Uni läks vara ära. Haarasin raamatu ja klaasi värskelt pressitud apelsinimahla ning astusin rõdule päikesetõusu tervitama. Rõdu on täpselt nii suur, et siia mahub laud, kaks tooli ja hulgaliselt lillepotte.
Peale hommikusööki asume Roomat vallutama. Üsna pea selgub, et tegemist on kompaktse linnaga, kus kõik tähtsamad vaatamisväärsused on üksteisest jalutuskäigu kaugusel.
Ületasime jõe ja jõudsime Popolo väljakule, kust suundusime luksusbrändide poodidega ääristatud tänavaid pidi Hispaania väljakule, mille ääres kõrguvad kuulsad Hispaania trepid. Räägitakse, et siin on asunud “turistide Rooma” süda juba 18. sajandist alates. Kui aus olla, siis ootasin midagi enamat. Kõik reisiraamatud kirjutavad maikuus õitsvatest asaleadest, aga mida pole, seda pole. Tundub, et ka siin on kokkuhoid aktuaalne teema. Hoopis sügavama mulje jätsid treppe ümbritsevad värvilised pisut toretsevad hooned.
Seejärel jalutasime edasi ning jõudsime filmidest tuntud 1762. aastal ehitatud Trevi purskkaevu äärde. Suurest rahvamassist hoolimata võttis siin kõik sõnatuks ja oli veel võimsam kui eeldasin. Levinud on uskumus, et kui visata Trevi purskkaevu münt, siis tuleb viskaja kunagi Rooma tagasi. Ka mina viskasin mündid purskkaevu. Plaan on siia pimedas tagasi pöörduda, sest siis pidi sellel kohal hoopis teine nägu olema.
Lõpuks jõudsime kuuma ilma ja turistide horde trotsides antiikaja suurimasse amfiteatrisse Colosseumisse. Võttis sõnatuks küll. Kui ennast ajaloost taas tänapäeva suutsin tuua, tundsin, et jalad ei kuula enam sõna ja pilt hakkab vaikselt taskusse kukkuma. Mööda kunstiajaloo tundi ringi jalutades olin unustanud süüa.
Peale kosutavat puhke- ja söögipausi alustasime koduteed. Milleks minna otse, kui saab ringiga. Seda hea põhjusega. Legendaarne Via Veneto tänav tuli ka veel üle vaadata. Ootusi väga ei olnud, aga suureks üllatuseks leidsin ennast keset muinasjuttu. Kõike nähtut sõnadesse panna on keeruline. 1960.-1970. aastatel käisid siin kuulsad ja ilusad hängimas ja fotograafidele poseerimas. Istusime küpresside alla O.Dolly juurde maha ja nautisime “La Dolce Vita” radadel ilusat elu.
Päris ära väsitas päev selles suures lahtise taevaga kunstimuuseumis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar