Kolmapäev, 29. juuli 2015

Toscana päikese all

Eile õhtupimeduses jõudsime Casale del Cotone & La Rocca degli Olivi. Kui hommikul puidust aknaluugid lahti lükkasin ja nähtavale tuli imeline vaade küpressidele, viinamarjaistandustele ja orule, meenus, miks just selle koha kasuks otsustasin. Toscana päikese all ongi kõik täpselt nii maaliline nagu raamatus kirjutatakse. Sajandite tagune talumajapidamine on traditsioone järgides restaureeritud hubaseks majutusasutuseks, mida ümbritsevad 70 aakrit viinapuu- ja oliivipuuaedu.

Asume paari kilomeetri kaugusel San Gimignanost, mida kutsutakse ka keskaegseks Manhattaniks. Seda seetõttu, et omal ajal oli siin 70 kõrget torni, millest 14 ilmestavad linna veel tänapäevalgi. Kuna uni sai mingil seletamatul põhjusel otsa juba enne päikesetõusu, siis kiiruga riidesse ja autosse, et jäädvustada paljude Itaaliat tutvustavate raamatute kaanepilt kõige maagilisemas valguses.


Pildid tehtud, pöördusime tagas oma idüllilisse ööbimiskohta, et nautida hommikusööki sajandivanuste puude all. Temperatuur on juba praegu mõnusalt soe, tõotab tulla kuum suvepäev. Kõht head ja paremat täis, uitasin siinsetes valdustes ringi ning nautisin suvepuhkust jalad helesinises basseinivees, seltsiks imelised vaated ja looduse hääled. Elu nagu muinasjutus.


Natuke kahju oli muinasjutuline idüll vahetada jalutuskäigu vastu turistidest tulvil San Gimignanos. Toscana kõige keskaegsema ilmega linna keskel asub Cisterna väljak, mis on ääristatud 13. ja 14. sajandist tornidega, sh Torre Grossa. Kuna mu enesetunne polnud kiita, siis ei raatsinud kõiki jõuvarusid kohe hommikul ära kulutada ja torni jäi ronimata. Kolleegiumikiriku lihtne välisilme peidab endas võimsaid freskosid.

Ei teagi, mis teema mul päevalilledega on, aga isegi üks närtsinud päevalillepõld teeb ääretult õnnelikuks. Peale pooletunnist fotosessiooni keset räsitud päevalilli, olen nõus edasi liikuma. 

Täpselt keskpäeval, kui kirikukellad helisema hakkasid, astusime sisse Monteriggioni keskaegsete müüride vahele. Peale lühikest jalutuskäiku nautisime maitsvat lõunasööki.

Seejärel kihutasime minu ammusesse lemmiklinna Sienasse poolkuukujulisele väljakule jalutama ja sealset melu nautima ning legendaarsesse Nannini kohvikusse tiramisut sööma. Lõpetuseks seisime tunni jagu päike lagipähe paistmas piletijärjekorras. Asi oli seda väärt, kuna nägin viimaks ära ka triibulise Siena toomkiriku seest poolt. Selle gooti katedraali ilu ja külluse kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu...


Teel Pisasse palju päevalillepõlde. Enamus neist juba küll närtsinud, aga minu õnneks on mõni mees hilisema sordi külvanud. Liialdamata on Pisa ümbrus päevalillede paradiis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar