Eile sõna otseses mõttes tegelesin ainult puhkamisega. Lugesin raamatut, käisin massaažis ja sõin oma püütud tuunikalast kahekäigulist lõunasööki. Aitäh peakokale. Üleeilseni ei olnud ma suur tuunikala fänn, aga see värske kala siin pani meelt muutma. Mega!
Tänu eraldatud asukohale on Mauritiusel kirju ajalugu. Teadaolevalt külastasid esimesena Mauritiust araabia meresõitjad, kaardile kanti saar 1502. aastal. Esimese püsiva asustuse rajasid hollandlased. Just nemad on paljuski süüdi saare tänases ilmes – nad võtsid maha eebenipuumetsad ja rajasid asemele esimesed suhkrurooistandused, tõid neid harima orjad ning sõid ära Mauritiuse rahvuslinnu dodo. Õigemini sõid ära nende munad. Hollandlased jätsid endast maha rotid ja haigused. Kohalikega rääkides on tunda, et hollandlased ei ole nende lemmikud. Suhkruroo kasvatamisega jätkasid prantslased, kelle asutatud on pealinn Port Louis. Prantsuse valitsusajal laiendati suhkrurookasvatusi ning rajati teede võrgustik. 1810. aastal otsustas Briti valitsus Mauritiuse hõivata. Sel ajal keelustati orjandus.
Läbi ajaloo on Mauritiuse lahutamatuks osaks olnud suhkruroo kasvatamine. Kui 19. sajandi lõpus tootis Mauritius 7% kogu maailma suhkrust, siis alates 20. sajandi keskpaigast on suhkru tootmine aina vähenenud. Hoolimata sellest ei saa veel nüüdki suhkrust üle ega ümber. Samas mööda saart ringi sõites on näha, et paljud suhkruroopõllud on asendatud banaanisaludega. Seda tähelepanekut kinnitavad ka kohalikud ning lisavad, et banaani olla täna kasumlikum kasvatada kui suhkruroogu.
Teel botaanikaaeda läksime ühte suhkruroopõldu lähemalt uudistama. Nagu välk selgest taevast ilmusid välja õppinud mehed, kes panid kombaini käima ja demonstreerisid meile, kuidas asi päriselt käib.
Suhkruroog annab saaki kord aastas. Mauritiusel tehakse ainult pruuni suhkrut, mis saadetakse kõik Suurbritanniasse, kus see rafineeritakse ja maha müüakse. Ise tarbivad nad Keeniast imporditud suhkrut. Päris huvitav lähenemine.
Lisaks suhkruroopõldudele ja banaanisaludele jäid tee äärde ka ananassipõllud ning mango ja litši ehk hiina ploomi puud. Veel sain teada, et greip on inimese loodud pomeli ja apelsini ristamise tulemusena ja praegu on mango-, arbuusi- ja litšihooaeg.
Peagi jõudsime Pamplemousses’i Sir Seewiisagur Ramgoolam nimelisse botaanikaaeda. Lõunapoolkera vanima botaanikaaia ajalugu ulatud 18. sajandusse, kui siin kasvatati eksootilisi vürtse. Aia kuulsaimaks vaatamisväärsuseks on hiidvesiroosid – amasoonase viktooriad. Lisaks leidub siin suur valik troopilisi taimi – üle 80 palmiliigi, sh pudelpalmid, eebenipuud, ahvileivapuud ning kohalikud endeemilised taimed ja vürtsitaimed.
Meie autojuht oli jutukas. Kui tulles saime ülevaate riigi ajaloost ja suhkruroo kasvatamisest, siis tagasiteel selgus muuhulgas, et Mauritiusel on viis linna ja 124 küla. 55% elanikest elab maal, aga 75% inimestest käib tööl pealinnas. Suurimad tegevusalad on turism, suhkrurookasvatus, tekstiilitööstus ja offshore-pangandus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar