Aasta tagasi lõpetasin postituse järgmiste sõnadega: “Prantsuse Rivieras on nii palju ilu, et omadussõnadest kipub puudu jääma – iga linn ja küla on omal moel eriline. Pole kohta, kuhu ei tahaks kauemaks jääda või ikka ja jälle tagasi tulla...”
Istusingi taas lennukisse, et jätkata sealt, kus aasta tagasi pooleli jäi. Vastuvõtt Nice’i lennujaamas oli võimas – sirelikimpude, maasikate ja sampusega.
Õhtusöögil tekkis kommunikatsiooniviga, mille tulemusena jäin tühja taldrikuga. Sisimas olin isegi tänulik, et nii läks, aga kaaslastel hakkas minust hale ning lõpuks sain parima osa kõikidest toitudest. Selleks sõbrad ongi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar