Eile maandus lennuk vihmasajus. Õhtuks jõudsime Zermatti, kus nähtavus oli praktiliselt null. Pilved rippusid madalal ja mägesid polnud nähagi. Olime nagu paksu vati sees. Tegelikult peaks Šveitsi sümbol Matterhorn meie aknast paistma, aga mida pole, seda pole.
Täna hommikul kardinaid eest lükates avades postkaardi vaade. Seal ta oligi. Täiuslik kolmnurk keset sinist taevast. Toblerone’i šokolaadilt tuttav Matterhorn.
Päev möödus mägikülas jalutades. Raske uskuda, et see kuulus suusakeskus oli kunagi vaid oru lõpus asuv väike ja vaikne põllupidajate küla, kus elu kulges lehmade, heinateo ja aastaaegade rütmis, kuni üks mägi muutis kõik.
Pildistasin seda legendaarset tippu igast võimalikust nurgast ja tundub, et sellest ei saa kunagi küll.
Just see sama mägi tõi Zermatti kunagi maailma kaardile. Aasta siis oli 1865, kui alpinistid jõudsid esimest korda Matterhorni tippu. See sündmus, triumf ja tragöödia korraga, jõudis Euroopa ajalehtede esikülgedele ning muutis väikese mägiküla maailmakuulsaks sihtkohaks. Sealt edasi tulid hotellid, raudtee ja tõstukid.
Täna seisan keset moodsat suusaparadiisi, aga vaatan ikka seda sama metsikut mäetippu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar