Puhkus

Öösel ärkasin tormituule peale, mis pani vana maja uksed kääksuma ja tõi tuppa karget jahedust. Oli tunne, nagu magaks telgis – veidi salapärane ja rahustav. Selleks ajaks olid ka peohelid akna taga vaibunud.

Hommikusööki alustasin kolme hiiglasliku croissant’iga. Aga kus siis veel, kui mitte Prantsusmaal. Siin on see mitte ainult lubatud, vaid lausa kohustuslik.

Lõuna paiku algas pulmapidustuste kolmas päev, seekord brunch’i ja basseinipeoga. Tuul polnud küll veel vaibunud, kuid päike säras ning küpresside vahel asuvas välibasseinis valitses imekombel täielik tuulevaikus. Vapramad põhjamaalased ujusid, teised nautisid päikesepaistel elavat muusikat ja mõnusat vabadust.

Lõpetuseks said kõik külalised kingituseks Provence’i stiilis punutud koti ja pudeli selle sama veinimõisa roosat veini. Liialdamata, kõik oli nagu filmis. Või isegi parem.

Aitäh, Liisa ja Henrik! ❤️

Kui juba siia kanti tulla, siis tuleb ikka veidi kauemaks jääda. Millal siis veel suve pikendada, kui mitte nüüd? Nii võtsimegi suuna La Coste veinimõisa poole. Seal ootas mind isiklik äratundmisrõõm, sest just nende samade viinapuude vahel jalutasin ka 2017. aastal, nautides kunsti ja vaateid, mis on sama lummavad ka täna.

Sealt viis tee edasi Aix-en-Provence’i. Olen siin korduvalt käinud, aga see linn kutsub alati tagasi. Seekord jään siia nädalaks – väljateenitud puhkus algab nüüd ja kohe.

Kuigi tuul ei tahtnud vaibuda, otsustasime õhtusöögile ikkagi jalutada, umbes kilomeetri kaugusele linna südamesse, vaid mõne sammu kaugusele peatänavast. Pühapäeva tõttu olid enamik restorane suletud, kuid hotelli soovitus osutus tõeliseks pärliks: jaapani restoran Le Yen Koï, kus serveeriti maailma parimat riisikaussi angerjaga. Olgu öeldud, et angerjaga siin ei koonerdata ja järjekord ukse taga ei tahtnud lõppeda.

Pulmad Provence'is

Ärgates avasin akna, kust kostis linnulaul ja paistis päikesetõus, mis valgus vaikselt üle küpresside ja viinamarjapõldude. Õhus oli veel karget jahedust, mis kõigi ennustuste kohaselt pidi päeva peale muutuma täiuslikuks suvesoojuseks.

Mõisa kõrvalhoone kööki oli püsti pandud pop-up ilusalong, kus keerlesid lokitangid ja ripsmetušid, samal ajal kui peamaja köögilaua ääres joodi alles hommikukohvi ja vahetati eilseid muljeid.

Soengu ja meigi vahepeal õnnestus mul põigata kõrvalküla Ansouis’ tänavatele. Vaikne ja romantiline paik, kus kivimajad kumasid päikese käes kuldselt. Astusime sisse ka väikesesse kirikusse.

Pealelõunaks oli viimanegi pilv kadunud ja päike lõõmas otse lagipähe. Sadakond pidukleitides ja tumedates ülikondades põhjamaalast otsis varju. Kõik, mis järgnes, oli nagu lõik romantilisest armastusfilmist – imeliste inimeste imeline pidu imelises kohas, imelise looga. Kõik tundus korraga nii ehe ja samas täiesti ebamaine.

Ka õhtusöögilauas oli kõik detailideni läbi mõeldud. Isegi lauakaunistusi sai süüa. Kui su ees seisavad hiiglaslikud viinamarjakobarad, otse kõrvalpõllult korjatud, oleks patt neid raisku lasta – ikka tuleb ära süüa. Nii tegimegi.

Isegi hommikusöögiks pakuti meile sama põllu viinamarju. See oli justkui Provence’i viis öelda: “Tere hommikust, elu on ilus!”

Õhtu sulas vaikselt öösse. Muusika kõlas pehme ja rahulikuna, tuul mängis puulehtedes ja kuskil kaugemal klirisesid klaasid. Uinusin selle kõla saatel – väsinuna, õnnelikuna ja tänulikuna.

"Soirée en Provence” ehk õhtu Provence’is

Hommikul astusin lennukisse ja vaid kolm tundi hiljem tervitas mind Avignoni lennuväljal suvine soojus. Mõnus vaheldus Eestisse ootamatult saabunud sügisele. Kui tahad teada, miks sadakond eestlast selleks nädalavahetuseks just Provence’i on kokku sõitnud, siis loe edasi…

Alustuseks kiire lõunasöök ühes tüüpilises Prantsuse külakeses nimega Châteauneuf-de-Gadagne. Värske baguette, oliivid, külm vesi ja päikesest soojad tomatid – lihtne, aga täiuslik algus puhkusele.

Seejärel suundusime edasi Sannese poole, kus meid ootas samanimeline veinimõis. Kuigi inimesed olid kusagil askeldamas, tervitas meid köögilaual maaliline segadus – pikad saiad, rohelised salatilehed, oma aia viinamarjakobarad ja poolik pudel šampanjat. Viimased jäid küll pildilt välja, aga selge oli see, et oleme kohale jõudnud.

Kui lõpuks oma tuppa jõudsin, püüdis pilku ootamatu detail – WC-pott. Jah, just see! Oma välimuselt täiesti autentne, meenutas see nii mõnelegi lapsepõlve suvesid Saaremaal, kus “asjaajamine” toimus laudas asuvas kuivkäimlas, kuhu tuli minna kisades, et rotid eemale peletada. Siin polnud küll mingit kuivkäimla hõngu, pigem ikka vallatu interjöörilahendus, mis sobis ideaalselt viinamarjapõldude vahel asuvasse vanasse mõisahoonesse.

Jalgu seinale visata ei saanudki. Tuli hoopis suviselt pidulik kleit selga panna ja uuesti autosse istuda, sest kutsel seisis “The Night Before – Soirée en Provence”. Nii algas üks muinasjutuline pulmafestival maailma kõige romantilisemas paigas.

Lisaks maitsvale toidule ja heale seltskonnale viis programm meid ka jalutuskäigule läbi Provence’i ühe võluvaima küla. Kujuta ette – sajapealine eestlaste kamp vallutamas Lourmarini munakivitänavaid. See kõik oli nagu filmis! Kui küla keskel kohtusime samaaegselt pulmi pidava kohaliku pruutpaari seltskonnaga, oli tunne tõesti meeliülendav.

Lourmarin ise on kindlasti külastamist väärt – ronivate viinapuudega kaetud fassaadid, armsad butiikhotellid, väikesed kohvikud, poed ja loss.

Õhtul, pärast kõike seda melu ja ilu, tõmbas mõis meid tagasi maaelu vaiksesse lummusesse.