Hotell asub vanalinnas kiriku kõrval, kus pühapäeva hommikul peetakse jumalateenistust. Pikutan teki all ja rõduuksest kostub pühaisa jutlus ja võimas koorilaul. Ei kiirusta ärkama. Halleluuja kumiseb kõrvus veel pikalt...
Keskpäevaks on pilved taevast kadunud ja päike särab kõrgel, patt oleks edasi magada. Otsustasin seda pariisihõngulist suurlinna natuke lähemalt vaadata. Vanalinna arhitektuur on saanud kannatada 1980ndatel Ceausescu uuenduste käigus, kui lammutati paljud kirikud, kloostrid ja tuhanded majad. Selle uuenduse käigus valmis muuhulgas ka suures üksinduses kõrguv hiiglaslik parlamendipalee, mida peetakse Pentagoni järel maailma suuruselt teiseks hooneks, kus üldpinda on üle 350 000 m2. Kuigi neil on isegi triumfikaar olemas, siis võrdlus Pariisiga on minu silmis pisut liialdatud.
Lõunat sõime rahvusrestoranis nö “Mustamäe” suurte majade vahel. Süüa nad oskavad teha ja süüa oskavad ka, portsud on hiiglaslikud.
Puhkuse viimase päeva teine pool möödus päikest püüdes. Istun hotelli kõrval pingil keset puhkepäeva saginat, loen kingituseks saadud Liina Tammiste poeemi "Väike must kleit" ja elu ongi ilus!
Mainimata ei saa jätta the ARTIST restorani, mis on sõna otseses mõttes nagu keemialabor. Tossavad toitud, mida serveeritakse katseklaasist, söödavad kommipaberid jpm.
Lõpetuseks üks kulunud mõttetera. Selleks, et aru saada, kui hea meil on, tuleb ära käia…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar