Neljapäev, 30. juuli 2015

Pisa ja Lucca

Magamine on nõrkadele. Hommikul kiirustasin koos päikesetõusuga Pisa Imede väljakule Itaalia ikooni - viltust kellatorni imetlema. 

Seejärel taas üks fotosessioon päevalillevagude vahel, millele järgnes hommikusöök Luccas ning jalutuskäik linnamüüril. Lucca unikaalne linnamüür on olnud armastatud kogunemiskohaks sajandeid. Juba 1513. aastal olid inimesed tänulikud, et kaitsemüür ehitati. Tekkis promenaad, kus tänapäevalgi tehakse sporti, jalutatakse koertega ja nauditakse imelisi vaateid. Punasest kivist linnamüüril jalutades unustasin ennast jälgima nelja ülikondades vanahärrat, kes kohtusid suure puu all pingil ja hakkasid emotsionaalselt argumenteerima. Armas vaatepilt.


Tagasiteel Pisasse jalutasin üle maalilise Põrgu silla. 


Lõunaks sõin nagu tõelisele itaallasele kohane ühe suure nelja juustu pitsa ja jõin klaasi punast majaveini. Õigusega räägitakse, et Itaalias võib südame rahuga igasse söögikohta sisse astuda ja pettuma ei pea. Hea toit on neil veres.

Peale iluund ja õhtusööki otsustasime taas Imede väljakult läbi jalutada. Hommikune inimtühjus ja lõputu vaikus on muutunud rahvarohkeks mölluks. Itaalia on vist ainuke riik maailmas, kus keelumärgid on ilu pärast. Kuigi iga meetri kohta on märk, et muru peale astumine on keelatud, on kõik kohad täis murul pildistavaid ja pikniku pidavaid inimesi. Öeldakse ju, et Roomas käitu nagu roomlane.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar