Turist

Samal ajal kui teised tööd rabavad, otsustasin vanad ja tuttavad kohad üle vaadata. 

Alustuseks võtsin suuna Buckinghami palee poole. Lootsin oma silmaga kuningannat näha. Seekord jäi ta tabamata, aga tema legendaarseid musti mütse ka punaseid kuubi kandvaid ihukaitseväelasi nägin hulgi. Nad marssisid parajasti tööpostile.

Siis kohtusin St Jamesi pargis julgete, võib vist isegi öelda ülbete oravatega. Jagasin nendega oma pähkleid, mille peale grupp Jaapani turiste seisma jäi ja pildistama kukkus.

Järgmine peatus Big Ben ja siis kiiresti üle Westministeri silla, et maailma kõrguselt kolmanda vaaterattaga sõitma minna. The London Eye on ainus objekt täna, mida ma varem pole külastanud. Paaritunnine ootamine erinevates järjekordades tasus ära, kuna vaated ülevalt on hingematvad. 

Siis Covent Gardeni ja Regendi pargi kaudu Madame Tusssaud’ muuseumisse, et kohtuda maailma kuulsate ja kummalistega. Teismelisena jätsid vahakujud hoopis võimsama mulje. Muidugi on tore Brad Pittiga koos pilti teha, aga see ei võta enam jalust nõrgaks. 

Õhtusöögiks jalutan juba päris aeglases tempos Sohosse Kingly Court’i. Peale väsitavat päeva ühes maailma suurimas metropolis on hea maha istuda, süüa sushit, juua üks mojito ja nautida suurlinna melu väikese restorani nurgalauas. Soho on juba 17. sajandi lõpust pakkunud naudinguid kehale ja vaimule. Siinsed arvukad restoranid, kohvikud, baarid ning poed meelitavad nii turiste kui ka põlislondonlasi. Siin on olemas see miski, mis mind Sohosse alati tagasi toob.