Päev täis üllatusi

Eile andis organism mõista, et üks puhastuskuur oleks vaja teha. Tänu sellele sain puhkuse esimese tõelise puhkepäeva ja nautisin Aureum Palace võlusid ja massaaži, samal ajal kui teised “jumalate mäge” Popa’t vallutasid.

Täna kell 5 hommikul olen valmis minema vastu uutele seiklustele ja istun tiigipuust bussis, mis on ümber ehitatud teise maailmasõja aegsest Kanada veoautost. Vahepeal jõudis ta pidada Yangonis liinibussi ametit ja oma vanaduspõlves veab Baganis turiste õhupalliga sõitma. Taaskasutus missugune.

Inglasest õhupalliinstruktor tegi komplimendi, et mind vaadates meenub talle BigBen ja kodumaa. Põhjuseks kellaga kõrvarõngad :). Ülevalt vaadates on maailm hoopis teistsugune. Sõitsime üle templite ja nautisime päikesetõusu. Loodus juhib meid. Õhupallireisi ei saa planeerida, et sõidame punktist A punkti B, kõik sõltub tuule suunast ja tugevusest. Meie instruktor oli piisavalt osav ja suutis meid ühele suvalisele põllule arbuuside ja templite vahele maha potsatada. Raadio teel anti maismaale koordinaadid ja meid võeti vastu külma vahuveini ja ahjusooja banaanikoogiga.

Tiigipuust buss viis hotelli hommikusöögile ja ujuma, peale mida vallutasime veel mõned pagoodad, sh Shwezigon. Reisi seitsmendal päeval ostetakse paekivi, mida tegelikult kellelgi vaja pole. Kas see võib olla märk koduigatsusest?

Lõpetuseks külastasime lacqueware workshop, kus tutvustati Bagani unikaalset käsitööd. Kõik tooted on looduslikud ja baseeruvad puidul, bambusel või hobuse juustel.

Olin veel nõrk ja üsna kindel, et õhtusöögiks ma jalgu alla ei võta, aga sisehääl ütles, et võta ennast kokku. Õigesti tegin, sest meid viidi paadiga jõele päikeseloojangut imetlema ja äkitselt oli keset jõge liivasaar koos küünalde ja lauaga kaheksale. Sellist üllatust ei osanud meist keegi oodata. Elamus missugune.

Bagan

Lennujaamas selgus, et täna on ka Barack Obama Myanmaris. Las tema ajab oma asju ja meie asume avastama UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud müstilist Bagani, mis on Myanmari üks kunagisi pealinnu ning mille õitseaeg jäi 11-13. sajandisse. Bagan on põhjusega turistide üks meelispaiku oma 2000 templi jm religioosse ehitisega. Ükskõik, mis suunas vaatad, kõrgub mõni telliskivipunane ehitis. Hotelli astudes lummas mind selline vaade…

Külastasime Thit sar wadi templit, Ananda templit (väidetavalt kõige ilusam, siin on näoilmet muutev buda), Gubyauk gyi templit, Nanphayar templit ja Manuhar templit.

Viis templit võetud ja väike üledoos saavutatud. Istun kuuenda templi katusel ja ootan päikeseloojangut tuhanded templid, stuupad ja pagoodid ümberringi. On ikka võimas küll. 11-12. sajandil osati siin juba sellist kultuuri teha, samal ajal meil tegeleti korilusega.

Õhtune ujumine tähtede all ja õhtusöök elava muusika saatel. Ilus!

Elu maismaal

Hommikul istusime jälle paati ja kihutasime lähedal asuvasse linna, kus vahetasime paadi bussi vastu ning alustasime teekonda osariigi usukeskusesse Kakkusse. Teel sirutasime jalgu osariigi pealinnas Taun Ggyi’s. Seejärel pakkisime ennast taas bussi, et läbida 40 pikka kilomeetrit pooleteise tunniga. Meil võttis see muidugi veel kauem aega, sest oli vaja käia elusate loomade turul, pildistada kord päevas sõitvat rongi, koolilapsi või põneva koormaga sõidukeid. Ahhetama panevat on siis rohkem kui küll. 

Ja järjest praemaks läheb, sest korraga seisime 2500 pagoodi ees. Kõik tihedasti teineteise kõrval. Võimas ja ootamatu vaatepilt. Kakku ei ole turistide seas veel populaarne, kuna alles 10 aastat tagasi avati see võõrastele ja siia saamine on üks paras peavalu. Mis sest, et kops üle maksa kolm ringi tegi, aga asi on seda väärt.

Tagasiteel tegime kiirvisiidi Pao külasse ja tutvusime nende eluoluga. Kustumatu mulje jättis kahekordne bambuselamu, mille teisel korrusel asuvas köögis oli lõke. 

Põikasime sisse Aythaya veinimõisa. Veinid olid nagu nad olid, aga vaade oli “nagu maailmas”. Seda ei juhtu just tihti, et viinapuud kasvavad palmipuude vahel.

Põrutasime kiirelt edasi, et valges paadi peale jõuda, kuid peagi selgus, et pooletunnine sõit mööda veeteed toimub pimeduses. Külade vahel oli kõik hästi, sest hooned paistavad läbi ja annavad valgust, aga asulate vahel oli kottpime, ainsaks valguseks taevatähed ja kuklavilkuriga paadimees, kellel oli õnneks piisavalt kogemusi, et meid õige hotelli ette sõidutada.

Elu järvel

Tänane päev möödub Inle järvel, mis on 22 kilomeetrit pikk ja 11 kilomeetrit lai. Kogu elu on seotud järvega. Järve ääres ja saartel on 17 küla, kus elavad peamiselt Inthad, kelle eluasemed on ehitatud puidust vaiadele ja ainuke liikumisvahend on lamedapõhjaline paat. Jõukamatel on mootorpaadid, ülejäänud aerutavad pisikeste kanuudega kondimootori jõul. 

Alustuseks kihutame mootori müra saatel ja tuul kõrvus vihisedes vaatama kalureid, kes on tuntud oma unikaalse aerutamisstiili poolest. Aerutamine toimub ühe jalaga paadi tagaosas seistes, teise jalaga aeru sõudes, mis jätab mõlemad käed vabaks võrkudega tegelemiseks. Maast madalast õpitud oskused, mis võtavad sõnatuks.

Järvel toimub ka kõikvõimaliku käsitöö tootmine. Sain teada, et üks osav tädi suudab Inle järvel kasvanud tubakast käsitsi rullida 600-1000 sigarit päevas. Samal ajal suudab teine kududa kangastelgedel ühe meetri siidikangast. Nägin, kuidas lootoslille varre sees olevast niiditaolisest sasist tehakse lõnga, millest kootakse kotiriiet meenutavat kangast. Inimesed on ikka andekad.

Teine turismimagnet on ujuvad turud, aga selgus, et see on müüt ja sellist nähtust enam ei eksisteeri. On jäänud ainult nimi, sest järv on madalaks jäänud ning seetõttu on turud kolinud maismaale. Turistide rõõmuks olid mõned paatidelt kauplejad siiski olemas, et kunagises tegevusest ettekujutust anda. Parkisime oma paadi sadada teiste omasuguste vahele ja sisenesime turusaginasse. Siit on võimalik osta kõike alustades elusatest loomadest lõpetades bensiiniga. Puhtusega nad ei hiilga ja kuumus ja need aroomid – kõik see paneb pea ringi käima. Õnneks avaneb peagi võimalus taas järve ilu nautida.

Astusime sisse kööki ja jälgisime, kuidas valmivad Myanmari rahvusroad. Seejärel istusime kellegi elutoas ja nautisime nende külalislahkust ja kokakunsti saavutusi. Euroopa Liidus poleks selline asi võimalik, aga õnneks siin on. Vägev elamus.

Ükski päev ei möödu kullast templite ja pagoodideta. Ära mainimist väärivad Palaungi hõimu naised, kellel on kaelas pronksist võrud, mille eesmärgiks on venitada kael võimalikult pikaks. Kuigi see on nende traditsioon, siis minu jaoks on see kõhedust tekitav. Neli erinevas vanuses naist istusid turistidele vaatamiseks pingil kaelas kuni üheksa kilo metalli. Ise nimetavad nad seda naise ilu saladuseks (beaut of the women), mida rohkem võrusid, seda väärikam on naine. 

Lõpetuseks kihutasime ujuvaid tomatiaedu uudistama. Vee peale on tehtud ujuvad aiad, kus kasvatatakse kõike eluks vajalikku. Mullamättaid on istutatud vaiadele, mis hoiavad kokkukasvanud mättaid minema ujumast.

Kuna pimedas on suhteliselt keeruline õige objekt üles leida, siis käib elu järvel päikesega samas rütmis ning tänu sellele saime meiegi päikesega koos puhkama. 

Emotsioone on nii palju, et vajab veel seedimist. Kui oma silmaga poleks näinud, siis vist ei usukski, et selline ainulaadne ja idülliline elu päriselt ka eksisteerib.

Kulla uputus

Munga ja nunna staatus on auasi. Tänavapildis on neid palju. Igal hommikul lähevad nad välja, inimestelt toitu kokku korjama. Mungad saavad valmistoidu, aga nunnadel nii hästi ei lähe, nemad saavad tooraine ja peavad ise kokkama.

Tänaseks on selgeks saanud, et järgmised 12 päeva saab telefoni edukalt fotoaparaadina kasutada, sest sellel on kirjas “no service”. Veel 10 aastat tagasi maksis mobiiltelefoni kasutusluba 1500 dollarit. See oli nagu lotovõit, mille sai mustal turul 4000 dollari eest maha müüa.

Hommikul nägime puhtast kullast laeva, millega viimane kuningas järvel seilas.

Võtsin ennast kokku ja loobusin jalanõudest, et kohtuda pikutava budaga. 

Õnneks peale seda nägi programm ette massaaži ja jalad said jälle puhtaks. Profülaktika mõttes konjak ja malaariatablett sisse ning kohalike lemmikrestorani homaari sööma. Pealinna kliima on nii kuum ja niiske, et isegi söögilauas on selg pidevalt märg.

Kuna maismaa teede kvaliteet annab soovida, siis kasutame pikemate vahemaade läbimiseks lennutransporti, mis viib meid täna päikeseloojanguks Inle järve äärde. Kohalikud hoiatavad, et seal on külm. Nad ei tea, et 25 kraadi on põhjamaalase jaoks parim suvi üldse. Lennuk maandub maaliliste mägede vahele. Inle järv on suuruselt teine looduslik järv Myanmaris ja asub merepinnast pea kilomeetrikõrgusel tasandikul.

Isadepäev

On juba traditsiooniks saanud, et isadepäeva tähistame piiri taga. Seekord siis Myanmar või minu jaoks ikkagi Birma nagu kunagi koolis õpitud sai.

Peale piisavalt pikka lennureisi saabume Myanmari pealinna Yangoni, mida peetakse Kagu-Aasia üheks kaunimaks pealinnaks. Linn erineb oma rohelisuse poolest teistest Aasia pealinnadest. Hommikul kell 8 on 27 kraadi ja pilvine taevas. Tõotab tulla üks ääretult kuum sügispäev.

Alustasime riigiga tutvumist jalutades mööda pealinna tänavaid. Kui sõiduteed on üllatavalt korralikud, siis kõnniteed meenutavad auklikku prügimäge. Yangon jätab rahulikult muretu mulje, kuigi tipptunnist pole ka siin pääsu. Kuna autode hinnad on viimaste aastatega langenud kuni 10 korda, siis infrastruktuur ei jõua massilisele autostumisele järele. Liikluskultuur meenutab Indiat.

Enne õhtusööki jalutasime Sule pagoodi pildistama. Kullast ja karrast siin juba puudust ei ole. Pühades paikades käiakse paljajalu. Kuna see tava oli mulle esialgu võõras, siis otsustasin oodata trepil ja jälgida inimesi. Ühtegi morni nägu pole kohandud. 

Üks tähelepanek veel, et keegi ei kanna pükse, isegi mehed on seelikutes.

Puhkus kuubis

Hotell asub vanalinnas kiriku kõrval, kus pühapäeva hommikul peetakse jumalateenistust. Pikutan teki all ja rõduuksest kostub pühaisa jutlus ja võimas koorilaul. Ei kiirusta ärkama. Halleluuja kumiseb kõrvus veel pikalt...

Keskpäevaks on pilved taevast kadunud ja päike särab kõrgel, patt oleks edasi magada. Otsustasin seda pariisihõngulist suurlinna natuke lähemalt vaadata. Vanalinna arhitektuur on saanud kannatada 1980ndatel Ceausescu uuenduste käigus, kui lammutati paljud kirikud, kloostrid ja tuhanded majad. Selle uuenduse käigus valmis muuhulgas ka suures üksinduses kõrguv hiiglaslik parlamendipalee, mida peetakse Pentagoni järel maailma suuruselt teiseks hooneks, kus üldpinda on üle 350 000 m². Kuigi neil on isegi triumfikaar olemas, siis võrdlus Pariisiga on minu silmis pisut liialdatud.

