Eile jalutasin Zermatti risti-põiki läbi. Kitsad tänavad, puidust chalet’d, kirikukellad ja hobukaarikud. Autovaba külasüda on siiani säilinud ja annab kohale erilise rahu ja unikaalsuse.
Täna sõitsin rongiga üles Gornergrat’i, lootuses näha kuulsat panoraamvaadet. Pilved olid ees, kuid isegi ilma selleta oli kõik imeline.
Hiljem iglupargis päikese käes peesitades ja jalgu puhates tuli pilvedesse auk ja legendaarne tipp ilmus taas nähtavale. Need paar minutit olid ootamist väärt.
Rajad olid mõnusalt tühjad ja ilm uskumatult soe. Iga päevaga läheb järjest soojemaks. 3000 meetri kõrgusel ilma kinnasteta ja lahtise jopega suusatada veebruaris tundus täiesti ebareaalne.
Õhtul sõime traditsioonilisi kiluvõileibu ja kalamarja. Taustaks Eesti presidendi kõne ja kleidiparaad. Väike Eesti keset Alpe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar