Hommik Casablanca kohal oli pehme ja kergelt jahe. Teel lennujaama sündis ootamatu otsus - mitte lennata, vaid minna bussiga. Ajaliselt suurt vahet ei olnud, kuid juba esimestest kilomeetritest oli selge, et kogemus on seda väärt.
Linn jäi seljataha ja tee avanes kevadisele Marokole. Erkrohelised põllud, punased moonid ja kuldsed viljapõllud lainetasid tuules. Oliivipuud sirutusid rahulikult silmapiiri poole.
Mida lõuna poole jõudsime, seda enam maastik muutus. Valgus teravnes ja värvid vahetusid. Umbes paarkümmend kilomeetrit enne Marrakechi kadus rohelus peaaegu täielikult ning asemele tuli punane. Silmapiirile ilmusid Atlase mäed.
Lõpuks jõudsime Marrakechi. Linna terrakotapunakas toon peegeldus müürides, majades ja kõikjal hõljuvas tolmus. Õhk tundus tihedam, päike teravam ja kogu linn justkui elas omas rütmis.
Ja nii lõppes teekond valgest linnast punasesse linna. Ühe päevaga muutusid nii maastik, valgus kui ka õhk ning Casablanca rahulik Atlandi rütm asendus Marrakechi sooja energiaga.
Kuskil selle punase valguse sees tekkis äratundmine. Ma olin siin juba olnud. Mitte lihtsalt sarnases kohas, vaid täpselt siin, kaheksa aastat tagasi.
Marrakech on kui eksootiline värav Aafrikasse. Linn jaguneb kaheks maailmaks. Ühelt poolt vanalinn ehk medina oma turgude ja kitsaste tänavatega, teiselt poolt Ville Nouvelle, kus leiab laiad tänavad, kaasaegse arhitektuuri, kunstigaleriid, kohvikud, restoranid ja luksuspoed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar