Alustasime päeva rahulikus tempos ning sukeldusime moe- ja kunstimaailma. Külastasime Majorelle’i aeda, botaanilist oaasi keset linna, kus kaktused, bambused ja teised eksootilised taimed loovad justkui omaette maailma. Aia rajas prantsuse kunstnik Jacques Majorelle ning hiljem omandas selle moelooja Yves Saint Laurent. Sügavsinised detailid, mida tuntakse Majorelle’i sinisena, mõjuvad erilise kontrastina Marrakechi tolmusele ja punakale linnapildile.
Seejärel liikusime kõrval asuvasse Yves Saint Laurenti muuseumisse, mis annab hea ülevaate disaineri loomingust ja tema tugevast seosest selle linnaga. Igas detailis on tunda, kuidas Marrakech teda inspireeris, alates värvidest kuni mustrite ja kontrastideni välja.
“Marrakech tutvustas mind värvidele!”
– Yves Saint Laurent
Lõunasöök apelsinipuude all oli mõnus paus enne järgmist vaatlust ja viimaseks rahulikuks hetkeks enne mediinasse sukeldumist.
Seejärel jõudsimegi Marrakechi vanalinna ehk mediinasse, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. See kindlustatud linn on täis tänavakauplejaid ja souke, kus leidub kõike alates traditsioonilistest vaipadest kuni igapäevaste tarbeesemeteni.
Alustasime Bahia paleest, mille peenelt kaunistatud siseõued ja värvilised mosaiigid annavad aimu kunagisest kuninglikust hiilgusest. Täna tegutseb seal muuseum ning ühes kaunis sisehoovis asub ka ajastutruu kohvik Bacha Coffee. Selle lugu ulatub 1910. aastasse, kui Dar el Bacha palees kogunesid oma aja mõjukad kultuuri- ja poliitikategelased nautima araabika kohvi. 60 aastat hiljem, 2019. aastal, avati kohvik uuesti, säilitades ajaloolise atmosfääri ja traditsioonid.
Üheks linna sümboliks on Koutoubia mošee, mille 77 meetri kõrgune minarett on nähtav pea kõikjalt. Selle ümbruse avarus ja rohelus pakuvad hetkelist hingetõmmet enne järgmist elamust.
Marrakechi tõeliseks südameks on keskväljak Jemaa el-Fna. Päevasel ajal on see üsna rahulik, siis tegutsevad siin mahlapressijad, kaupmehed ja üksikud esinejad, näiteks maotaltsutajad. Õhtu saabudes muutub kogu plats aga elavaks lavaks. Toidulettide read täidavad väljaku, grillide suits tõuseb õhku ning muusikud ja jutustajad loovad ainulaadse atmosfääri. Just siis on väljak kõige intensiivsem ja meeldejäävam.
Edasi suundusime mediina kitsastesse tänavatesse. Punased müürid, lõputud turuletid, värvilised sussid, tagine’id ja käsitöö loovad visuaalse virrvarri. Inimesed, mootorrattad, eeslid ja kaubakärud liiguvad ühes rütmis, mis esmapilgul tundub kaootiline, kuid tegelikult toimib üllatavalt sujuvalt.
Nagu sellele paigale omane, sattusime peagi klassikalisse “turistilõksu”. Nimelt juhatati meid sujuvalt vaibapoodi ja meie ees rulliti lahti kümneid vaipu, igaühel oma lugu. Kuulasime viisakalt, tänasime ja liikusime edasi.
Kuigi olen siin varem käinud, tundus kõik korraga tuttav ja samas täiesti uus. Võib-olla märkasin seekord rohkem detaile, võib-olla oskasin lihtsalt hetke rohkem nautida.
Seekord ei ööbi me mediinas, vaid veidi eemal, mis annab võimaluse pärast intensiivset päeva linnakärast eemalduda ja nautida hotellis loodushääli ja rahu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar