Täna sõidame pealinnast välja. Bussiaknast on näha hulganisti naftapuurtorne nii maismaal kui vees. 1949. aastal avati Aserbaidžaanis maailma esimene naftaplatvorm merel. Tekkis juba igasugu mõtteid, aga siis selgus, et kahjuks ei saa eraisik naftat omada, kõik maavarad kuuluvad riigile.
Käisime Gobustani rahvuspargis vaatamas 10 000 aastat vanu kaljujooniseid. Seda, kas nad päriselt ka nii vanad on, ei oska öelda, aga loomade ja inimeste kujutised on selgelt ära tuntavad.
Seejärel sõitsime edasi mööda teed, millel puudusid peaaegu kõik sõiduteele omased tunnused. Kuigi kilomeetrid polnudki teab kui palju, siis võttis see teekond päris korralikult aega, aga igavaks ei jõudnud minna, sest tee äärde jäi meie jaoks palju huvitavat. Kohalikud ei mõistnud meie huvi naftaloikude ja –järvede järele. Tahtsime kõike käega katsuda ja pildistada.
Lõpuks teatas bussijuht, et tema ei ole nõus edasi sõitma. Mis siis ikka, võtsin seelikusaba pihku ja ronisin üle küngaste. Peagi leidsime kaua otsitud mudavulkaanid üles. Väidetavalt selliseid maailmas väga palju mujal pole.
Kui olime vulkaanide äärel ära jalutanud, selgus, et see polegi kõige ohutum tegevus. Mõned turistid on sisse kukkunud. Meil oli rohkem õnne. Tulime tagasi samas koosseisus, kui läksime.
Lõunat sõime maailma suurima järve ehk Kaspia mere ääres naftaplatvormide taustal. Kurb, et Nõukogude Liidu ajal reostati siin vesi ära. Nad üritatavad seda puhastada, aga see võtab palju aega ja raha.
Peale lõunat tegime kiirvisiidi tulekummardajate templisse Atashgahni ja siis kihutasime vaatama, kuidas mäeküngas põleb. See on koht, kus looduslik gaas tuleb maa alt ja maapind põleb 24/7 365 päeva aastas nagu põrgus. Sellist asja pole varem näinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar