Maldiivid – puhkus paradiisis

Maandusime Maldiivide pealinnas Males, kust paat viis otse üle türkiissinise vee väikesele paradiisisaarele. Juba esimesest hetkest tervitasid meid soe õhk ja õrn meretuul. Maldiivid ongi täpselt selline koht, nagu piltidelt paistab — korallsaared, palmisalud, valged liivarannad ja vesi, mis on nii selge, et tundub lausa ebamaine. Postkaardimaailm, mis päriselt eksisteerib.

Esimesel õhtul kostitati meid troopilise vihmasajuga, mis jäi vahelduva eduga saatma ka järgmistel päevadel. Kuid siin ei ole vihm tüütu — pigem soe, pehme ja kummaliselt rahustav. Uinumine ja raamatu lugemine vihmakrabina saatel oli lausa meditatiivne kogemus.

Isegi halli taeva all püsisid nii õhk kui ka vesi mõnusalt soojana. Võiks öelda, et liigagi soojana. Vihma sadas nii palju, et teed muutusid auklikuks ja sõit golfikäruga meenutas kohati Ameerika mägesid. Aga meil ei olnud kuhugi kiiret ega ühtegi kohustust. Päevad kulgesid mõnusalt aeglases tempos. Hommikusöögid venisid lõunasse ja lõunasöögid jäid vahele, sest lihtsalt polnud vajadust. Kirjutasin, logelesin, jalutasin!

Õhtusöögid kujunesid omaette rituaalideks. Muuhulgas proovisime Liibanoni köögi maitseid ja nautisime Hiina restorani Pekingi parti, mis maitses troopikas kuidagi eriti hästi. Magustoite sai proovitud rohkem kui küll, aga puhkusel ju võib. “Homme hakkan korralikuks,” on lause, mis siin kõlab kuidagi eriti lihtsalt.

Kui pilvine taevas lõpuks selgines, haarasin snorgeldamisvarustuse ja lipsasin otse oma bangalo rannast vette. Veealune maailm oli hämmastav: korallid, mustmiljon värvilist kala ja merikurgid, mis nägid välja nagu veidrad kosmoseolendid. Mõnel õnnelikul õnnestus ujuda ka koos merikilpkonnaga. Pärast mereseiklust oli basseini ääres vedelemine just see luksus, mida hing ihkas.

Viimasel päeval säras päike eredamalt kui varem. Ei vihma, ei tuult, vaid varahommikust saati selline raskelt kuum palavus, mis sundis kõike tegema veel aeglasemalt kui seni.

Hommikusöögi ajal ujus meist justkui muuseas mööda umbes pooleteise meetri pikkune hai, täiesti rahulikult ja väärikalt, nagu kohalik elanik oma igahommikusel jooksuringil. Öeldakse, et siinsed haid pole inimestele ohtlikud, aga olgem ausad, pärast seda vaatepilti tabasin end üsna kiiresti mõttelt, et minu snorgeldamised on selleks korraks nüüd küll snorgeldatud.

Ja nii see puhkus vaikselt otsa saigi. Maldiivid kinkisid meile aega ja rahu. Seal, keset troopilist vihma ja päikesesära, tundsin, nagu oleks maailm korraks pausile pandud. Nüüd tagasi mõeldes meenuvad eelkõige need hetked, mil oli lihtsalt hea… olla.

Tõsi, raha oskavad nad siin küsida — seda ei saa salata. Aga kui võimalus avaneb, soovitan Maldiividel kindlasti ära käia. Mõningate hinnangute kohaselt võib osa saari juba 50 aasta pärast vee alla kaduda. Nii et kui on koht, mida tasub kogeda juba täna, siis on see just see türkiissinise vee ja valge liivaga paradiis.

Omas rütmis

Kuna meie pere kõige väiksem liige veel rattaga ei sõida, siis saatsime teised külaeluga tutvuma ja jäime ise hotelli mõnulema.

Kui ratturid tagasi jõudsid, läksin kuumust trotsides veelkord kindluse müüride vahele jalutama ning, mis seal salata, mõned sisseostudki said tehtud. Juveelipoodidesse ei hakanud igaks juhuks sisse astuma.

Teine kord Sri Lankal andis saarele hoopis teistsuguse mõõtme. Kui esimesel korral oli kõik uus ja kirev, siis nüüd oli rohkem aega märgata detaile ja lihtsalt kohal olla. Siin on korraga nii kaost kui rahu, nii niisket palavust kui mägede jahedat värskust. Mõned paigad olid tuttavad, teised avanesid jälle täiesti uue nurga alt. See reis kinnitas, et Sri Lanka on paik, kuhu tasub tagasi tulla, sest iga kord on ta veidi isemoodi.

Homme ootab ees juba uus riik ja uued tuuled.

Galle

Vastupidiselt mägedele on siin 24/7 natuke liiga palav. Just seetõttu alustasime linnaekskursiooniga juba kell üheksa hommikul. Etteruttavalt olgu öeldud, et täpselt kaks tundi hiljem põgenesin juba kiirkäigul hotelli kivimüüride vahele tagasi, sest päike ei halasta.

Galle on lummav segu koloniaalarhitektuurist, kohalikust kultuurist ja loodusest. Linna ajalugu on tihedalt seotud ka juveelidega, sest tänu oma strateegilisele asukohale kujunes siia juba sajandeid tagasi oluline juveelitööstuse keskus. Kindluse müüride vahel avaneb justkui omaette maailm, kus munakivisillutisega tänavaid ääristavad restaureeritud hollandiaegsed häärberid. Neis paiknevad juveelipoed ja kohvikud, mis oma sisekujunduselt ei jää alla ühelegi maailma hipsterikohvikule. Mõni neist võiks vabalt ka Telliskivis asuda.

Jalutasime mööda linnamüüri, vaatasime üle kirikud, kellatorni ja majaka ning nägime veel hulga toredaid paiku. Mida kauem siin ringi liikuda, seda selgemaks saab, kui kihiline ja mitmekesine on selle linna ajalugu. Ka meie hotell sobitub sellesse loosse ideaalselt, sest tegemist pole sugugi tavalise majutusasutusega.

Amangalla hoonetekompleks ehitati algselt 1684. aastal Hollandi väejuhtide ja nende staabi peakorteriks. Briti võimu ajal kasutati seda sõdurite majutuskohana ning 1865. aastal muudeti hoone New Orient hotelliks, mis teenindas 19. sajandil Euroopa ja Galle sadama vahel reisivaid eurooplasi. Aastal 2005 sai sellest Aman Resortsi rahvusvahelise hotelligrupi pärandhotell ning see nimetati ümber Amangallaks. Lonely Planet kirjeldab Amangallat kui hotelli, kus ajalugu ja elegants käivad käsikäes.

Pärast lõunasööki otsustasin tempo maha võtta ja sättisin end basseini äärde peesitama. Pärast hommikust linnamelu tundus see olevat täpselt see, mida vaja.

Kaneel ja banaanid

Hommikul jätsime imeliste teepõldudega hüvasti ja istusime taas vesilennukisse, mis viis meid Sri Lanka lõunarannikule. Roheline ja rahulik mägimaailm jäi selja taha ning ees ootas hoopis teistsugune rütm ja maastik.

Esimese peatuse tegime kaneelipuude salus. Saime lähemalt tuttavaks kaneeli kasvatamise ja töötlemisega ning soovijad said ka ise proovida, kuidas kaneelipulka valmistada. Pean tunnistama, et ma polnud kunagi varem mõelnud, kust need pulgad tegelikult tulevad. Olin siiani arvamusel, et need kasvavadki puu otsas valmis kujul. Tegelikkuses on kaneelipulgad hoopis õhukesed kooretükid, mis kuivades end ise kaunilt rulli keeravad ja mida saab korduvalt kasutada.

Kaneel on üks Sri Lanka kõige iseloomulikumaid maitseid ning just siit tasub seda kindlasti kaasa osta. See on üks väheseid paiku maailmas, kus kaneelipuu kasvab looduslikult.

Tseiloni kaneelipuu ladinakeelne nimi on Cinnamomum verum, mis tähendab tõlkes „tõelist kaneeli“. Just seda peetakse maailmaturul kõige hinnatumaks nii oma pehme aroomi, õrna tekstuuri kui ka maitse poolest. See erineb märgatavalt Hiinast pärit kassia-kaneelist, mida kasvatatakse laialdaselt Aasias ja mida müüakse sageli ka meie poodides kaneeli nime all. Kassiat liiga ohtralt kasutades tekib toidule mõrkjas kõrvalmaitse, mida tõelisel Tseiloni kaneelil kunagi ei ole.

Edasi sõitsime juba Galle linna poole. Külateedel liikudes meenusid eelmisest külastusest tuttav liikluse kaos ja banaanikobarad. Banaanid ehk kesel’id on Sri Lankal heaolu ja õnne sümboliks. Neil on oluline roll nii pidustustel kui ka rituaalidel ning neid seostatakse õnne, rikkuse ja eduga. Külalistele banaanide pakkumine on märk külalislahkusest. Poodides ja teeäärsetes putkades on valik muljetavaldav. Kuigi esmapilgul tunduvad kõik banaanid sarnased, kasvatatakse neid saarel lausa 29 erinevat sorti.

Galle on maaliline rannikulinn Sri Lanka lõunaosas ning oma uhke kindlusega kuulub see UNESCO maailmapärandi nimistusse. Linna endaga jõuame põhjalikumalt tutvuda juba homme.

Veel Tseiloni teed

Kui sportlikumad meist suundusid hommikul teepõldude vahele maastikuratastega sõitma, siis ülejäänud nautisid vahelduseks rahulikku olemist. Mägede vahel on lihtne aeg maha võtta. Looduse hääled, imelised vaated ja lõputu rohelus teevad oma töö.

Lõuna paiku sõitsime paadiga veehoidla vastaskaldale, kus asub väidetavalt üks saareriigi maalilisemaid teeistandusi. Dunkeld on 220 hektari suurune istandus, mis kasvatab ja toodab aastas ligikaudu 350 000 kilogrammi Tseiloni teed. Külastasime nende teevabrikut ja külastuskeskust, kus tutvustati nii tee ajalugu kui ka teevalmistamise protsessi. Ka meile tuttav Dilmah’i tee pärineb just siit.

Dilmah on maailma tuntuim Tseiloni tee kaubamärk, mis on jätkuvalt srilankalaste omandis. Selle üle ollakse väga uhked ning siinkandis pakutakse ja kingitakse seda teed alati ka oma külalistele. Ei saa salata, et kvaliteetset Tseiloni musta teed saime ka meie sellel reisil rohkem kui küll.

Sri Lanka on Hiina, India ja Keenia järel maailma suuruselt neljas teetootja ning tee on siin palju enamat kui lihtsalt jook. Istanduses saime samm-sammult jälgida teevalmistamise keerukat protsessi alates lehtede närtsitamisest ja rullimisest kuni kuivatamise ja sorteerimiseni. Degusteerisime erinevaid Tseiloni teesid ning õppisime tundma nende maitse-, aroomi- ja töötlemisnüansse. Selgus ka, et roheline ja must tee pärinevad samalt teetaimelt, erinevus peitub üksnes töötlemises. Kõige hinnalisemad teed valmistatakse teepõõsa tipmistest lehtedest ehk nn golden tips’idest, valge tee jaoks kasvatatakse aga eraldi põõsaid.

Pärast istanduse külastust suundusime lõunasöögile ning seejärel viis paat meid tagasi „koju“. Seal tuli taas kohvrid pakkida, sest need asusid juba õhtul maismaad mööda teele. Meie võtame homme kaasa vaid käsipagasi ja lendame neile järele.

Ilm näitas taas oma muutlikku palet. Päeval tundus, et olin end liiga paksult riidesse pannud, kuid lõunasöögi ajaks olin juba „või sees“ ja suvitajatel hakkas külm. Vihma küll ei sadanud, kuigi seda lubati, ent õhtul oli see-eest sääski erakordselt palju. Need on nii pisikesed, et neid peaaegu ei märkagi enne, kui hammustused end valusalt tunda annavad.

Tseiloni tee maal

Enamik inimesi seostab Sri Lankat ennekõike teega. Kes meist ei teaks või poleks joonud musta Tseiloni teed? Kuna kvaliteetsem tee pärineb kõrgemal kasvavatelt teepõõsastelt, on teekasvatus koondunud just siia saare mägisesse keskossa. Jahedam kliima soodustab aeglasemat kasvu ning annab teele küpsema ja sügavama maitse.

Pärast hommikusööki kiirustasime S2 matkarajale. Liikusime mööda serpentiini teepõõsaste vahelt üles mäkke. Teel nägime usinaid naisi, kes saaki korjasid ja suuri kotte seljas mäest alla tassisid. Samuti sattusime uuele istandusele, kus mehed töötasid palehigis, et noored teepõõsad mulda saada. Alepõllundus on siin kandis endiselt au sees ja seda oli huvitav oma silmaga näha.

Teekasvatuse ajaloost nii palju, et teeistandused tekkisid siia tänu Briti inseneridele ja aednikele ning Indiast sisse toodud tööjõule. Istandused on tehislikud, sest enne laiusid neil aladel vihmametsad, mis raiuti tee kasvatamise nimel maha. Kuni 1972. aastani kuulusid istandused brittidele, seejärel võtsid srilankalased need üle kui tulutoova majandusharu. Paraku lasti süsteem järgmise paarikümne aasta jooksul üsna käest ning 1992. aastal erastati istandused uuesti.

Pärast brittide lahkumist hoitakse nende rajatud süsteeme siiani hoolikalt korras. Huvitav fakt on see, et 97% teesaagist peavad istandused andma Colombos asuvatele maakleritele, kes tegelevad edasimüügiga. Vaid 3% toodangust saavad nad ise otse müüa. See on üks põhjuseid, miks tee kvaliteet vahel kannatab, sest kvantiteedi nimel korjatakse ära ka vähem väärtuslik saak. Keskmise teepõõsa vanus on 45–50 aastat ning iga viie aasta tagant tehakse neile tugev tagasilõikus, et põõsad jääksid korjajatele puusakõrgusele.

Teelehed on siin sõna otseses mõttes kõikjal: taldrikus, õhtuti padja peal ja loomulikult ka tassis.

Pärast matka teepõõsaste vahel ja mõnusat massaaži tegin rahuliku teepausi ning seejärel oli juba lõunasöögi aeg.

Siin mägedes ei osata sademeid kuigi täpselt ennustada. Ka täna pidi prognoosi järgi vihm algama juba hommikul, kuid tegelikkuses jõudis see kohale alles õhtuks.

Tagasi Sri Lankal

Täna varahommikul jõudsin lõpuks taas „maailma parimale saarele“. Just nii nimetas seda India ookeanis asuvat riiki maailmarändur Marco Polo. Võimalik, et pean temaga nõustuma, sest ilmselt peitubki siin põhjus, miks ma nii hea meelega Sri Lankale tagasi tulin.

Srilankalaste sõbralikkust ja külalislahkust saime tunda juba esimestest minutitest alates, kui meid lennujaamas tervitati lillede ja maiustustega.

Seitse aastat tagasi said kõik justkui turistile kohustuslikud paigad üle vaadatud, alustades kultuurikolmnurgast ja lõpetades kuulsa üheksa kaarega sillaga. Kõige eredam mälestus sellest reisist on aga legendaarne rongisõit Kandyst Nuwara Eliyasse. Kui pärast paaritunnist loksumist puupüsti täis vagunis hakkasid akendest paistma mägised teeistandused, oli kogu eelnev lämbe ebamugavus sekundiga unustatud. Tollastest emotsioonidest saab lugeda siit.

Just seetõttu saame sel korral võtta asja palju rahulikumalt. Lasime ülejäänud seltskonnal alguses koos turistihordidega „hullu panna“ ja liitusime nendega alles paar päeva hiljem.

Colombos võttis meid vastu täielik niiskus ja palavus. Tunne oli nagu sauna eesruumis, kuid sinna me õnneks kauaks ei jäänud. Istusime hoopis vesilennukisse, mis maandus pool tundi hiljem 1250 meetri kõrgusel Hattoni lähistel Castlereagh’i veehoidlal. Mõnikümmend trepiastet mäest üles ja olimegi kohal.

Just selle imekauni veekogu kaldal, teepõõsastega kaetud mägede keskel, veedame järgmised kolm päeva. Igas suunas avanevad miljonivaated. Need samad rohelised, udused mäed ongi see põhjus, mis mind siia tagasi kutsus.

Keset lopsakat loodust asuv villa on ainult meie päralt ning saabusime täpselt hommikusöögi ajaks. Olime esimesed, kes kohale jõudsid, ja loomulikult serveeriti alustuseks teed. Eelmisest korrast on meeles, et srilankalased söövad peamiselt riisi ja karrit, sageli ka hommikusöögiks. Meile pakuti õnneks seekord klassikalist euroopalikku hommikusööki.

Varahommikul meenutas ilm mägedes mõnusat Eesti suve, kuid pärast väikest uinakut jõudis kohale ka lubatud mussoonvihm. Õhuniiskus on nii suur, et polegi aru saada, kas sajab või mitte, sest niikuinii oleme hetkega läbimärjad.