadata. Päris tore, kui endal kusagile kiiret pole, sest tänu Itaalia moodi asjaajamisele jõudsime kohale kolm tundi liiga vara. Isegi Vaikuse teatri väravad on alles suletud.

Igal aastal tuleb ettekandele midagi uut. Meil õnnestus osa saada võimast Puccini ooperist “Turandot”. Need hääled ja kostüümid on uskumatult võimsad. Emotsioonid, mis siit kaasa viin ei kustu nii pea. Viis aastat ootamist tasus ennast kuhjaga ära.

Maailma parim Tiramisu

Kiirustame läbi San Lorenzo vabaõhuturu, et jõuda esimeste seas endisesse Medicite dünastia administratiivhoonesse, mis on nüüd koduks Uffizi galeriile. Siin asuvad maailma tähtsamad renessansikunstnike teosed. Keset kunsti saan jalga puhata välikohvikus, kust avaneb kaunis vaade alla Piazza della Signoriale, mida peetakse linna südameks ja ühiskonnaelu keskuseks. Piazzat kaunistab muuhulgas ka omanäoline skulptuuride vabaõhugalerii. See on minu lemmikkoht Firenzes. Eriti võimas on siin ööpimeduses.

Kunst teeb näljaseks ja nüüd on õige aeg süüa linna parimat pitsat. Seejärel otsisin taga Vivoli jäätisekohvikut, kus peaks saama linna parimat jäätist. Kas see nii ka on, ei oska öelda, kuna kohvik jäi leidmata. Läksime hoopis koju ja sõime ära külmkapis ootava Tiramisu. Keele viis alla.

Päeva lõpetame seal, kus alustasime. San Lorenzo vabaõhuturu kõrval asub iidne turuhoone, mille alumisel korrusel on igal hommikul toidukaupade turg. Firenzelased on andekad, nad on kõrgete seintega turuhoonele teise korruse sisse ehitanud, kus asub nn tänavarestoran. Äärtes paiknevad kõikvõimalikud toiduboksid ja keskel lauad, kus saab ostetud toitu nautida. Täna õnnestus seal lausa kolm tegusat tundi veeta. Jäime siia lõksu, kuna päikesepaisteline suveilm muutus minutitega äikesetormiks. Päris tore on Itaalia kokakunsti keskel “vangis” olla. Kehakaalule see muidugi kasuks ei tulnud, aga vahel ju võib...

Toscana võlud

Ühine otsus oli, et täna hommikul võtame rahulikult ja naudime puhkuse võlusid. Paankoogid söödud, asusin koos raamatuga “Toscana päikese all” basseini äärde päikesevanne võtma. Peale telefonikõne vanematelt, olen topelt õnnelik, kuna selgub, et Prantsuse Riviera on vallutanud paduvihmad.

Kuna sõidame kohe rannikult ära, siis otsustasime viimast korda mereande süüa. Selleks kihutasime taas Marina di Pisasse. Tellisime värskeid mereande salatiga. Veerand tundi hiljem saabub kalatakso hommikuse saagiga. Vot see oli alles pidusöök.

Kõht head ja paremat täis, kihutasime külla Itaalia ühele mõjuvõimsamale perekonnale. Alustuseks jalutan ühe omapärase veinimõisa valdustes. Klassikalisest veinimõisast on asi väga kaugel. Kui ei teaks, millega tegemist on, siis arvaks, et olen sattunud kaasaegsesse kunstimuuseumisse. Alates 1385. aastast on perekond Antinori veine valmistanud. Iidseid traditsioone järgides tegutsevad siin täna 26. põlvkonna esindajad. Saime osa ühe võimsa perekonna loost. Mulle jäi kõrvu helisema härra Antinori lause, et vein on kunst.

Päikeseloojanguks jõuame renessansi sünnilinna Firenzesse. Otsustasime kodumajutuse kasuks. Määravaks said hind ja asukoht. Elame Itaalia tähtsaima kunstilinna südames. Enamus turismimagneteid on maksimaalselt 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kodumajutuse eeliseks on personaalne lähenemine. Lisaks majaperenaise poolt valmistatud Tiramisu koogile, mis ootas külmkapis, on mul veerand tunniga selge, kust saab parimat jäätist või kus küpsetatakse linna parimat pitsat. Seda kõike kohaliku pilgu läbi. Mida veel tahta?

Firenze on õige koht, kus süüa ära üks suur käntsakas liha. Õigusega nimetatakse Bistecca alla Fiorentina’t ehk T-kondiga veiseliha tükki Toscana kokakunstipärliks. 

Peale sellist lihakogust tuleb teha üks korralik jalutuskäik. Reedeõhtune linn on kõike muud kui igav. Firenze on täis muusikat, mh mängib raekoja ees sümfooniaorkester maailmakuulsaid muusikalilugusid. Minu kinnisidee oli käia ära Ponte Vecchiol. See on 1345. aastal ehitatud Firenze vanim ja kuulsaim sild, kust avaneb kaunis vaade Arno jõele. Õhtul kogunevad siia tänavamuusikud ning möödakäijad jäävad siia pikemaks peatuma, et seda idülli nautida. Julgemad teevad isegi mõned tantsusammud.

Firenze on veel võimsam, kui mäletasin. Arhitektuuri, ajaloo ja kunsti hulga poolest ei leidu temaga samaväärset mitte kusagil mujal. Igal hoonel on jutustada oma lugu.

Pisa ja Lucca

Magamine on nõrkadele. Hommikul kiirustasin koos päikesetõusuga Pisa Imede väljakule Itaalia ikooni - viltust kellatorni imetlema. 

Seejärel taas üks fotosessioon päevalillevagude vahel, millele järgnes hommikusöök Luccas ning jalutuskäik linnamüüril. Lucca unikaalne linnamüür on olnud armastatud kogunemiskohaks sajandeid. Juba 1513. aastal olid inimesed tänulikud, et kaitsemüür ehitati. Tekkis promenaad, kus tänapäevalgi tehakse sporti, jalutatakse koertega ja nauditakse imelisi vaateid. Punasest kivist linnamüüril jalutades unustasin ennast jälgima nelja ülikondades vanahärrat, kes kohtusid suure puu all pingil ja hakkasid emotsionaalselt argumenteerima. Armas vaatepilt.

Tagasiteel Pisasse jalutasin üle maalilise Põrgu silla. 

Lõunaks sõin nagu tõelisele itaallasele kohane ühe suure nelja juustu pitsa ja jõin klaasi punast majaveini. Õigusega räägitakse, et Itaalias võib südame rahuga igasse söögikohta sisse astuda ja pettuma ei pea. Hea toit on neil veres.

Peale iluund ja õhtusööki otsustasime taas Imede väljakult läbi jalutada. Hommikune inimtühjus ja lõputu vaikus on muutunud rahvarohkeks mölluks. Itaalia on vist ainuke riik maailmas, kus keelumärgid on ilu pärast. Kuigi iga meetri kohta on märk, et muru peale astumine on keelatud, on kõik kohad täis murul pildistavaid ja pikniku pidavaid inimesi. Öeldakse ju, et Roomas käitu nagu roomlane.

Toscana päikese all

Eile õhtupimeduses jõudsime Casale del Cotone & La Rocca degli Olivi. Kui hommikul puidust aknaluugid lahti lükkasin ja nähtavale tuli imeline vaade küpressidele, viinamarjaistandustele ja orule, meenus, miks just selle koha kasuks otsustasin. Toscana päikese all ongi kõik täpselt nii maaliline nagu raamatus kirjutatakse. Sajandite tagune talumajapidamine on traditsioone järgides restaureeritud hubaseks majutusasutuseks, mida ümbritsevad 70 aakrit viinapuu- ja oliivipuuaedu.

Asume paari kilomeetri kaugusel San Gimignanost, mida kutsutakse ka keskaegseks Manhattaniks. Seda seetõttu, et omal ajal oli siin 70 kõrget torni, millest 14 ilmestavad linna veel tänapäevalgi. Kuna uni sai mingil seletamatul põhjusel otsa juba enne päikesetõusu, siis kiiruga riidesse ja autosse, et jäädvustada paljude Itaaliat tutvustavate raamatute kaanepilt kõige maagilisemas valguses.

Pildid tehtud, pöördusime tagas oma idüllilisse ööbimiskohta, et nautida hommikusööki sajandivanuste puude all. Temperatuur on juba praegu mõnusalt soe, tõotab tulla kuum suvepäev. Kõht head ja paremat täis, uitasin siinsetes valdustes ringi ning nautisin suvepuhkust jalad helesinises basseinivees, seltsiks imelised vaated ja looduse hääled. Elu nagu muinasjutus.

Natuke kahju oli muinasjutuline idüll vahetada jalutuskäigu vastu turistidest tulvil San Gimignanos. Toscana kõige keskaegsema ilmega linna keskel asub Cisterna väljak, mis on ääristatud 13. ja 14. sajandist tornidega, sh Torre Grossa. Kuna mu enesetunne polnud kiita, siis ei raatsinud kõiki jõuvarusid kohe hommikul ära kulutada ja torni jäi ronimata. Kolleegiumikiriku lihtne välisilme peidab endas võimsaid freskosid.

Ei teagi, mis teema mul päevalilledega on, aga isegi üks närtsinud päevalillepõld teeb ääretult õnnelikuks. Peale pooletunnist fotosessiooni keset räsitud päevalilli, olen nõus edasi liikuma. 

Täpselt keskpäeval, kui kirikukellad helisema hakkasid, astusime sisse Monteriggioni keskaegsete müüride vahele. Peale lühikest jalutuskäiku nautisime maitsvat lõunasööki.

Seejärel kihutasime minu ammusesse lemmiklinna Sienasse poolkuukujulisele väljakule jalutama ja sealset melu nautima ning legendaarsesse Nannini kohvikusse tiramisut sööma. Lõpetuseks seisime tunni jagu päike lagipähe paistmas piletijärjekorras. Asi oli seda väärt, kuna nägin viimaks ära ka triibulise Siena toomkiriku seest poolt. Selle gooti katedraali ilu ja külluse kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu...

Teel Pisasse palju päevalillepõlde. Enamus neist juba küll närtsinud, aga minu õnneks on mõni mees hilisema sordi külvanud. Liialdamata on Pisa ümbrus päevalillede paradiis.