Pühapäev, 24. juuli 2016

Kura säär ja Nida

Hommikusöök inimtühjal peatänaval. Õhtuga võrreldes nagu öö ja päev. Üksikud perekonnad jalutavad ranna suunas. Samal ajal kui öised pidutsejad keeravad alles teist külge. 

Peale hommikusööki kiire jalutuskäik sadamakail ja siis läbi botaanikaaeda meenutava pargi 19. sajandist pärinevasse Palanga mõisa, kus asub merevaigumuuseum. Olen siin kunagi käinud, aga nagu ütleb ka vanasõna, siis kordamine on tarkuse ema. 


Palangast kujunes 18. sajandi lõpuks Venemaa Keisririigi merevaigutööstuse keskus. Enne I maailmasõda toodeti siin umbes 2000 kilogrammi toormerevaiku aastas. Mina isiklikult merevaiku ei fänna, aga siin olid mõned täitsa toredad asjad. 

Siis autosse ja põrutasime Klaipedasse, et sõita praamiga 500 meetrit Kura säärele, kus lähen taasavastama ühte toredat mälupilti lapsepõlvest. 

UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Kura sääre näol on tegemist tõelise looduse imega. See on ligi 100 kilomeetri pikkune maasäär, mis eraldab Kura lahte Läänemerest. Poolsaart jagavad omavahel Leedu ja Venemaa. 


Sääre Leedu-poolsed asulad on liidetud Neringa linnaks. Neist tuntuim on Nida, kuhu ka meie suundusime. Teele jääb nn Leedu Sahara, mis on kuulus oma võimsate liivadüünide poolest. Sealsed luited on Läänemere ranniku ühed kõrgeimad. Otse loomulikult ei saa siit lahkuda ilma tõelise kõrbematkata. 

Päikeseloojanguks oleme tagasi Palangas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar