Saimaa järvistu

Ei tea, kas päike päriselt loojuski, aga kirjade järgi tõusis ta juba 3.38. Mitte väga palju hiljem läks mul uni ära. Polaarpäeva rõõmud.

Kuplis on olemas kõik eluks vajalik, alustades puudega köetavast kaminast ja konditsioneerist ning lõpetades hambapesuvee ja villaste sokkidega. Kuna miljonivaatega WC on paarikümne meetri kaugusel, siis ajasin ennast maast lahti ja kobisin uksest välja. Päike oli juba kõrgel ja üldse ei saanud aru, et tegelikult on alles öö. Otsustasin õues väheke ringi kolada. Otsisin rada, mis viiks alla järve äärde, aga ei leidnud õiget kohta üles. Noppisin lohutuseks hoopis mustikaid. Igati maitsev suutäis sai kokku korjatud.

Koputus uksele tähendas, et hommikusöök on kohale jõudnud. Kui ukseni jõudsin, oli tooja kadunud. Leidsin eest vaid kastitäie maitsvat söögikraami. Oli ka aeg, nälg hakkas juba silmanägemist võtma.

Tegelikult oleks tahtnud siia rahulikku suveidülli kauemaks jääda, aga tuleb vist edasi liikuda.

Vaatame selle Saimaa kandi natuke põhjalikumalt üle. Kas teadsid, et Saimaa järv on Soome suurim ja Euroopa suuruselt neljas looduslik mageveejärv, mis on väga liigestatud kaldajoonega, saarte rohke ja koosneb omavahel kitsaste väinadega ühendatud osadest. Seetõttu tajutakse neid osi tihti eraldi järvedena ja kogu järve kutsutakse Saimaa järvistuks.

Tegelikult võiks siin vähemalt nädala veeta, aga meil on ainult kaks päeva. Otsustasime sõita mööda Vihreän kullan kulttuuritie’d, mis viib läbi külade, linnade, metsaradade ja idülliliste maastike, kulgedes samal ajal mööda saari ja järve kaldaid.

Üks osa sellest turismiteest on näiteks maaliline 100 aastat vana tee kahe vee vahel. See on Punkaharju kitsas mäeseljandik Pihlajavesi ja Puruvesi järvede vahel, mis tekkis mandrijää sulamisel, kui veed kandsid kokku liiva ja moreeni. 1803. aastal sattus tsaar Aleksander I paikkonna harukordsest ilust vaimustusse ja käskis mäeseljandiku kaitse alla võtta. Täna on ala kaitse all Soome rahvusmaastikuna.

Kui juba siinkandis olla, siis tuleb kunstihuvilistel kindlasti külastada Johanna Orase ateljee-galeriid. Mul nüüd veel üks lemmikkunstnik juures.

Edasi liikudes jäi teele ette Kerimäe kirik. See üks maailma suuremaid puukirikuid ehitati aastatel 1844–1847, kui külaelanikud olid avastanud, et vana kirik on halvas seisukorras, liiga väike ja asub tähtsatest veeteedest eemal. Legendi kohaselt läksid kirikuehitajatel segamini tollid ja sentimeetrid ning seetõttu saigi kirik nii suur.

Kui koduvabariigis ringi sõites näeb hea õnne korral tee ääres moonide ja rukkilillede kuhjasid, siis siin saadavad meid vesirooside ja -kuppude põllud.

Järgmine peatus Savonlinna. Kuna eile sai siinne suurim vaatamisväärsus – keskaegne Olavinlinna kindlus üle vaadatud, siis saime nüüd südamerahus lõunat süüa. Muikku kartulipudru ja soolakurgiga maitses ülihästi.

Kuna mina isiklikult kohvist lugu ei pea, siis oli mul täpselt 10 minutit vaba aega, mille veetsin nurgapealses disainipoes ja seda mitte ilmaasjata.

Kõht täis, jätkasime rännakut mööda kultuuriteed. Õnnestus korra ka ära eksida, kuid saime peagi õigele rajale tagasi. Kuni ootamatult oli tõkkepuu risti ees ja tee sai lihtsalt otsa.

Peale esimest hämmingut selgus, et edasi saab vaid praamiga. Hea, et autost välja uudistama läksin. Nii kuulsin, kuidas vastaskaldal seisval praamil mootor käima pandi ja ta meile järgi hakkas tulema. Vastasel juhul oleksime tuldud teed tagasi põrutanud. Ca 10 minutit hiljem saime teekonda teiselpool vett jätkata. On ikka imelisi vaateid.

Ööbimiseks on valitud üks Mikkeli lähedal asuv mõisahäärber.