Ärkasin 5.45 mošeest kostuva palvekutsungi peale. Jäin uuesti magama, et peagi taas ärgata ja põrutada järjekordsele ekskurssioonile mööda tuttavaid radu.
Sinine mošee, Hagia Sophia, Topkapi palee ja haarem ning vürtsiturg said taaskord üle vaadatud. Kordamine on tarkuse ema. Isegi õhtusööki nautisime samas restoranis, kus aprillis lõunat sõime vaatega kahele kõige tähtsamale vaatamisväärsusele. Seekord valisin õige toidu. Hea näide sellest, et esmamulje võib olla petlik.
Lisaks jalutasime hipodroomil, mille rajas 324. aastal e.m.a Bütsantsi keiser Constantinus Suur. Kunagi olid hipodroomi mõõtmed muljetavaldavad, tribüün mahutas kuni 100 000 pealtvaatajat. Mingil hetkel kadus see maavärina tulemusel maapõue. Tänaseks on see osaliselt välja kaevatud ja kõigile huvilistele jalutamiseks avatud.
Minu uueks lemmikuks sai Rüstem Pasha mošee, mille autoriks on legendaarne Mimar Sinan, kes oli Suleiman Suure ihuarhitekt. See arhitektuuripärl jäi minu südamesse.
Asjata ei nimetata Istanbuli maailma linnade emaks. Siin on tehtud maailma ajalugu. Istanbul on suursugune ja väärikas Türgi kultuuri, majanduse ja ajaloo süda, kus valitseb paras kaos. Siin on palju, mida avastada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar