Hüvasti, Provence!

Hommikul pakkisime asjad ja jätsime hüvasti Aix-en-Provence’iga. Teel lennujaama tegime peatuse Avignonis – paavstide linnas, mille ajalugu on muljetavaldav.

Iidsetel aegadel oli Avignon päris pealinn. Mitte küll Prantsusmaa oma, vaid osa Püha Rooma Keisririigist. 14. sajandil kolis siia paavst Clement V, tuues endaga kaasa kardinalid, kaupmehed ja diplomaadid. Linnast sai kogu kristliku maailma süda tervelt 72 aastaks.

Kuigi Avignoni ajalugu ulatub kaugesse roomlaste aega, köidab enim siiski Paavstide palee. See imposantne ja muljetavaldav hoone meenutab aega, mil kogu Euroopa süda tuksus just siin, Rhône’i jõe kaldal.

Kui vanalinna müüride vahelt tulema saime, siis vaatasime üle ka kuulsa pooliku Pont Saint-Bénézeti silla.

Nii lõppebki meie seekordne Provence’i peatükk – päikese, veinide ja lavendliväljade maal. See on paik, kuhu südamega jääd ja kuhu alati tagasi tahaks tulla. Ainult et järgmine kord kindlasti koos sääsetõrjega. 🙈

Aix-en-Provence

Hommikul tegime jalutuskäigu vastassuunas tavapärasele – lihtsalt selleks, et linna teise nurga alt näha. Ülejäänud päeva veetsin hotellis, sest kerge tõbi andis endiselt tunda ja basseini ääres puhkamine tundus sel hetkel maailma parim mõte.

Vahel ongi vaja lihtsalt olla. Mitte midagi teha ja mitte kuhugi kiirustada. 

Provence on paik, mis ei suru end peale, vaid lubab rahulikult kulgeda. Ta õpetas, et ilu peitub lihtsuses, et parimad hetked sünnivad siis, kui plaane pole, ja et aeg, mis näiliselt seisab, pole kunagi raisatud – see on kingitus.

Cézanne’i jälgedes

Olen seda meelt, et kui Euroopas reisida, siis pole vaja kogu elamist igaks juhuks kaasa tassida. Kui midagi puudu on, saab ju alati osta. Täna tuli seda põhimõtet praktikas rakendada. Ärkasin kurguvaluga ja pärast hommikusööki leidsin end apteegist, kust sain kõik vajaliku ja rohkemgi veel.

Oleme kaks päeva paiksed olnud, aga täna otsustasime jälle natuke ringi sõita. Kohalike soovitusel võtsime suuna Bimont’ tammi poole, kust avanevad imelised vaated ja saavad alguse paljud matkarajad. Tasub ikka kohalikke uskuda!

Siit paistis ka kaljune Sainte-Victoire’i mägi – kunstnik Paul Cézanne’i suurim inspiratsiooniallikas. Ta maalis seda lugematu arv kordi.

Edasi sõitsime mööda legendaarset Route Cézanne’i. Teed, mis ühendab Aix-en-Provence’i ja Le Tholoneti küla. See pole lihtsalt üks ilus maantee, vaid ainus tee Prantsusmaal, mis on kantud ajalooliste monumentide nimekirja. Seda põhjusega, sest vaated on siin erakordsed.

See ongi see sama tee, kus Cézanne seisis molbertiga ning jäädvustades oma kodukandi mägesid, oliivisalusid ja valguse muutlikkust. Alates 2022. aastast on Route Cézanne osa rahvusvahelisest Impressionism Routes võrgustikust, kuhu kuuluvad Euroopa suurimaid kunstnikke inspireerinud paigad.

Jalutasin ka ühel lavendlipõllul, mis praegu, oktoobris, küll ei õitsenud, aga isegi ilma lillade laineteta oli see võluv. Provence’is on ilu igal sammul, isegi lavendlita lavendlipõllul.

Lõunaks olime tagasi hotellis ja nautisin fine dining restoranis kokakunsti meistriteoseid – soolakoorikus küpsetatud vasikaliha ja maailma parimat kohvisufleed.

Õhtusöögiks suundusime taas Ramose restorani – kindla peale minek ja mis peamine, et süüa saab enne kella seitset.

Aix-en-Provence

Pärast mitut seikluslikku päeva Provence’is otsustasime võtta paar autovaba päeva, et lihtsalt olla ja puhata.

Hommikud algasid rahulikult: pikemalt hommikusööki nautides ja aknast välja vaadates, kuidas päike vaikselt üle kivikatuste tõusis.

Kella üheteistkümneks olime juba tuttaval rajal vanalinna poole teel. Jalutasime muuhulgas mööda tänavaturge, kus müüdi värskeid viinamarju ja lavendlit, ning suundusime mõnda mõnusasse kohta lõunat sööma.

Seejärel naasime hotelli ja suundusime basseini äärde, kus olime enamasti ainsad mõnulejad. Vesi sillerdas, õhk oli soe ja ümberringi valitses täielik rahu.

Kuna tahtsime õhtust süüa varem kui prantslaste tavapärane kell seitse, hakkasime otsima kohti, mis oleks varem avatud. Eile leidsime ühe sushi putka, kus õues söömine oli puhas nauding. Ilm oli nagu Eesti suvi oma parimatel päevadel.

Täna avastasime lõpuks, et meie lemmikrestoranis Ramos saab samuti süüa enne kella seitset – tõeline haruldus Prantsusmaal!

Nii olimegi juba kella kuueks hotellis tagasi, mis tundus peaaegu nagu lotovõit.

Aix’is on mingi eriline rahu. Päevad kulgevad omas tempos, aeg venib ja päike paitab nii, nagu ainult Lõuna-Prantsusmaale omane.

Cassis – tagasi mere ääres

Kuigi ärgates polnud veel ühtegi plaani, tekkis hommikusöögi lauas tore mõte – võiks üle vaadata koha, mis on mulle siin kandis juba ammu armsaks saanud, Cassise. Mõeldud, tehtud.

Sadamas müüakse värsket kala, terrassidel istuvad inimesed naudivad sooja ilma ja merekohinat. Vahemere kaldal jalutades meenus, kuidas kord siin samas pargipingil pikka saia ja foie gras’d sõime ning hiljem kaluripaadiga merele läksime. Kõik tundus nii tuttav ja samas nii ajatu.

Enne tagasiteele asumist sõime roosikujulist jäätist, sest täna oli lõpuks tõeline suvepäev. Päike küttis mõnusalt, meri sädeles ja kõik oli täiuslik.

Pärast lõunasööki Aix-en-Provence’i vanalinnas jalutasin läbi inimmasside tagasi hotelli, kus sain lõpuks jälle aja maha võtta, basseini ääres peesitada ja niisama olla.

Arles

Pärast hommikusööki sõitsime Arles’i – linna, kus ajalooline arhitektuur on hämmastavalt hästi säilinud. Pole ime, et just see maaliline paik inspireeris Vincent van Goghi nii sügavalt, et ta lõi siin aastatel 1888–1889 üle 300 maali ja joonistuse.

Van Goghi radadel jalutades sattusime pooljuhuslikult ühte sisehoovi. Selgus, et just siin asus haigla, kus kunstnik toibus närvivapustusest ja maalis ühe oma kuulsaima teose – "Le Jardin de l’hôpital à Arles". Tänapäeval kannab paik nime Espace Van Gogh, kus tegutsevad linna raamatukogu, näitusesaalid, väikesed poekesed ja kohvikud. Sisehoov on täis värve ja rahu – nagu tema maal oleks ellu ärganud.

Arles’i peamised vaatamisväärsused jutustavad selle kirevast ajaloost. Linna asutasid VI sajandil eKr kreeklased (või mõnede allikate järgi hoopis liguurid), hiljem valitsesid siin keldid, foiniiklased ja lõpuks roomlased. Just roomlaste ajast on säilinud linna kuulsaimad ehitised – linnamüür, antiikteater, amfiteater ja võidukaar.

Kui olime need vaatamisväärsused üle vaadanud, otsustasime korraks jõe äärde tuult trotsima minna. Selgus aga, et see tahtis meid endaga kaasa viia – nii et põgenesime targu tagasi vanalinna paksude kivimüüride vahele.

Pärast lõunasööki sõitsime tagasi Aix-en-Provence’i, kus tuul oli lõpuks vaibunud ja sai rahulikult basseini ääres peesitada. Tõeline Eesti suvi Provence’is – isegi sääsed olid kohal!

Kuigi plaanisime õhtustada hotelli restoranis, otsustas meie pere kõige noorem liige, et tuleb hoopis munakividele kärutama minna. Nii jõudsime taas eilsesse jaapani restorani, kus tellisin täpselt sama angerjaga riisikausi nagu eilegi. Lihtsalt nii hea oli, et teisiti ei saanud.

Puhkus

Öösel ärkasin tormituule peale, mis pani vana maja uksed kääksuma ja tõi tuppa karget jahedust. Oli tunne, nagu magaks telgis – veidi salapärane ja rahustav. Selleks ajaks olid ka peohelid akna taga vaibunud.

Hommikusööki alustasin kolme hiiglasliku croissant’iga. Aga kus siis veel, kui mitte Prantsusmaal. Siin on see mitte ainult lubatud, vaid lausa kohustuslik.

Lõuna paiku algas pulmapidustuste kolmas päev, seekord brunch’i ja basseinipeoga. Tuul polnud küll veel vaibunud, kuid päike säras ning küpresside vahel asuvas välibasseinis valitses imekombel täielik tuulevaikus. Vapramad põhjamaalased ujusid, teised nautisid päikesepaistel elavat muusikat ja mõnusat olemist.

Lõpetuseks said kõik külalised kingituseks Provence’i stiilis punutud koti ja pudeli selle sama veinimõisa roosat veini. Liialdamata, kõik oli nagu filmis. Või isegi parem.

Aitäh, Liisa ja Henrik! 💕

Kui juba siia kanti tulla, siis tuleb ikka veidi kauemaks jääda. Millal siis veel suve pikendada, kui mitte nüüd? Nii võtsimegi suuna La Coste veinimõisa poole. Seal ootas mind isiklik äratundmisrõõm, sest just nende samade viinapuude vahel jalutasin ka 2017. aastal, nautides kunsti ja vaateid, mis on sama lummavad ka täna.

Sealt viis tee edasi Aix-en-Provence’i, kus olen korduvalt käinud, aga see linn kutsub alati tagasi. Seekord jään siia nädalaks – väljateenitud puhkus algab nüüd ja kohe.

Kuigi tuul ei tahtnud vaibuda, otsustasime õhtusöögile ikkagi jalutada, umbes kilomeetri kaugusele linna südamesse, vaid mõne sammu kaugusele peatänavast. Pühapäeva tõttu olid enamik restorane suletud, kuid hotelli soovitus osutus tõeliseks pärliks. Jaapani restoranis Le Yen Koï sõin maailma parimat riisikaussi angerjaga. Olgu öeldud, et angerjaga siin ei koonerdata ja järjekord ukse taga ei tahtnud lõppeda.

Pulmad Provence'is

Ärgates avasin akna, kust kostis linnulaul ja paistis päikesetõus, mis valgus vaikselt üle küpresside ja viinamarjapõldude. Õhus oli veel karget jahedust, mis kõigi ennustuste kohaselt pidi päeva peale muutuma täiuslikuks suvesoojuseks.

Mõisa kõrvalhoone kööki oli püsti pandud pop-up ilusalong, kus keerlesid lokitangid ja ripsmetušid, samal ajal kui peamaja köögilaua ääres joodi alles hommikukohvi ja vahetati eilseid muljeid.

Soengu ja meigi vahepeal õnnestus mul põigata kõrvalküla Ansouis’ tänavatele. Vaikne ja romantiline paik, kus kivimajad kumasid päikese käes kuldselt. Astusime sisse ka kirikusse.

Pealelõunaks oli viimanegi pilv kadunud ja päike lõõmas lagipähe. Sadakond pidukleitides ja tumedates ülikondades põhjamaalast otsis varju. Kõik, mis järgnes, oli nagu lõik romantilisest armastusfilmist – imeliste inimeste imeline pidu imelises kohas, imelise looga. Kõik tundus korraga nii ehe ja samas täiesti ebamaine.

Ka õhtusöögilauas oli kõik detailideni läbi mõeldud. Isegi lauakaunistusi sai süüa. Kui su ees seisavad hiiglaslikud viinamarjakobarad, otse kõrvalpõllult korjatud, oleks patt neid raisku lasta – ikka tuleb ära süüa. Nii tegimegi.

Isegi hommikusöögiks pakuti meile sama põllu viinamarju. See oli justkui Provence’i viis öelda: “Tere hommikust, elu on ilus!”

Õhtu sulas vaikselt öösse. Muusika kõlas pehme ja rahulikuna, tuul mängis puulehtedes ja kuskil klirisesid klaasid. Uinusin nende helide saatel – väsinuna, õnnelikuna ja tänulikuna.

"Soirée en Provence” ehk õhtu Provence’is

Hommikul astusin lennukisse ja vaid kolm tundi hiljem tervitas mind Avignoni lennuväljal suvine soojus. Mõnus vaheldus Eestisse ootamatult saabunud sügisele. Kui tahad teada, miks sadakond eestlast selleks nädalavahetuseks just Provence’i on kokku sõitnud, siis loe edasi…

Alustuseks kiire lõunasöök ühes tüüpilises Prantsuse külakeses nimega Châteauneuf-de-Gadagne. Värske baguette, oliivid, külm vesi ja päikesest soojad tomatid – lihtne, aga täiuslik algus puhkusele.

Seejärel suundusime edasi Sannese poole, kus meid ootas samanimeline veinimõis. Kuigi inimesed olid kusagil askeldamas, tervitas meid köögilaual maaliline segadus – pikad saiad, rohelised salatilehed, oma aia viinamarjad ja poolik pudel šampanjat. Viimased jäid küll pildilt välja, aga selge oli see, et oleme kohale jõudnud.

Kui lõpuks oma tuppa jõudsin, püüdis pilku ootamatu detail – WC-pott. Jah, just see! Oma välimuselt täiesti autentne, meenutas see nii mõnelegi lapsepõlve suvesid Saaremaal, kus “asjaajamine” toimus laudas asuvas kuivkäimlas. Siin polnud küll mingit kuivkäimla hõngu, pigem ikka vallatu interjöörilahendus, mis sobis ideaalselt viinamarjapõldude vahel asuvasse vanasse mõisahoonesse.

Jalgu seinale visata ei saanudki. Tuli hoopis suviselt pidulik kleit selga panna ja uuesti autosse istuda, sest kutsel seisis “The Night Before – Soirée en Provence”. Nii algas üks muinasjutuline pulmafestival maailma kõige romantilisemas paigas.

Lisaks maitsvale toidule ja heale seltskonnale viis programm meid ka jalutuskäigule läbi Provence’i ühe võluvaima küla. Kujuta ette – sajapealine eestlaste kamp vallutamas Lourmarini munakivitänavaid. See kõik oli nagu filmis! Kui küla keskel kohtusime samaaegselt pulmi pidava kohaliku pruutpaari seltskonnaga, oli tunne tõesti meeliülendav.

Lourmarin ise on kindlasti külastamist väärt – ronivate viinapuudega kaetud fassaadid, armsad butiikhotellid, väikesed kohvikud, poed ja loss.

Õhtul, pärast kõike seda melu ja ilu, tõmbas mõis meid tagasi maaelu vaiksesse lummusesse.