Lõunat sõime rahvusrestoranis nö “Mustamäe” suurte majade vahel. Süüa nad oskavad teha ja süüa oskavad ka, portsud on hiiglaslikud. 

Puhkuse viimase päeva teine pool möödus päikest püüdes. Istun hotelli kõrval pingil keset puhkepäeva saginat, loen kingituseks saadud Liina Tammiste poeemi "Väike must kleit" ja elu ongi ilus!

Mainimata ei saa jätta the ARTIST restorani, mis on sõna otseses mõttes nagu keemialabor. Tossavad toitud, mida serveeritakse katseklaasist, söödavad kommipaberid jpm.

Lõpetuseks üks kulunud mõttetera. Selleks, et aru saada, kui hea meil on, tuleb ära käia…

Karpaatides

Eile ärkasin kirikukellade helisemise peale, mis kutsusid jalutuskäigule keskaegsesse Brasovi vanalinna, mille tähtsamad vaatamisväärsused on raekoda ja gooti stiilis Must kirik, mis sai oma nime peale tulekahju, mis ta ootamatult mustaks värvis. Muinasjutuline igast küljest mägedega ümbritsetud Brasov on ära vahetamiseni sarnane alpiküladele.

Õhtuks jõuame järgmisesse suusakuurordisse Sinaiasse, mida nimetatakse Karpaatia pärliks. Lisaks mastaapsetele teedeehitustele toimub siin linnafestival. Kõik see kokku on tekitanud paraja kaose. Peale mõningast segadust on kõik hästi ja saab nautida privaatsauna ja tähistada koos kohalikega nende pidupäeva ning õhtusööki armsas kodurestoranis. 

Täna külastasime Rumeenia kuningate suveresidentsi, kauni looduse keskel asuvat saksa uus-renessansi stiilis Pelesi lossi. Sattusin kogemata rumeeniakeelsesse gruppi, aga sain aru peamisest, et omal ajal sai loss uhkeldada sellega, et oli Euroopa esimene elektri ja keskküttega loss. Lossis on 170 ruumi, mis on dekoreeritud eebeni- ja pähklipuuga. Tunnen nagu jalutaksin mõnes muinasjutus...

Mägedes on küll hea ja ilus olla, aga tahaks vahelduseks kinnastest ja jopest loobuda ja nautida suvesoojust. Väike Pariis, siit ma tulen.

Õhtul jalutangi juba Rumeenia pealinna Bukaresti ajaloolistel tänavatel ja naudin maailmaklassi toitu ja majutust parima hinna eest. Ka taksosõit on siin praktiliselt tasuta. Esmamulje on positiivne.

Uued tuuled

Jätame Moldova oma rõõmude ja muredega sinnapaika ja lendame tunnikese edelasse. Rumeenias võtavad meid vastu uued ja õnneks palju soojemad tuuled.

Kuna ilm on selge, siis otsustasime alustuseks sõita läbi Rumeenia kõige tuntuma vaatamisväärsuse - Transfăgărășani. See on üks kaunis mägitee, mille kõrgeim punkt on 2034 meetrit üle merepinna. Meil vedas, sest tee on kogu ulatuses avatud juunist septembri lõpuni. Lisaks maalilistele vaadetele ja lumistele mäetippudele asub siin kaunis Vidrau järv, mis tekkis inimtegevuse tagajärjel. Terve Transfăgărășan on täis üllatusi, iga käänaku taga uus kaunis vaade. Ka esimene lumesõda sai peetud. Teed suhteliselt kitsad ja piirded praktiliselt puuduvad. Seisan kuristiku äärel ja tunne on võimas, kuigi süda väriseb sees… looduse ilu võtab hingetuks, lihtsalt seisa ja vaata.

Esmamulje Rumeeniast on positiivne. Külad on ääristatud värviliste nukumajadega ja teed on korras. Nagu Moldovas on ka siin on teedel näha mägedest talvituma saabuvaid lambakarju ja tööd rügavaid hobuseid. 

Õhtuks jõuame Brasovisse, mis on ajaloolise Transilvaania keskuseks ja nii kohalike kui ka turistide seas väga armastatud suusakuurort. Hotell Villa Prato asub linnasüdames vaatega maalilistele Karpaatidele. Nagu maailmas. Kaheteistkümnekraadine temperatuur on karge nagu ühele õigele suusakuurordile kohane. Kindad kätte ja uudistama. Selgus hoopis, et kasukas oleks asjakohane.

Transnistria

Täna ületame kõik piirid, läbime passikontrolli ning lähme vaatame, kuidas Transnistrias elatakse. Selleks on meile aega antud 10 tundi. Mobiiltelefoni võib vabalt koju unustada, sest enamuse ajast on telefonil kirjas no service. 

Esimene peatus oli Dnepri jõe vasakkaldal asuv Benderi linnus, kus viibis omal ajal ka Karl XII oma vägedega. 

Kuna linnuses sai korralikult külmetatud, siis konjakitehas KVINT sobis meile nagu rusikas silmaauku. Sisse astudes võttis vänge lõhn korraks hingetuks. Siin toodetakse brändisid, mis ei jää maitseomadustelt alla Prantsuse konjakitele. Mekkisime kaheksat erinevat brändit, sh 33 aastast. Üks tarkus, mis meelde jäi, et kui suhkrut pole sisse pandud, siis tulevad maitse ja lõhn esile. Märkimisväärne on ka see, et 30% Transnistria eelarvest annab see sama konjakitehas. Millisel ettevõttel on oma loomaaed? Neil siin igal juhul on. Liikusime näod naerul ja kotid konjakit täis vastu järgmistele väljakutsetele.

Peale lõunasööki jalutasime Transnistria pealinna Tiraspoli tänavatel ja vaatasime üle nende tähtsamad vaatamisväärsused, sh Lenini monumendi. Lõpetuseks külastasime toidukauplust. Positiivne üllatus, sest kaubavalik oli laiem kui enamikes meie poodides. Läti kalakonservid olid täiesti olemas.

Olles mõned päevad Moldovas ringi liikunud, võib öelda, et arenguruumi on kõvasti. Lisaks veinidele ja kloostritele seostuvad mul edaspidi Moldovaga veel hobused, keda siin töö tegemiseks palju kasutatakse ning “huvitav” autopark. Kreeka pähklite armastajad, siin on teie paradiis. Kõik teed on nendega ääristatud. Samuti on levinud kitsed ja hulkuvad koerad.

Nagu maailmas

Öösel ehmatasin ennast äikesetormi peale üles. Sügis saabus suure pauguga. Suvekleidid võib rahulikult kinnaste ja talvemütsi vastu vahetada. Sellega polnud ma muidugi arvestanud… 

Pakkisime 14 vaprat eestlast väikebussi ja “kihutame” taaskord linnast välja. Esimene peatus on tatari-mongoli ikke mõjutustega kirik, mis kaugelt vaadates ei olegi nagu kirik, kuna torni pole. Edasi sõidame mööda külateid võidu hobuveokitega Purcari veinikeldrisse, kus peale valduste külastamist, maitseme ja hindame nende toodangut. See koht on eelmistega võrreldes pisut erinev, põhjuseks Ameerika omanikud. Need veinid on jõudnud ka Suurbritannia kuningakotta. 

Järgmine peatus Et Cetera Purcari veinimõis. Alustuseks kiire ülevaade tootmisprotsessile ja siis jooksuga viinamarjapõõsaste vahele maiustama. Kodus enam viinamarju mõnda aega ei taha. Lõunasöök siin samas vaatega viinamarjapõõsastele. Maailmaklassist lõunasöögi valmistas kohalike külameeste toodangust naispere isiklikult ja kõrvale pakuti poegade poolt valmistatud veini. Kõik see toimub isa maal. Igas mõttes ühe perekonna ettevõtmine. Parim kogemus Moldovast siiani. Hea, et see viimaseks jäi, nüüd oskan seda väärilisemalt hinnata.

Kohtumine Puškiniga

Kuna Moldovas oma kuulsaid kirjanikke pole, siis austavad ja imetlevad nad Puškinit, kes veetis oma kirevast elust kolm aastat siin. Mees, kes elas nagu säraküünal ja oskas 16 keelt. Chişinăus Puškini muuseumis oli meile teejuhiks legendaarne Aleksandra Fjodorovna, kes luges peast Puškini luulet ja oli nii andunud fänn, et puhkes nutma, kui teemaks tuli iidoli surm. Samuti väidetakse, et siin alustas kirjanik “Jevgeni Onegini” kirjutamist. Kultuurilise hommiku jätkuks sõidame Dolnasse Puškini majamuuseumisse, kus sain Puškini üledoosi. 

Kuna Puškini peale läks meil eeldatust rohkem aega, siis võtsime kiirkäigul kaks kloostrit (Hincu klooster, mis on turistide ja palverändurite lemmik sihtpunkt oma maalilise asukoha tõttu ning Capriana klooster, mis on üks vanimaid Bessaraabia kloostreid ning on ka metropoliidi residents ja rahvusliku taassünni sümbol), et jõuda Euroopa suurimasse veinikeldrisse Milestii Mici’sse, mis on oma 200 km maaaluste käikudega Guinnessi rekordite raamatus.

Õhtul nautisime toredat seltskonda Carpetiemi vinoteegis, kus on head veinid ja teadjad mehed. Kas teadsid, et Moldovas on juba 3000 aastat veini tehtud? Kõik tundsid end hästi ja kiiret polnud enam kuhugi. Kes otsib see leiab...

Vein ja kloostrid

Meie giid on ainulaadne. Hommikuks olid tal kõigi nimed selged ja edaspidi pöördus ta meie poole ainult nimepidi. Kohe näha, et õpetaja, õigemini inglise filoloog, kes paar korda aastas hobi korras giidi ametit peab. Nii laia silmaringiga giidi polegi varem kohanud. Lisaks mõistis ta väga hästi nalja ja ei jäänud meie lõuapoolikutele grammigi alla. 

Sõidame linnast välja ja alustame oma päeva Cricova veinitehases. Sellist maa-alust linna, kus sõidab rong, pole varem nähtud. Tänavanimed on teiste hulgas näiteks Chardonnay ja Cabernet. Väga võimas kompleks, kus teiste hulgas hoiavad oma veine ka John Kerry ja Angela Merkel. Hommikune veinidegustatsioon tuli ka kasuks ;). 

Seejärel ronisime tuult trotsides mäkke, et külastada ajaloolist Vana Orhei kompleksi Reut’i jõe ääres.

Lõunasöök kodurestoranis in the middle of nowhere. See kogemus meenutas kohati Indiat.

Moldova on kontrastide maa. Kurkovi klooster on hea näide ilust, puhtusest ja korrektsusest.

Tänase päevaga on selgeks saanud, et Moldova kaks tähtsamat asja on kloostrid ja veinid. Seega ei üllatanud meid enam, et peale kloostri külastust lõpetasime oma päeva veinitehases Chateau Vatrely.

Chişinău

Mäletan, et geograafiatunnis ei tahtnud Moldova pealinn kuidagi meelde jääda. Suure tuupimise tulemusena sai asi viimaks selgeks. Nüüd lähen vaatan lähemalt, kuidas seal elu läheb. Seekordne reisisiht ei jäta kedagi külmaks. Levinud mõtted, et jälle lähed teravaid elamusi otsima või et palun tule ikka tagasi…

Täna jõuab mugavalt viie tunniga Tallinnast Riia kaudu Chişinăusse. Lisaväärtus on ka see, et asume samas ajavööndis. 

Pealelõunane jalutuskäik Euroopa kõige vaesema riigi pealinnas tekitas vastakaid tundeid. Natuke liialdatult võib öelda, et 10 minutiga nägime kogu pealinna ära. 

Rahavahetuses saime nostalgilise üllatuse osaliseks. See on vist küll ainus koht maailmas, kus on võimalik 2014. aastal vahetada Eesti kroone.

Veel selgus, et pimedas siin jala käia on võimatu, kuna tänavavalgus puudub täielikult ja kõnniteedes on sellised augud, et luumurd on garanteeritud. Õnneks on leiutatud nutitelefon koos taskulambiga ja tänu sellel õnnestus meil jaaniusside kombel restoranist õnnelikult hotelli jõuda.

Selleks korraks kõik

Kõik hea saab ükskord otsa. Lõpetuseks kihutame taksoga lennujaama poole kõrvus helisemas Chopini klaverikontserdi helid. Ideaalne lõppakord reisile. Võimalik vaid Itaalias.

Õppisin midagi uut ka enda kohta. Olen alati arvanud, et orienteerumine pole mu tugevaim külg. Siin olles selgus, et kui puudub juhtoinas, kelle sabas muretult lonkida, siis saan kaardi lugemisega edukalt ise ka hakkama.

Paavstile külla

Viimasel päeval tutvusime naabruskonnaga. Paari kvartali kaugusel meie idüllilisest kodust astusin üle riigipiiri ja koputasin paavsti uksele. Püha Peetruse basiilika, Sixtuse kabel ja Vatikani muuseum said kiirkorras üle vaadatud. Lisaks ronisin Michelangelo pool projekteeritud Püha Peetruse basiilika kuplile, kust avanesid kaunid vaated Vatikanile ja Roomale.

Nelja tunniga sain turistidest üledoosi ja kõik siinsed tähtsamad kohad üle vaadatud. Maailmatasemel kunsti leidub siin kuhjaga. See on kirjeldamatu ja võtab ahhetama. Suur rõõm tunnistada, et kunstipisik pole minust kuhugi kadunud.

Peale pisikest mõtte- ja puhkepausi rõdul avastasin, et kohvris on veel ruumi. Et see väike viga parandada, sõitsin liftiga alla ja seisin poodidega ääristatud tänaval. Elukoha valik oli täiesti juhuslik ja alles kohale jõudes selgus, et paremat paika annab otsida.

Viimase õhtusöögi tegime oma nn kodurestoranis. Kelnerid juba kaugelt tervitavad ja teavad küsimata, millist veini pakkuda. Elu nagu filmis.

Kõigi jumalate tempel

Just siis kui loodad, et ilmaennustus täppi ei lähe, on kõik sekundi pealt nii nagu lubatud. Tegin silmad lahti veidi varem kui vaja ja rõdule astudes sain kaela virgutava ämbri täie vett. Õnneks oli ilmataat meile armuline ja peagi keeras kraanid kinni.

Alustasime päeva kireva ajalooga turuplatisilt Campo de’ Fiori ehk lillede väli.

Seejärel peale mõningast ekslemist kitsastel tänavatel leidsin ennast taas kunstiajaloo tunnist. Seisan koos tuhandete teiste turistidega sammastega hoone ees ja loen kirja "M·AGRIPPA·L·F·COS·TERTIVM·FECIT", mis tõlkes tähendab, et Marcus Agrippa, Luciuse poeg, konsul kolmandat korda, ehitas selle. Rooma Panteon ehk kõigi jumalate tempel on ainus Vana-Rooma tempel, mis on terviklikult säilinud. Tegemist on tõelise arhitektuurilise imega.

Ammu teada tõde on, et Itaalias ükski kilo kaduma ei lähe. Ka jäätisekohvik Gelateria della Palma hoolitseb selle eest. Valikus on 150 sorti jäätist ja külmutatud jogurtit. Need kolm, mis mina läbi raskuste suutsin välja valida, viisid igal juhul keele alla. Tuleb tunnistada, et ka jäätist oskavad itaallased hästi teha.

Peale mõnda eredamat poeskäiku läksin iluund tegema. Koduteel möödusin taas Hispaania treppidest. Täna meeldis mulle siin oluliselt rohkem. Istusin keset saginat maha. Sulandusin massi ja tundub, et olen lõpuks harjunud siinse elutempoga. Hea on olla.

Peale õhtusööki sõitsime metrooga Trevi purskkaevu ka pimeduses uudistama. Paduvihmast hoolimata voorib siia inimesi igast ilmakaarest. Mitte miski ei peleta turiste ja kohalikke romantikuid sellest maagilisest kohast. Tundub, et kõik teed tõesti viivad Rooma ja täpsemalt just siia Trevi purskkaevu äärde.

Sidrunisaar

Varahommikul istusime bussi ja sõitsime sadamalinna Napolisse, kust viib praam meid lauludes taevani kiidetud Capri saarele.

Kas teadsite, et Capri saare pindala on kõigest 10,4 m². Alustuseks sõitsime mööda kitsaid mägiteid saare ühest otsast teise. Seejärel istusime aerupaatidesse, kus saime käsu selili visata, sest koopasuu Grotta Azzurra’sse ehk sinisesse koopasse on väike. Päikesevalgus, mis mööda vee-alust süvendit koopasse tuleb, tekitab läbi merevee sinise peegelduse koopa seintele.

Peale imelise koopa külastamist tutvusime Anacapri linnaga. Sõitsime köisraudteega siinse kõrgeima mäe Monte Solaro tippu, kust avanevad kõige kaunimad loodusvaated.

Kui pensionile jään, siis seilan mööda maailmamerd ja minu alaline elukoht saab olema Capri saar. Nii võrratult ilus on siin. Meri on olnud minu suur armastus täpselt nii kaua kui ma mäletan. Nüüd leidis südames koha ka Capri saar. Unistama peab ja ikka suurelt.

Elu nagu filmis

Uni läks vara ära. Haarasin raamatu ja klaasi värskelt pressitud apelsinimahla ning astusin rõdule päikesetõusu tervitama. Rõdu on täpselt nii suur, et siia mahub laud, kaks tooli ja hulgaliselt lillepotte.

Peale hommikusööki asume Roomat vallutama. Üsna pea selgub, et tegemist on kompaktse linnaga, kus kõik tähtsamad vaatamisväärsused on üksteisest jalutuskäigu kaugusel. 

Ületasime jõe ja jõudsime Popolo väljakule, kust suundusime luksusbrändide poodidega ääristatud tänavaid pidi Hispaania väljakule, mille ääres kõrguvad kuulsad Hispaania trepid. Räägitakse, et siin on asunud “turistide Rooma” süda juba 18. sajandist alates. Kui aus olla, siis ootasin midagi enamat. Kõik reisiraamatud kirjutavad maikuus õitsvatest asaleadest, aga mida pole, seda pole. Tundub, et ka siin on kokkuhoid aktuaalne teema. Hoopis sügavama mulje jätsid treppe ümbritsevad värvilised pisut toretsevad hooned. 

Seejärel jalutasime edasi ning jõudsime filmidest tuntud 1762. aastal ehitatud Trevi purskkaevu äärde. Suurest rahvamassist hoolimata võttis siin kõik sõnatuks ja oli veel võimsam kui eeldasin. Levinud on uskumus, et kui visata Trevi purskkaevu münt, siis tuleb viskaja kunagi Rooma tagasi. Ka mina viskasin mündid purskkaevu. Plaan on siia pimedas tagasi pöörduda, sest siis pidi sellel kohal hoopis teine nägu olema. 

Lõpuks jõudsime kuuma ilma ja turistide horde trotsides antiikaja suurimasse amfiteatrisse Colosseumisse. Võttis sõnatuks küll. Kui ennast ajaloost taas tänapäeva suutsin tuua, tundsin, et jalad ei kuula enam sõna ja pilt hakkab vaikselt taskusse kukkuma. Mööda kunstiajaloo tundi ringi jalutades olin unustanud süüa.

Peale kosutavat puhke- ja söögipausi alustasime koduteed. Milleks minna otse, kui saab ringiga. Seda hea põhjusega. Legendaarne Via Veneto tänav tuli ka veel üle vaadata. Ootusi väga ei olnud, aga suureks üllatuseks leidsin ennast keset muinasjuttu. Kõike nähtut sõnadesse panna on keeruline. 1960.-1970. aastatel käisid siin kuulsad ja ilusad hängimas ja fotograafidele poseerimas. Istusime küpresside alla O.Dolly juurde maha ja nautisime “La Dolce Vita” radadel ilusat elu.

Päris ära väsitas päev selles suures lahtise taevaga kunstimuuseumis.

Kõik teed viivad Rooma

Tänastes ajalehtedes kirjutatakse, et Eestis on soojem kui Roomas. Uskuge või mitte, aga just nii ongi.

Elame 19. sajandil välja kujunenud Prati linnaosas, mis on väidetavalt üks Rooma ehedamaid ja turismivabamaid piirkondi. Järgmised viis päeva on meie koduks St. Peter Quiriti nimeline B&B. Esimese toreda emotsiooni sain liftis, mille uksed avatakse käsitsi. Naudin iga sekundit sellel aeglasel teekonnal ülesse. Hercule Poirot filmid tulevad meelde. Mul on armas ja hubane tuba pisikese rõduga, kus ootab tervituseks pudel vahuveini. Tunne on nagu oleksin koju jõudnud.

Täna on mu sõbrannal sünnipäev. Otsustasime selle päeva lisaks lennujaamas veedetud tundidele väärikalt lõpetada – calzone ja punase veiniga.