Tänase varajase ärkamise põhjuseks on kalaleminek. Mitte lihtsalt kalale, vaid tuunikalale. Samas tuleb tunnistada, et olin sisimas natukene pessimistlik. Kuna aasta tagasi siit mitte väga kaugel Seišellidel öeldi, et praegu pole üldse tuunikala hooaeg. Seal ei õnnestunudki ühtegi tuunikala kätte saada. Pidime leppima kohalike mõistes prügikaladega, aga meile sobisid lohutuseks needki.
Seekord läks kolm korda paremini. Täpselt niimitu tuunikala saime kambapeale kätte. Üsna reaalne oleks olnud ka eelmise aasta kordumine, kuna kogu saagi saime kohe alguses ja seda ühest kohast. Edasi olid tühjad pihud. Monitoorisime veel pikalt linnuparvi, aga mida pole, seda pole. Õigusega öeldakse, et kalale tuleb varakult minna, sest päeval kalad magavad.
Kella ühe paiku andsime loksumisele alla ja põgenesime kahe kilomeetri sügavusega avaookeanlit tagasi turvalisse laguuni. Ankur lasti vette ja hakkasime nautima. Oma püütud tuunikala carpaccio, homaarid ja kõik muu sinna juurde kuuluv viisid keele alla. Muuhulgas õppisin tuunikala puhastama. Õigem oleks vist öelda, et vaatasin, kuidas profid seda teevad. Teoorias olen nüüd vähemalt maailma tark.
Oli võimalus tagasi avaookeanile minna, aga täis kõhuga ei olnud see enam ahvatlev. Sõitsime hoopis mööda laguuni kodu poole kõlaritest kostmas Karl-Erik Taukari „Ookean“. Teel kohtasime merikilpkonna.
Kuna meie alus oli randumiseks liiga suur, siis saadeti meile järele meretakso. Veetase muutub päevas mitu korda ja seda silmnähtavalt. Täna jõudsimegi tagasi mõõna kõige madalamal hetkel. Suhteliselt keeruline oli õiget kohta leida, kust üle korallriffi saab, aga nad on osavad ja tõid meid õnnelikult kodusadamasse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar