Hommikul ärgates oli nähtavus pea olematu. Linn oli mattunud paksu udu sisse ja Casablanca tundus korraks justkui kadunud.
Päeva alustasime Hassan II mošee külastusega, mis on üks uue aja Maroko tuntumaid sümboleid ja ühtlasi üks maailma suurimaid islami pühakodasid. 1993. aastal valminud ehitis mahutab koos siseõuedega kuni 105 000 inimest ning selle 210 meetri kõrgune minarett on Aafrika kõrgeim.
Mošee asukoht on sama muljetavaldav kui hoone ise. See ulatub otse ookeani kohale, peegeldades islami traditsiooni, mille järgi jumala troon asub vee peal. Lainete kohal kõrguv pühakoda mõjub korraga nii võimsalt kui rahustavalt.
Siseruumides avaneb tõeline käsitöö meistriklass. Marmorpõrandad, nikerdatud seedripuust laed ja geomeetrilised mosaiigid, iga detail hoolikalt viimistletud.
Edasi jätkasime linnaga tutvumist bussiekskursioonil. Sõitsime mööda mereäärset promenaadi, möödusime majakast, rannapiirkondadest ja surfiklubidest, kus ookeani lained vastu kallast rullusid.
Näha sai ka linna luksuslikumat poolt, sealhulgas Saudi kuningale ja Kuveidi printsile kuuluvad villad ning ajaloolised hooned, mille hulgas ka maja, kus elas Franklin D. Roosevelt Casablanca konverentsi ajal.
Peatusime Mohammed V väljakul, mida peetakse linna ajalooliseks südameks, ning jalutasime sealt tagasi hotelli mööda tänavaid, mida ääristasid elegantsed art déco stiilis hooned. Just Prantsuse koloniaalajastu arhitektuur annab Casablancale selle erilise, kergelt euroopaliku ilme.
Rahvusvaheliselt sai linn kuulsaks tänu filmile “Casablanca”. Kuigi suurem osa filmist ei ole siin filmitud, on see loonud linnale romantilise ja veidi müstilise kuvandi.
Kuna enamik meist polnud filmi näinud, otsustasime päeva lõpetuseks selle legendaarse linateose ära vaadata. Kus siis veel kui mitte Casablancas?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar