Elu järvel

Tänane päev möödub Inle järvel, mis on 22 kilomeetrit pikk ja 11 kilomeetrit lai. Kogu elu on seotud järvega. Järve ääres ja saartel on 17 küla, kus elavad peamiselt Inthad, kelle eluasemed on ehitatud puidust vaiadele ja ainuke liikumisvahend on lamedapõhjaline paat. Jõukamatel on mootorpaadid, ülejäänud aerutavad pisikeste kanuudega kondimootori jõul. 

Alustuseks kihutame mootori müra saatel ja tuul kõrvus vihisedes vaatama kalureid, kes on tuntud oma unikaalse aerutamisstiili poolest. Aerutamine toimub ühe jalaga paadi tagaosas seistes, teise jalaga aeru sõudes, mis jätab mõlemad käed vabaks võrkudega tegelemiseks. Maast madalast õpitud oskused, mis võtavad sõnatuks.

Järvel toimub ka kõikvõimaliku käsitöö tootmine. Sain teada, et üks osav tädi suudab Inle järvel kasvanud tubakast käsitsi rullida 600-1000 sigarit päevas. Samal ajal suudab teine kududa kangastelgedel ühe meetri siidikangast. Nägin, kuidas lootoslille varre sees olevast niiditaolisest sasist tehakse lõnga, millest kootakse kotiriiet meenutavat kangast. Inimesed on ikka andekad.

Teine turismimagnet on ujuvad turud, aga selgus, et see on müüt ja sellist nähtust enam ei eksisteeri. On jäänud ainult nimi, sest järv on madalaks jäänud ning seetõttu on turud kolinud maismaale. Turistide rõõmuks olid mõned paatidelt kauplejad siiski olemas, et kunagises tegevusest ettekujutust anda. Parkisime oma paadi sadada teiste omasuguste vahele ja sisenesime turusaginasse. Siit on võimalik osta kõike alustades elusatest loomadest lõpetades bensiiniga. Puhtusega nad ei hiilga ja kuumus ja need aroomid – kõik see paneb pea ringi käima. Õnneks avaneb peagi võimalus taas järve ilu nautida.

Astusime sisse kööki ja jälgisime, kuidas valmivad Myanmari rahvusroad. Seejärel istusime kellegi elutoas ja nautisime nende külalislahkust ja kokakunsti saavutusi. Euroopa Liidus poleks selline asi võimalik, aga õnneks siin on. Vägev elamus.

Ükski päev ei möödu kullast templite ja pagoodideta. Ära mainimist väärivad Palaungi hõimu naised, kellel on kaelas pronksist võrud, mille eesmärgiks on venitada kael võimalikult pikaks. Kuigi see on nende traditsioon, siis minu jaoks on see kõhedust tekitav. Neli erinevas vanuses naist istusid turistidele vaatamiseks pingil kaelas kuni üheksa kilo metalli. Ise nimetavad nad seda naise ilu saladuseks (beaut of the women), mida rohkem võrusid, seda väärikam on naine. 

Lõpetuseks kihutasime ujuvaid tomatiaedu uudistama. Vee peale on tehtud ujuvad aiad, kus kasvatatakse kõike eluks vajalikku. Mullamättaid on istutatud vaiadele, mis hoiavad kokkukasvanud mättaid minema ujumast.

Kuna pimedas on suhteliselt keeruline õige objekt üles leida, siis käib elu järvel päikesega samas rütmis ning tänu sellele saime meiegi päikesega koos puhkama. 

Emotsioone on nii palju, et vajab veel seedimist. Kui oma silmaga poleks näinud, siis vist ei usukski, et selline ainulaadne ja idülliline elu päriselt ka eksisteerib.