Nädala alguses tekkis mõte, et läheks õige ja vaataks, mida Savonlinna ooperifestival endast kujutab. Nii sõitsimegi täna kella 13 paiku Helsingis laevalt maha ja neli tundi autosõitu hiljem jõudsime Saimaa saarestikus asuvasse Liistonsaarile, kus asub üks äge elamusmajutus. Kahjuks polnud aega seda pikalt nautida. Kiire riiete vahetus ja siis juba Savonlinna poole teele.
Savonlinna ooperifestival sai alguse 1912. aastal maailmakuulsa lauljanna Aino Ackté eestvedamisel. Ooperifestivali toimumispaigaks on 15. sajandil rajatud Olavinlinna kindlus, mida peetakse Põhjamaade üheks paremini säilinud keskaegseks kindluseks. Kindlus asub ühel Saimaa järvistu väikesaarel, kuhu suundub koos meiega täna muljet avaldav kogus ooperisõpru.
Saime osa Giuseppe Verdi ooperist „Nabucco“, mille esietendus oli 9. märtsil 1842. aastal legendaarses Milano La Scala ooperiteatris. Minu vaieldamatu lemmik number sellest meistriteosest on orjade koor. On ikka võimas. See koht ja see muusika. Imeline kogemus.
Igal suvel kostitab Savonlinna maailmaklassi ooperiga tervelt kuu aega järjest. Kinnitan, et Olavinlinna on põhjusega suvine ooperimeka. Üldse ei välista, et tulen veel. Muide, juba täna saab osta 2025. aasta festivalile pileteid.
Päikeseloojangus sõitsime tagasi Liistonsaarile. Kuppelmajja jõudmiseks tuleb viimased paarsada meetrit mööda metsarada jalgsi mäkke ronida. Pakikandja teenust siin ei pakuta, seega tuleb kõik eluks vajalik ise kaasa tassida. Kes ütles, et elu peab lihtne olema.
Söömisega pole olnud aega tegeleda, aga tühja kõhuga uni ei tule kohe üldse. Õnneks leidsin külmkapist paki grillvorste. Sel hetkel mul rohkem õnneks vaja ei olnudki. Tõeline gurmeeelamus oli neid peale mäkketõusu kõigimugavuste ja puitpõrandaga kupli kõrval looduslikul terrassil süüa. Grillimisega ei viitsinud keegi tegeleda.
Olgu öeldud, et südaöö pole enam mägede taga, aga pimedaks pole veel läinud. Ürgne loodus, imelised vaated ja rahu on need märksõnad, mis siit endaga kaasa võtan. Elu nagu muinasjutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar