Peale hommikusööki pakkisime end taas autosse ja võtsime suuna Devoni poole. Esimeseks peatuseks oli Lympstone Manor – tõeline rahuoaas ja kulinaarne elamus ühes. Terrassid, vaade ja lõunasöök, mis väärib kahte Michelini tärni, tekitasid paradiisitunde. Siia tuleks iga kell tagasi ja mitte ainult toidu pärast.
Kui nädala halvim ilm tähendab 22 kraadi sooja ja päikesepaistet, siis võiks kogu reis just selline “halb” ilm ollagi.
Et päeva veidi liikumist lisada, tegime peatuse Totnes’is, väikeses keskaegses linnakeses, mille kitsad tänavad, vanad hooned ja rahulik õhkkond viivad mõtetes ajas tagasi.
Pärast lühikest jalutuskäiku võtsime taas suuna lõuna poole ja peagi tervitas meid silt “Welcome to Cornwall”. Justkui stsenaristi käsu peale muutus ka ilm – temperatuur langes 15 kraadini, tuul tõusis ja valgus muutus sumedaks. Täpselt nagu filmides: veidi karm, aga samas lummav.
Viimased kümmekond kilomeetrit olid kui stseen seiklusfilmist. Tee muutus nii kitsaks, et iga vastutulev auto nõudis osavat manööverdamise ja tagurdamise oskust. Kuid kogu see närvikõdi ununes hetkega, kui sihtkohta jõudsime.
Vaade oli justkui postkaardilt. Nare hotell Cornwalli lõunarannikul pakub subtroopilist kliimat, kus kasvavad palmid ja agaavid. Muide, kui siin peaks kunagi lund sadama, saavad kõik külalised neli tasuta ööd. Minul isiklikult ei oleks selle vastu midagi, kuigi väidetavalt on seda juhtunud vaid korra hotelli ajaloos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar